Väärt mees. Curtis Sittenfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jasperi kord järgmisel hommikul kell viis Aidaniga üles tõusta.

      Nädala jooksul käis Jasper veel kolm korda Lizi juures ja kaks korda ööbis tema pool; elurütm oli paika saanud. Säärase suhte pahupool lausa lõikas silma: kuna Susani pereliikmed, kes olid vanaemale ustavad, elasid Manhattanil, tuli käituda diskreetselt, seepärast ei käinud Liz ja Jasper koos restoranis ega teineteise töistel üritustel. Mis sellest ikka rääkida. Teisest küljest võis Liz nautida siirast hingelist ja kehalist lähedust inimesega, keda tundis nii hästi ja kellest ta südamest hoolis, aga samal ajal sai ta mahti käia ka tööl ja jooksmas, lugeda ja sõpradega kohtuda – vahest rohkemgi kui siis, kui ta kohtingusaite kammis või kolm tundi jutti Jane’i või teiste naistega analüüsis, miks ta ikka veel vallaline on. Paar sõpra teadsid Jasperist, nende hulgas Lizi vanem õde, ja nende umbusklik suhtumine oli piisav tõke, et Liz oma ebatavalisest elukorraldusest rohkem ei rääkinud: liiga kergesti oleks võinud jääda mulje, et Jasper lööb üleaisa, ei midagi enamat.

      Ühel mailõpu reedeõhtul kaks aastat pärast Jasperiga äraleppimist oli Liz Jane’i pool; Jane hakkis salati jaoks lehtkapsast, Liz avas kaasa toodud veinipudelit. “Kas sunnid mind tõesti üksi jooma?” küsis Liz.

      “Ma hoian soodsat emakakeskkonda,” vastas Jane.

      “See tähendab, et ma pean üksi jooma, jah?”

      “Palun vabandust.” Jane kortsutas kulmu.

      “Pole põhjust.” Liz võttis Jane’i riiulilt klaasi. “Õnnelik on see loode, kes asub sinu emakotta. Sul on kindlasti üskade Ritz. Üsade?” Liz tõstis täidetud klaasi. “Käändsõnade ja sigimise terviseks!” Jane kõlksutas veeklaasiga vastu Lizi klaasi ja Liz lisas: “Mäletad, minu toimetuse Sandral läks kolm aastat, enne kui ta rasedaks jäi? Ta ütles, et ta käis nõelraviarsti juures, kes …” Mobla hakkas taskus helisema ja Liz pidas aru, kas see võiks olla Jasper; ilmselt mõtles Jane sama, sest ta küsis halvasti varjatud pahakspanuga: “Kas see on tema?”

      Aga ei olnud, helistas nende õde Kitty. Liz tõstis telefoni, et Jane näeks ekraanilt nime ja ütles siis: “Tere, Kitty. Ma olen Jane’i juures.”

      “Ma helistan isa pärast,” ütles Kitty nuttes. “Ta on haiglas.”

      6. peatükk

      Pool tundi pärast seda, kui härra Bennet oli kurtnud proua Bennetile kõrvetisi, mille ta pani õhtueineks söödud veise-cacciatore2 arvele, oli ta Tudori esikutrepist teisele korrusele läinud ja õhku ahmides kokku kukkunud. Lydia oli kukkumist kuulnud, Mary kutsunud kiirabi ja härra Bennet oli viidud Kristuse haiglasse.

      Pärast Kitty telefonikõnet oli Liz hakanud viivitamatult sobivat lendu otsima, sellal kui Jane toidu laualt kraamis. Selgus, et nii LaGuardiast kui ka JFKst olid selleõhtused viimased Cincinnati-lennud juba väljunud. Liz broneeris kohad varahommikusele lennule, läks oma koju tagasi, pildus rõivad kohvrisse, magas paar tundi rahutut und ja sai kell kuus hommikul LaGuardia D-terminali turvaväravas jälle Jane’iga kokku. Selleks ajaks oli isa kuuetunnine operatsioon juba lõppenud, ta oli intubeeritud ja lamas teadvusetuna intensiivraviosakonnas.

      Ehkki siis, kui Liz ja Jane otse lennujaamast haiglasse jõudsid, oli isa juba ärganud ja hingamistoru oli ära võetud, oli ta ehmatavalt tasane ning nägi haiglakitli väel välja palju väiksem kui oma tavaliste khakipükste, triiksärgi ja tumesinise bleiserjakiga. Teda nähes hoidis Liz pisaraid tagasi, aga Jane nuttis varjamatult. “Mu kulla Jane …” ütles härra Bennet, aga see oli kõik, ta ei visanud ühtki nalja, et neid trööstida. Elulisi näitajaid jälgivad aparaadid piiksusid ükskõikselt.

      Härra Bennet jäi haiglasse nädalaks. Ent päev pärast operatsiooni viidi ta intensiivosakonnast keskastme intensiivi üle ja tema tervis oli märgatavalt paranenud. Ta läks vähehaaval jumekamaks, sai jaksu juurde ja võllanaljaisu tagasi, ning siis tundus, et ta saab tõesti terveks.

