Tenerife pihtimused. Joe Cawley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tööl ja hoidnud kõigest hoolimata ikka varuks piisavalt kannatust, et pühendada õhtul kogu oma aeg armastusega mulle ja mu vennale. Just meie ema kannatas välja ängistuses teismeliste ahastuse, lohutas purunenud suhetest valutavaid südameid, plaanis meile alalõpmata helgemat tulevikku, kui isa sukeldus samal ajal karjäärimerre ja oli alati liiga kaugel, et näha, kus ootavad tema tegelikud kohustused. Täiskasvanuna sain aru, et pärisin isalt tema kohustusi pelgavad geenid. Ka mina kartsin paaniliselt jääda lõksu mõnda olukorda, kus puudub pääsetee.

      Aga mu nostalgiline teekond pidi ära jääma ja jätkasin väljarände materialistlike probleemide lahendamist. Uue elu alustamiseks tuleb laduda kohvrisse nii mõndagi enamat kui paar särki, plätud ja mõni hea raamat. Iga ese, mille olin kokku kogunud, oli seotud millegi olulisega, ja iga kord, kui olin sunnitud kohvrist midagi välja võtma, tundus, nagu viskaksin minema ühe killu oma senisest elust.

      Hoolimata uue elu tarbeks eelmise elu kokkupakkimisega kaasnevatest piinadest kulges kõik plaanipäraselt, kuni meile helistas meie gestoria – ametnik, kes tegeles meie dokumentidega Tenerifel. „Väike probleem. Töö- ja elamislube on lihtne saada meestele kui kaasomanikele, aga mitte tüdrukutele. Sain äsja teada, et ainus viis neid legaliseerida on see, et te olete abielus, kuna sellisel juhul saavad naistest automaatselt elanikud. Te peate kõik kiiremas korras abielluma.“

      Kuigi meie südamed põksusid seda kiiremini, mida rohkem me mõtlesime Boltoni hallide toonide asemel subtroopika kirevates värvides elamise peale, jäime nii mina kui ka Joy kaljukindlalt oma arvamuse juurde, et abielu ei ole mõni kerge päästeabinõu. Meie kõrvus kõlasid pulmakellad hoopis häirekelladena ja me keeldusime. Kogu plaan rippus taas juuksekarva otsas.

      Isegi Faith oli pettunud. Nad olid juba otsustanud, et sõlmivad abielu, kui see kõrvaldaks takistused meie teelt. Nad ei rõõmustanud meie keeldumise üle.

      „Meie oleme valmis nii palju ohverdama ja teie ei tule sammugi vastu,“ kaebles Faith kriisikoosolekul.

      „Me ei kavatse käsu peale abielluda,“ ütlesin mina. „Me pigem jätame kogu asja katki.“ Kuigi ma armastasin Joyd, ei olnud mul sisimas vähimatki kavatsust eales abielluda. Mu vanemad lahutasid enda abielu ja ei ma uskunud, et päev otsa kõvakübara ja fraki kandmine ning lugematu arvu kaugete sugulaste söötmine-jootmine garanteerib, et meie armastus kestab igavesti.

      Samal ajal korraldasid David ja Faith jooksujalu ära enda pulmad, olles veendunud, et me muudame meelt. Alles pärast hulka rahvusvahelisi telefonikõnesid Jacki ja meie gestoria vahel tuli välja, et ta vist rõhutas tegelikult natuke liiga tugevalt, et me „peame“ abielluma. Võisime ikkagi Tenerifele kolida, aga juriidilised asjaajamised venisid nii tublisti pikemaks. Risk seisnes selles, et kui tolle perioodi jooksul jäävad Joy ja Faith juhtumisi tööloata või perekonnasidemeteta vahele, saadetakse nad suure tõenäosusega maalt välja. Iseenesestmõistetavalt said mu vend ja tema pruut sellise viimase minuti teadaande peale pahaseks, aga pulmade katkestamiseks oli juba liiga hilja, nii et nad pidasid oma tähtsa päeva ikkagi ära.

      Nii sündiski, et ühel tuulisel laupäeval vähem kui kolm kuud pärast esialgse äriidee võrsumist ning hoolega valitud lähimate ja parimate ligimeste juuresolekul sosistasid mu vend ja tema pruut Salfordi õnnepalees kuulekalt oma jah-sõna. Pruut soovis justkui kuulutada kogu maailmale õudu ja ahastust, riietades end halvaendeliselt pealaest jalatallani õhulisse musta kleiti ja lisas juurde samas toonis loori, kingad ja tuju.

      Kiire tseremoonia viidi läbi traditsioonide järgi: kübaravõistluse pani kinni tädi Beryl, kellel õnnestus hämmastaval kombel liita omavahel kübar ja aiavõrk, konfette ja solvanguid loobiti ühepalju, pisaraid kiskuvad emotsioonid muutusid üha nakkavamaks võrdeliselt tarvitatud alkoholikogusega ning uued sugulased kuulutati kõva häälega tulevasteks parimateks sõpradeks, salamisi aga kiruti neid kui uusi kohustusi niigi koormatud turjal.

