Väärt mees. Curtis Sittenfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üksik ja jäi üksikuks ka järgmise kahe aasta jooksul. Veidi pärast kolmekümne üheksandat sünnipäeva ja pärast rohkete anonüümsete kandidaatide hoolikat vaagimist lamas Jane selili Ida Viiekümne seitsmenda tänava kliinikus, haiglakittel seljas, ja ootas, et doonorisperma nõelata süstla abil tema emakasse viidaks. Kuigi Jane järgis kõiki soovitusi rasestumist soodustavate tingimuste loomiseks: loobus alkoholist, magas öösiti kaheksa tundi ja päeval mediteeris, ei viljastunud ta selle ega ka kahe järgmise tsükli jooksul. Ehkki statistiliselt polnud see mingi kõrvalekalle, kuna väga vähesed naised, kes püüavad end doonorispermaga viljastada, jäävad kohe rasedaks, oli nurjumine ometi ühtaegu heidutav ja kallis, pealegi ei katnud kindlustus igakuiseid tuhandedollarisi kulusid. Peljates vanemate pahakspanu, polnud Jane oma katsetest neile rääkinud, seega ei saanud ta pennigi lisaks üürirahale, mille härra Bennet tema eest ise ära maksis. Niisiis pidi Jane esimest korda elus restoranidest mööda minema, juuksurisoengud unustama ja vältima tänavat, kus asus tema lemmikrõivakauplus elegantsete neljasajadollariliste pliiatsseelikute ja luksuslike kolmesajadollariliste sviitritega. Ta sai muidugi aru, et enamiku jaoks pole see mingi ohver ega eluraskus, aga teda ennast vaevas vastne kasinus siiski.

      Jane arutas emakssaamise püüdlusi üksnes Lizi, ei kellegi teisega. Günekoloog oli küll juba enne esimest viljastamist soovitanud sellest vanematele rääkida, kuid Jane mõtles, et kui ta ei rasestu, saab talle osaks topeltkaristus: last pole ja ema hakkab teatrit tegema. Jane lootis ikka, et saab lõpuks mehele, kuigi see polnud enam tema kõige pakilisem eesmärk.

      Seevastu Liz ei tahtnud emaks saada. Igati mõistlik otsus, kuna ta käis abielumehega, ehkki ta poleks ka ise osanud öelda, kas see oli juhus või alateadlik plaan. Üheksakümnendate lõpus olid Liz ja Jasper Wick saanud tööle ühe ja sama prestiižika ajakirja faktide kontrollimise osakonda ja neil oli kohe tekkinud klapp: mõlemad hoidsid muiet tagasi, kui Delaware’ist pärit toimetaja hääldas sõna “memuaar” mömuaarina, käisid mitu korda nädalas odavas Tai restoranis lõunat söömas ja jagasid keeruliste artiklite fakte kontrollides omavahel tööd. (Nad olid alustanud tööd katkendliku internetiühenduse ajal, siis kui faktide kontrollimine nõudis veel avalikku raamatukogusse minekut või ärevat ootamist, et telefonikõnedele vastataks.)

      Kui Liz ja Jasper kohtusid, oli mehel kallim, milles polnud midagi imelikku, sest Jasperil olid sügavpruunid silmad, heledad sasised käharjuuksed; ta oli ühtaegu tark ja aukartusetu, poisilik ja mõistev, lisaks oli tal Lizi hinnangul täpipealt paras ports neuroose ja himurust, et temaga oleks huvitav rääkida, ta armastas keelepeksu ja oli alati valmis teiste iseloomu ja isiksuseomadusi lahkama, mõjumata ometi ebamehelikuna. Tõsi mis tõsi, Jasperi ainus viga peale pruudi oli Lizi meelest Stanfordi ülikooli, Jasperi alma mater’i, kuldsõrmus tema sõrmes, sest Liz ei pidanud ehteid kandvatest meestest ega haridusega eputamisest suuremat lugu. Tegelikult oli tal päris hea meel, et ta oli leidnud Jasperi ainsa vea, mida ta oleks tahtnud parandada, sest sellega oli umbes sama lugu nagu avastamisega, mis oli reisile minnes koju ununenud: kui maha oli jäänud lõhnaõli, mitte juhiluba, võis kergendust tunda.

      Alguses oli Liz uskunud, et püsisuhe Jasperiga on ainult aja küsimus, sest Jasper kippus talle pihtima nii paljudest enda ja Serena suhte katsumustest, et Lizi meelest polnud temal tarvis noormeest milleski veenda. Veel Serenaga koos olles oli Jasper pannud Lizile muu jutu sekka sääraseid pomme, nagu näiteks: “Sinuga räägin ma palju avameelsemalt kui temaga,” ja: “Vahel mõtlen ma, et sinust ja minust saaks hea paar. Kas sina ei leia?” Liz teadis kindlalt, et Jasper oli seda öelnud, sest ehkki ta ei pidanud enam päevikut, oli ta kirjutanud need ütlemised sõna-sõnalt koos kuupäevaga printeripaberile, mida hoidis öökapis. Lisaks veel see, et kui ta oli Jasperile maininud, et lapsepõlves oli ta end nimetanud Ninnyks või Nin’iks, oli noormees hakanud teda viimase hellitusnime pidi hüüdma.

