Saarel. Garvis Graves Tracey

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sülle suruma ja ma mõistsin, et tahan endale ka sellist. Niisugune äge titepalavik ja sellest tulenev bioloogilise kella tiksumine tulid mulle üllatusena. Olin alati arvanud, et lapsesaamissoov tekib aegamööda, aga ühel päeval oli see lihtsalt olemas.

      „Ma ei saa enam niimoodi, Sarah,” jätkasin ma. „Kuidas ta lapsega toime tuleks, kui ei suuda isegi abiellu astuda?” Raputasin pead. „Teistel naistel paistab see nii lihtsalt käivat. Nad kohtavad kedagi, armuvad ja abielluvadki. Aasta või ehk kahe pärast loovad nad juba perekonna. Lihtne, eks ole? Kui meie Johniga tulevikku arutame, on see umbes sama romantiline kui kinnisvaratehing ja kauplemist on ka umbes sama palju.” Haarasin salvrätiku ja pühkisin silmi.

      „Mul on nii kahju, Anna. Tõtt-öelda ei saa ma aru, miks sa üldse nii kaua ootasid. Seitse aastat tundub küllalt pikk aeg, et John võiks oma tahtmistes selgusele jõuda.”

      „Kaheksa, Sarah. Kaheksa aastat.” Võtsin oma klaasi ja kummutasin selle kahe suure lonksuga tühjaks.

      „Oh, ju mul jäi kuskil aastake kahe silma vahele.” Meie ettekandja peatus laua juures ja küsis, kas soovime veel teist ringi.

      „Teate, kandke aga ette,” ütles Sarah talle. „Niisiis, kuidas see jutuajamine lõppes?”

      „Ütlesin, et sõidan suveks ära, et pean mõneks ajaks eemale pääsema ja järele mõtlema, mida ma tahan.”

      „Mida tema kostis?”

      „Sedasama mida ikka. Et ta armastab mind, aga pole lihtsalt veel valmis. Ta on alati aus olnud, aga minu meelest koitis talle vist esimest korda, et see otsus pole üksnes tema teha.”

      „Kas sa rääkisid sellest ka emale?” küsis Sarah.

      „Jah. Ta soovitas mul endalt küsida, kas mu elu oleks etem koos Johniga või ilma temata.”

      Meil Sarah’ga oli vedanud. Meie ema oli lihtsate, aga praktiliste nõuannete jagamise kunsti täiuslikkuseni lihvinud. Ta jäi erapooletuks ega mõistnud kedagi hukka. Vanemlikkuse anomaalia, nagu paljud meie sõbrannad öelda tavatsesid.

      „Noh, mida sa siis vastad?”

      „Ma pole veel kindel, Sarah. Ma armastan teda, aga kardan, et sellest mulle ei piisa.” Vajasin aega, et mõelda, et kindlustundeni jõuda, ja Tom ja Jane Callahan pakkusid mulle ideaalset võimalust mõneks ajaks eemale saada. Sõna otseses mõttes ruumi, et otsustada.

      „John võtab seda kui ultimaatumit,” arvas Sarah.

      „Muidugi võtab.” Rüüpasin sõõmu oma uuest Margaritast.

      „Sa oled kõige selle juures väga rahulik.”

      „Seda sellepärast, et ma pole teda veel päriselt maha jätnud.”

      „Võib-olla ongi sul kasulik mõnda aega üksi olla, Anna. Asjades selgusele jõuda ja otsustada, mida oma ülejäänud eluga peale hakata.”

      „Ma ei pea istuma ja tema järel ootama, Sarah. Mul on küllaga aega, et leida keegi, kes soovib samu asju nagu minagi.”

      „Muidugi.” Õde tegi oma Margaritale lõpu peale ja naeratas mulle. „Ja vaata vaid, põrutadki eksootilistesse kohtadesse, sest sul on see võimalus.” Ta ohkas. „Soovin, et saaksin sinuga kaasa tulla. Minu viimase aasta kõige rohkem puhkust meenutav hetk oli siis, kui viisime Davidiga lapsed Sheddi akvaariumikeskusesse troopilisi kalu vaatama.”

      Sarah rabeles abielu, vanemakohustuste ja täiskohaga töö vahel. Ihuüksi troopilisse paradiisi lennata kõlas tema jaoks ilmselt nirvaanana.

