Saarel. Garvis Graves Tracey

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poiss.

      „Tegelikult mitte.”

      Joonistasin sõrmega liivale. „Saared moodustavad kahekümne kuuest atollist koosneva aheliku, mis kulgeb põhjast lõunasse. Meie olime teel siia.” Osutasin ühele punktile. Vedasin sõrmega läbi liiva ja osutasin teisele. „See siin on Malé, kust me teele asusime. Me oleme arvatavasti kuskil nende kahe vahel, kui just hoovus meid ida ega lääne poole ei kandnud. Ma ei tea, kas Mick püsis kursil, ja ma ei oska ka öelda, kas vesilennukid esitavad reisiplaani või kas neid radaril jälgitakse.”

      „Mu emps ja paps on kindlasti meganärvis.”

      „Jah.” T. J. vanemad olid kahtlemata püüdnud mulle mobla peale helistada, aga nüüdseks lebas telefon ilmselt juba ookeanipõhjas.

      Kas peaksime märgulõkke süütama? Kas mitte seda ei peaks kaduma läinud inimesed tegema? Lõkke süütama, et oma asukohast märku anda?

      Mul polnud aimugi, kuidas lõkke tegemine käib. Mu ellujäämisoskused piirdusid telekast nähtu ja raamatutest loetuga. Mitte kumbki meist ei kandnud prille, muidu oleksime võinud läätsed päikese poole pöörata. Meil polnud ka tulekivi ega rauda. Järele jäi vaid hõõrdumismeetod, aga kas pulkade vastamisi nühkimine tegelikult ka mõikaks? Võib-olla polnud põhjust lõkke pärast muretseda, vähemalt veel mitte. Meid on kindlasti näha, kui lennuk lendab madalalt ja me püsime ranna ääres.

      Proovisime kirjutada SOS. Alguses trampisime liiva jalgadega kokku, aga ei uskunud, et seda õhust näha oleks. Järgmiseks proovisime lehti kasutada, aga tuulehoog kandis need laiali juba enne, kui tähti moodustada jõudsime. Polnud suuri kive, mis oleksid lehti paigal hoidnud, üksnes pisikesed kivikesed ja mingid tükid, mis minu meelest olid korallid. Ringi liikudes hakkas meil veel palavam ja mu peavalu läks hullemaks. Lõime käega ja istusime maha.

      Mu nägu kõrbes päikese käes ning T. J. käed ja jalad tõmbusid punaseks. Peagi polnud meil teist valikut kui rannalt lahkuda ja kookospalmi all varju otsida. Maapind oli täis kookospähkleid ja ma teadsin, et need sisaldavad vett. Tagusime pähkleid vastu puutüve, aga ei suutnud neid katki teha.

      Higi voolas mööda mu nägu. Kuhjasin juuksed kokku ja hoidsin neid pealael. Paistes keele ja kuiva suu tõttu oli mul raske neelata.

      „Ma vaatan natuke ringi,” ütles T. J.. „Võib-olla leidub siin kuskil vett.” Ta polnudki kuigi kaua kadunud, kui tuli juba kookospalmi juurde tagasi, hoides midagi käes.

      „Vett ma ei näinud, aga leidsin selle siin.”

      Asjandus ta käes oli greibisuurune ja roheline ja selle pinda katsid ogadega kühmud.

      „Mis see on?” küsisin ma.

      „Ma ei tea, aga võib-olla on sellel ka vesi sees, nagu kookospähklitelgi.”

      T. J. kooris vilja ära, kasutades selleks sõrmeküüsi. Mis see vili ka polnud, olid putukad esimesena jaole jõudnud. Poiss laskis viljal maha kukkuda ja lõi selle jalaga eemale.

      „Leidsin selle ühe puu alt,” ütles ta. „Seal rippus neid veel palju, aga liiga kõrgel, et kätte saada. Kui sa mulle õlgadele roniksid, siis õnnestuks meil ehk mõni alla koksata. Mis sa arvad, kas suudad kõndida?”

      Noogutasin. „Kui me läheme aeglaselt.”

      Kui puu juurde jõudsime, võttis T. J. mul käest kinni ja aitas mul oma õlgadele ronida. Ma olin meeter kuuskümmend kaheksa pikk ja kaalusin viiskümmend neli kilo. T. J. oli minust vähemalt kümme sentimeetrit pikem ja ilmselt mõniteist kilo raskem, aga mind toetades vankus ta pisut. Küünitasin nii kõrgele, kui ulatasin, sõrmed vilja poole sirutatud. Ma ei saanud sellest kinni haarata, seega virutasin rusikaga. Kahel esimesel korral ei liikunud vili õieti paigastki, aga ma lõin veidi kõvemini ja vili sadas alla. T. J. laskis mu maapinnale ja ma korjasin puuvilja üles.