      Selle aja jooksul kujunes vanematel Benneti-sõsaratel välja kindel elurütm. Nad magasid laias voodis kolmanda korruse toas, mis oli lapsepõlves olnud Lizi oma. Liz seadis moblal äratuse kella seitsmeks, nad tõusid ja käisid üheskoos jooksmas, enne kui päev liiga palavaks läks. Nad jooksid ümber Grandin Roadi käänaku, Cincinnati golfiklubi kumerast platsist mööda Madison Roadile ja edasi kuni observatooriumini, siis üles Edward’s Roadi esimesest künkast, mis oli küll laugepoolne, aga lõputu, ja teisest, mis oli madal ja järsk. Kodus sõid nad helbeid, käisid kordamööda duši all ja seejärel otsustasid, mida sel päeval tuleb teha.

      Esiotsa isa haiguse varju jäänud arusaam võttis tema paranedes aina kindlamalt maad: 1903. aastal ehitatud Tudor tahtis põhjalikku remonti. Viimase kahekümne aasta jooksul olid Liz ja Jane kõige rohkem kolmeks päevaks korraga koju sõitnud, tavaliselt pühade ajal, ja tagantjärele taipas Liz, et nähtavasti oli ema nende tulekuks nädalate viisi valmistunud. Seekord polnud proua Bennet üldse valmistunud; postisaadetised olid esiku marmorlaual virnas; kolmanda korruse tualettruumi valamu hallitas; elektrilampide küljes ja laenurkades rippusid ämblikuvõrgud ning Jane pidi Liziga ühes toas elama, sest kõrvaltuba, mis oli kunagi olnud Jane’i oma, oli tuubil täis kaste, muist tühjad, kui mullikile välja arvata, aga muist avamata; kõik ühelt või teiselt peenelt kaupmehelt proua Frederick M. Bennetile adresseeritud. Päev enne seda, kui isa haiglast välja kirjutati, oli Liz teinud kääriteraga lahti kolm pakki, milles olid kohev kreemikas padjakate tikitud ananassiga, komplekt tumesiniseid saunalinu proua Benneti monogrammiga ja kaksteist magustoidutaldrikut Yorkshire’i terjeritega (Bennetitel polnud iial olnud Yorkshire’i terjerit – ega muide ühtki teist tõugu koera).

      See, et ema pühendas majatarvetele suurt tähelepanu, polnud mingi uudis; kõige sagedamini ajendaski proua Bennetit Lizile New Yorki helistama küsimus, kas tal läheks vaja ütleme luuderohumotiiviga portselanteekannu, mis tavaliselt maksis 260 dollarit, aga oli parajasti saada soodushinnaga 230 dollarit. Liz ei hakanud küsimagi, kes kõnealuse teekannu kinni maksaks, vaid lükkas pakkumise iga kord kahetsusega tagasi: kõlab küll avatlevalt, aga tal on nii vähe ruumi, pealegi, nagu ta emale meelde tuletas, polnud ta eriline teesõber. Kord aastaid tagasi oli Liz lasknud endale augu pähe rääkida ja võtnud kingituseks vastu suure kuldäärega vaagna – “Pidulike õhtusöökide jaoks!” oli proua Bennet rõõmsalt öelnud –, ent kui ta poolteist aastat hiljem teada sai, et Lizil polnud kogu selle aja jooksul olnud ühtki pidulikku õhtusööki, oli proua Bennet vaagna tagasi nõudnud. Postikulu oli 55 dollarit. Nii et polnud mingi saladus, et sisustuskaubad olid ema kinnisidee, kuid et kaste oli Jane’i toas nii palju, osa veel avamata, pani Lizi mõtlema, kas tegemist pole äkki vaimuhäirega.

      Peaaegu iga päev paljastas Tudor jälle mõne puuduse: tilkuvad kraanid, murduvad põrandalauad, imeliku suurusega hõõglambipirnid, mis olid läbi põlenud. Nii mõnigi kord murdis Liz pead, kas üks või teine ebameeldivus, näiteks kaheksa ruutjala suurune veeplekk elutoa idaseinal, oli hiljuti tekkinud või olid vanemad ja õed sellest kuude või aastate viisi lihtsalt mööda vaadanud.

      Tudori kolmeaakrise krundiga olid oma hädad, muu hulgas kippus roniv mürkpuu maja taga vohama ja suur mägivaher, mille all Liz oli kunagi nukkudega piknikke pidanud, oli seentõves. Nii palju, kui tema aru sai, polnud isa juba õige tükk aega väljas midagi teinud peale muruniitmise, ja haigeks jäämisest saadik polnud enam sedagi teinud. Ühel päeval, kui Liz ootas telefoni otsas aiaameti hinnangut, turgatas talle pähe, et tema vanematekodu on nagu ülimalt lihav inimene, kes ei näe, ei saa puudutada ega halda oma keha; see oli lihtsalt liiga suur, ja isa – tegelikult käis see ka ema kohta – oli väsinud ja kangeks jäänud.

      Iga päev tööks ette nähtud tundide jooksul avas Liz sülearvuti, mis lebas roosa laminaatkattega kirjutuslaual, mille vanemad olid talle 1987. aastal ostnud, vastas Mascara toimetajate küsimustele oma viimase artikli kohta, leppis СКАЧАТЬ