      Maksime arve ja rongi peale kõndides mõtlesin ma, et võib-olla on taevas see üks kord minu elus isegi sinisem ja rohi rohelisem. Et kui minu olukorral on ka hea külg, siis on selleks vabadus veeta suvi kaunil saarel, kui aga tuju tuleb.

      Senimaani polnud see plaan kuigi hästi sujunud.

      Mu pea valutas, mu kõht korises ja ma polnud elu sees sellist janu tundnud. Värisesin, pea päästevestile toetatud, ja püüdsin mitte mõelda, kui kaua võib meie leidmine veel aega võtta.

      4. peatükk

      T. J

       Teine päev

      Ärkasin niipea, kui väljas valgeks läks. Anna oli juba üleval, istus minu kõrval liival ja vaatas üles taevasse. Mu kõht korises ja suu oli tuhkkuiv.

      Tõusin istukile. „Hei. Kuidas su pea on?”

      „Ikka veel üsna hell,” vastas Anna.

      Tema nägu oli samuti üsna räsitud. Tema paistes põskedel ilutsesid lillad sinikad ja juuksepiiril oli näha kuivanud verekoorikut.

      Kõndisime leivapuu juurde ning Anna ronis mulle õlgadele ja koksis alla kaks vilja. Tundsin end nõrga ja ebakindlana ja mul oli raske teda hoida. Ta ronis alla ja just siis, kui seal seisime, kukkus oksalt alla üks leivapuuvili ja maandus meie jalge ette. Vaatasime teineteisele otsa.

      „See teeb asjad lihtsamaks,” märkis Anna.

      Loopisime mädanenud viljad puu alt minema, nii et kui tagasi tulles mõnd maas näeme, siis teame, et see kõlbab süüa. Korjasin alla sadanud vilja üles ja koorisin ära. Mahl oli magusam ja viljaliha kergemini näritav.

      Vajasime hädasti midagi, mille sisse vett koguda, ning kõndisime mööda rannajoont, otsides tühje purke, pudeleid, anumaid – ükskõik mida, mis oleks veekindel ja peaks vihmavett. Silmasime prügi, mis võis minu meelest pärineda purunenud lennukilt, aga ei midagi muud. Inimeste toodetud rämpsu puudumine pani mind mõtlema, kus paganama kohas me õieti olime.

      Suundusime sisemaale. Puud varjasid päikesevalguse ja moskiitod tungisid meile parvedena kallale. Lõin neid maha ja pühkisin käsivarrega laubalt higi. Väiksele lagendikule jõudes nägime tiiki. See oli pigem nagu suur lomp, täis tumedat vett, ja mu janu muutus väljakannatamatuks.

      „Kas me võime seda juua?” küsisin.

      Anna põlvitas maha ja pistis käe vette. Ta keerutas vett ja kirtsutas leha peale nina. „Ei, see on seisnud vesi. Ilmselt pole see joomiseks küllalt ohutu.”

      Kõndisime edasi, aga ei leidnud midagi, millesse vett koguda, seega läksime tagasi kookospalmi juurde. Võtsin maast ühe kookospähkli, lajatasin sellega vastu puutüve ja viskasin siis minema, sest ei saanud koort katki. Virutasin jalaga vastu puud ja tegin jalale haiget. „Kurat küll!”

      Kui saaksin ühe kookospähkli katki tehtud, saaksime kookosmahla juua, pähklit süüa ja hiljem tühja koore sisse vett koguda.

      Anna ei paistnud mu märatsemist märkavat. Ta raputas pead ja tähendas: „Mulle jääb arusaamatuks, miks me pole ikka veel ühtki lennukit näinud. Kus nad ometi on?”

      Istusin hingeldades ja higistades tema kõrvale. „Ma ei tea.” Mõnda aega ei lausunud me sõnagi, kumbki oma mõtetesse süüvinud. Lõpuks küsisin: „Mis sa arvad, kas peaksime lõkke üles tegema?”

      „Kas sa oskad?” küsis Anna.

      „Ei.” Olin kogu elu linnas elanud ja võisin kõik matkalkäigud ühe käe sõrmedel üles lugeda ja sõrmi jäänuks ülegi. Pealegi süütasime meie oma laagrilõkked tulemasinaga. „Aga sina?”

СКАЧАТЬ