      „Ma ikkagi ei tea, mis see selline on,” ütles ta, kui olin vilja tema kätte andnud.

      „See võib olla leivapuu vili.”

      „Mis see veel on?”

      „See on puuvili, mis peaks maitsema nagu leib.”

      T. J. kooris vilja ära ja selle aromaatne lõhn meenutas mulle guajaavi. Jagasime vilja pooleks ja lutsutasime seda, mahl kuivadesse suudesse valgumas. Närisime ja neelasime tükke. Kummitaoline tihkus tähendas ilmselt, et leivapuuvili pidanuks kauem valmima, aga me sõime seda sellegipoolest.

      „Minu meelest see küll leiva moodi ei maitse,” arvas T. J..

      „Võib-olla küpsetatud peast maitseks.”

      Kui olime lõpetanud, ronisin ma uuesti T. J. õlgadele ja koksisin alla veel kaks tükki, mille samuti otsekohe nahka pistsime. Siis kõndisime tagasi kookospalmi juurde, võtsime istet ja hakkasime jälle ootama.

      Hilisel õhtupoolikul avanesid taevaluugid ilma igasuguse hoiatuseta ja vihma kallas meile valingutena kaela. Ronisime puu alt välja, pöörasime näod taeva poole ja avasime suud, aga sadu lõppes juba kümne minuti pärast.

      „Praegu on vihmahooaeg,” ütlesin. „Sadama peaks iga päev, arvatavasti rohkemgi kui korra.” Meil polnud midagi, millesse vett koguda, ning piisad, mida mul õnnestus keelele püüda, panid mind üksnes lisa soovima.

      „Kus nad siis on?” küsis T. J., kui päike loojus. Tema hääles kajav meeleheide vastas mu enda emotsionaalsele seisundile.

      „Ma ei tea.” Mingitel arusaamatutel põhjustel polnud lennukit tulnud. „Küll nad meid homme üles leiavad.”

      Läksime tagasi rannale, sirutasime end liival välja ja toetasime pead päästevestidele. Õhk läks jahedamaks ja üle vee puhuv tuul pani mind värisema. Põimisin käed enda ümber ja tõmbusin kerra, kuulates lainete rütmilist laksumist vastu rahu.

      Kuulsime neid enne, kui aru saime, kellega tegu. Õhk kajas tiivakahinast ja sellele järgnesid sadade, võib-olla koguni tuhandete nahkhiirte siluetid. Nad varjutasid kuusirbi ja ma mõtlesin, kas nad rippusid kuskil meie peade kohal, kui leivapuu juures käisime.

      T. J. ajas end istukile. „Ma pole kunagi nii palju nahkhiiri näinud.”

      Jälgisime neid mõnda aega ja lõpuks nad hajusid, siirdusid kuskile mujale jahti pidama. Mõni minut hiljem jäi T. J. magama. Vaatasin taevasse, teades, et pimedas ei otsi meid mitte keegi. Päevasel ajal alustatud otsingud ei jätku enne hommikut. Kujutlesin T. J. meeleheites vanemaid päikesetõusu ootamas. Võimalus, et helistatakse mu enda perele, tõi mulle pisarad silma.

      Mõtlesin oma õele Sarah’le ja jutuajamisele, mis mul temaga oli mõni kuu tagasi. Käisime Mehhiko restoranis õhtust söömas ning kui ettekandja meie joogid tõi, rüüpasin ma sõõmu Margaritat ja teatasin: „Ma võtsin vastu selle eraõpetajatöö, millest sulle rääkisin. Selle poisiga, kellel oli vähk.” Panin joogi käest, võtsin tortiljakrõpsule pisut salsat ja pistsin suhu.

      „Selle, kus sa pead koos nendega puhkama sõitma?” küsis õde.

      „Jah.”

      „Sa oled nii kaua ära. Mida John sellest arvab?”

      „Me rääkisime Johniga jälle abieluteemadel. Seekord aga ütlesin talle, et tahan ka lapse saada.” Kehitasin õlgu. „Mõtlesin, et miks mitte täispanga peale välja minna.”

      „Oh, СКАЧАТЬ