      Tervitustest said kiiresti hüvastijätud ja viimased tilgad Beaujolais’ vahuveini valgusid valgele laudlinale. Järgmisel päeval pidime jätma Inglismaa seljataha, et alustada uut elu. Mesinädalad olid juba läbi.

      3

      Ärgata ühel hommikul üles ja taibata, et käes on päev, mil terve elu pöördub igaveseks pea peale, on pehmelt öeldes natuke jube. Ükskõik kuidas ma püüdsin, ei suutnud ma jääda uuesti magama, et vältimatuid sündmusi edasi lükata. Väike elevusvärin uue alguse üle jäi täielikult erinevate murede kokteili varju: äng, et nüüd oli liiga hilja, et muutuste hoog maha võtta, hirm pea ees tundmatusse vette hüppamise ja mitmeks aastaks veskikivina kaelas rippuva tohutu võla ees ning paanika millegi kaotamise üle – olgu selleks mõni eluliselt oluline paber, pass või hoopis viimsed mõistuseriismed. Eile sain vennanaise võrra rikkamaks. Täna pidin saama uue elu, uue isiksuse ja uued väljavaated.

      Põnevus ja hirmud vahetusid lakkamatult. Elust kalade keskel näis olevat möödunud aastaid ja mu mõtted tormasid vaid ühes suunas – sinna, mis ootas ees. Viimaste kohvrite pakkimine ja sõit lennujaama möödus nagu iseenesest, justkui udus korduv tsükkel millegi otsimisest, uuesti otsimisest, uuesti-uuesti otsimisest. Tundsin, nagu oleksin külge saanud obsessiiv-kompulsiivse häire.

      Raha? Patsutasin taskut. Kergendusohe … Või kas ikka oli kaasas? Surusin käe taskusse ja ohkasin uuesti. Jah, raha oli kaasas. Aga kas seda oli piisavalt? Võis mingi osa taskust välja kukkuda? Meenutasin, kuidas õngitsesin taskust välja võtmed, mille andsin Joy kätte. Kas mõned kalavere, higi ja pisaratega teenitud rahatähed lebasid just praegu ahvatlevalt märjal kõnniteel Joy ema maja ees? Tõmbasin rahapataka välja ja lugesin uuesti üle. Polnud sentigi kaotanud. Või äkki ikka olin? Kas lugesin raha valesti? Tõmbasin paki uuesti välja. 10, 20, 30, 40 …

      „Pane see taskusse. Või muidu kaotad veel ära.“ Joy napsas rahatähed mu näppude vahelt ja voltis need oma rahakotis kokku.

      Vaatasin üllatusega, kui rahulikult ta käitus, kuigi oli äsja jätnud emaga hüvasti. Joys peitus sellist sisemist jõudu ja praktilist mõtteviisi, mis oli minule kättesaamatu. Kui teel tuli ette mülgas, otsisin mina kõrvalteed, Joy aga marssis samal ajal otse läbi. Tal ei tulnud raskuste ja rüseluste vältimine pähegi. Kui ta otsustas midagi teha, liikus ta katkematult mööda sirget teed edasi, kuni missioon sai täidetud. Mina aga kargaksin umbropsu paremale ja vasakule, püüdes leida viisi, kuidas hiilida raskest tööst ja probleemidest mööda. Mõne meelest tähendas see laiskust, mina pigem nimetaks seda loominguliseks manööverduseks. Aga tuli tunnistada, et loomingulisteks manööverdusteks polnud sel hetkel ruumi.

      David ja Faith otsustasid tulla hilisema lennuga Madridi kaudu järele, et seeläbi saata Mali, oma kassi, tema teekonnal. Lubasime järgmisel päeval baaris kokku saada.

      Taksos Manchesteri lennujaamale lähenedes sõlmisid mu närvid hetkeks relvarahu. Üleüldine sagin ja ninna tungiv lennukikütuse lõhn viis mu tagasi aega, kus mu isiklikud kohustused piirdusid nõudega jõuda tagasi koju samades riietes, millega ma lahkusin, ja mitte jääda vahele ninanokkimisega.

      See lennujaamadega seotud surin sai alguse tol ilusal päeval, kui mu vend omandas meie esimese lennukite registreerimisnumbrite kogumiku. Me mõlemad tegelesime nooremas kooliastmes rahutukstegevalt väikese arvu hobidega ning seda viga asus ema suure innukuse ja tempoga parandama. Ratsutamis-tunnid kogusid ajapikku hoogu, kuni me mõlemad kasvasime sellest ajaviitest välja – seda lausa sõna otseses mõttes. Puberteedieelses eas ei olnud nii minu kui ka mu venna kasv üldsegi mitte kidur. Küll aga olid kidurad meile määratud ponid. Lühike ratsu pluss pikk ratsanik võrdub kõhutäie naljaga kõigile pealtvaatajatele. Kepsjala ja minu teed läksid lahku.

      Judo oli harrastus niisama lühikeseks ajaks. Kuigi ema nautis kogu südamest võimalust ajada meid igal laupäevahommikul majast välja, et ta saaks rahus koristada, kadus üsna kiiresti soov maksta mehele, kes meid СКАЧАТЬ