      Kaheksandal tutvusekuul, see tähendab siis, kui Liz oli olnud Jasperist seitse kuud ja kolm nädalat pööraselt sisse võetud, läks ta ühel tuisusel veebruarilaupäeval noormehega Central Parki vaksasügavusse lumme jooksma, kui helbed alles langesid. Jasperi tempo ja paks lumekiht tegid sellest Lizi elu kõige rängema jõupingutuse ja teiseks miiliks oli tema jaks otsas. Ta jäi seisma, kummardus, surus peopesad vastu põlvi ja ütles ähkides: “Mina annan alla. Sinu võit.”

      “Või nii?” Jasper, kes oli temast natuke maad ees, kiikas üle õla, musta fliismütsi alt paistev nägu laia naeru täis. “Mis ma auhinnaks saan?”

      Auhinnaks saad sa minu, mõtles Liz. “Kelkimisõiguse,” ütles ta. “Ja kuuma joogi esimeses baaris, mis on lahti.” Siis laskus ta põlvili ja kukutas end selili lumme.

      Jasper tuli tagasi ja heitis tema kõrvale. Nad vaatasid vaikselt, kuidas helbed nende kohal võbelevad ja keerlevad, taevas oli tuhmvalge, lumi nende all otsekui jahe padi. Jasper ajas keele välja, et helvest püüda, ja Liz tegi sama. Tuisk summutas kõik Manhattani tavalised hääled ja Liz oli läbinisti õnnelik. Siis vaatas Jasper tema poole. “Ma tegin Serenaga eile õhtul lõpu,” ütles ta.

      Rõõm, mis Lizi südames lõõmahtas, oli peaaegu talumatu. Ta ütles, lootes, et hääl kõlab rahulikult: “See on ka igati arusaadav.”

      “Arvad?”

      “Mulle jäi mulje, et teil oli palju erimeelsusi.”

      “Ta on ikkagi tulivihane. Väidab, et ma surusin ta nurka.” Kuigi Serena polnud Lizist kenam, oli ta enesekindlam, isepäisem ning tahtis rohkem meelitamist ja lepitamist.

      Liz küsis: “Kas tahad õhtul ikka Alexi peole minna või jätad minemata?” Nende töökaaslane kavatses korraldada sõbrapäevavastase peo, aga kui Jasper ei peaks tahtma minna, siis mõtles Liz, et nad võiksid tellida toidu koju, vaadata filmi ja veeta muheda õhtu.

      “Ma vist lähen.”

      Siis tabas Lizi mingi märg kämp, mis läks vastu nina põrgates katki ning valgus silmadesse ja sõõrmetesse.

      “Aih!” kiljatas ta. “Mis pagan see oli?” Enne, kui küsimus tal suust lipsas, teadis ta vastust. Tegelikult polnud tal erilist tahtmist lumepalli vastu visata, aga Jasper naeratas ootavalt. Kui Lizi lumepall tema veekindla tuulejaki õlalt tagasi põrkas, ütles noormees: “Oh, Nin, mul on sulle nii palju õpetada.”

      Kui kaua võis Lizi meelest tol päeval romantilise suhteni veel aega kuluda? Poolteist kuni kaks kuud – piisavalt kaua, et harjuda lahkuminekuga Serenast, harjuda olema jälle Jasper ise, mitte nagu Lizi kolledžiaegsed peikad, keda iseloomustasid üksnes nende emotsioonid. Tsipake harjumisaega oli kahtlemata tarvis. Liz ei tundnud mingit sundi Jasperil peol silma peal hoida, mis tegi kurvastuse seda südantlõhestavamaks, kui noormees lahkus koos peoperemehe õega, New Yorgi ülikooli kolmanda kursuse tudengiga.

      Masendushoog, mõtles Liz. Üsna loomulik, ja vahest ongi kõige parem endast kõik välja uhta. See, mis oli ilmselge Lizile endale ja teistelegi – isegi ajakirja üks eakam naistoimetaja oli poetanud: “Sina ja Jasper Wick oleksite nii armas paar,” – saab päris kindlasti peagi ilmselgeks ka Jasperile endale.

      Paraku olid Jasper ja Natalie tervelt kaks aastat paar, kuid nende kuramaaži algusest läks kõigest mõni nädal, kuni Lizi suhted Jasperiga olid jälle samasugused nagu Serena aegadel. Liz oli Jasperi lõunakaaslane, vahel ka jooksukaaslane, ametialane nõuandja: ta toimetas ja korrigeeris ettepanekuid, mida Jasper koostas lootuses, et talle antakse kirjutada esikaanelugu; samuti pihiema, kes aitas analüüsida Jasperi muresid Natalie lapsikuse pärast või ärritumist toakaaslase peale, kes pistis kinni Jasperi tortiljad ja pähklivõi, kui oli end pilve tõmmanud. Kord kolmapäevaõhtul, kui Natalie oli sõitnud Phoenixisse vanematekoju ning Liz ja Jasper olid ühes kahtlasevõitu baaris Times Square’i lähedal joonud ära terve hulga õllesid, pahvatas Liz välja: “Aga meie? Ma arvasin, et sa pead meid paariks!”

      Jasper СКАЧАТЬ