Tenerife pihtimused. Joe Cawley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ päris kallis õppetund, kui midagi peaks nässu minema.“

      „No siis teeme nii, et ei lähe nässu, eks?“

      „Aga mis mu kassist saab? Ma ei saa teda maha jätta.“

      „No kuule, üks kass ei saa ju olla kaalukeeleks minemise ja siia jäämise vahel?“

      „Ma olen teda juba mitu aastat pidanud.“

      „Ta pole isegi sinu oma. Ta on Davidi kass.“

      „Ta armastab mind ikkagi. Ma ei saa teda maha jäta.“

      „No osta talle siis päikeseprillid ja võta ta kaasa. Mulle tundub, et ka temale kuluks üks puhkus ära.“

      „Ma ei tee nalja.“

      „Mina ka mitte.“

      See ei paistnud äripartnerlusele paljutõotava algusena. Jätsime tüdrukud mõneks ajaks omavahel asju sirgeks rääkima ja läksime Davidiga uusi jooke tooma.

      „Sa ikka mäletad, et ema ja Jack lubasid laenata meile raha vaid tingimusel, et me lähme kõik koos?“ ütlesin Davidile.

      „Tean küll, aga ma ei ole kindel, kas Faith on selleks piisavalt kange. Sa ju tead teda.“

      Ma ei olnud ka ise veendunud, et keegi meist on piisavalt kange, et astuda välja mugavustsoonist, mille moodustasid lihtsad tööotsad tuttavas ümbruskonnas, ning võtta suur võlg, et asutada oma äri tundmatus valdkonnas saarel, millest teadsime veelgi vähem. Kuigi Joy kartmatult entusiastlik üleskutse kannustas mind, külvas Faithi vastumeelne suhtumine kahtlusi, kui hästi ema ja Jack plaani läbi mõelnud olid. Hakkasin kahtlema, kas oleme selleks tõesti valmis. Meie ees seisis kohustus, seesama asi, mida olin kõik need aastad püüdnud vältida. Lootsin isegi osaliselt, et Faith ütleb kindla ei ja võiksime langeda tagasi mugavasse eluviisi, kus silmapiiril polnud vähimaidki muutusi, vastutust ega pingutust.

      Kuigi Jack pakkus heldelt ja võib-olla lühinägelikult meile laenuks osa vajaminevast rahast ja abi ülejäänu pandi kaudu hankimisel, maksaksime ikkagi tagasi suuremat intressi, kui ta oleks teeninud sama rahasumma pangas hoidmise pealt. Lõppude lõpuks tegi ta meile äripakkumise, millest kavatses ka ise kasu lõigata. Rahaline kasu kujutas Jacki iga otsuse taga tugevat argumenti.

      Teda ahvatles võimalus investeerida baari samas hoonekompleksis, kus paiknes ka ta enda korter, et seeläbi rahuldada mitmeid kapriise. Ta võiks iga kell uksest sisse ja välja liuelda, haarata kaasa suurte klaasitäite kaupa brändit ja popsida jämedaid sigareid. Tal õnnestuks täita iga mehe unistus omaenda pubist ilma vajaduseta tegeleda mõne suvalise sissesadanud viinanina tühiste soovidega.

      Otse loomulikult terendas lisaboonusena tõsiasi, et tema kaks kasupoega saaksid ometi „korraliku töökoha“, mitte ei raiskaks aega makrellide, Karl Marxi ja Twankey lesknaise peale.

      Kui tolles ettepanekus peitus tõesti teataval määral omakasu, siis lisaks polnud ülemäära üllatav, et just Jack niisugusele mõttele tuli. Olles määrinud aastakümneid inimestele kodumaal maju pähe, müüs ta maha osaluse oma kinnisvaraäris Ühendkuningriigis vaid aasta tagasi ja oli jõudnud panna püsti samalaadse ettevõtte välismaisest kinnisvarast huvituvatele investoritele. Tenerife oli esimene sihtmärk, kuna huvi sealsete suvilate vastu hakkas jõudma järele turismireisipakettide populaarsusele. Ühendkuningriigi investorite silmis, kes otsisid hõõguvpunast pelgupaika ajaks, mil kraadiklaas tõmbus ülejäänud Euroopas siniseks, olid Kanaari saared alles äsja hõivanud liidripositsiooni mandri-Hispaania costa’de2 talvise päikesepaiste ees.

      Põhja-Aafrika rannikust vähem kui 100 miili kaugusel paiknevad seitse saart, mis moodustavad Kanaari saarestiku, on varustatud kõigega, mida üks halli talve käest põgenev põhjaeurooplane oskaks ihata. Lakkamatu päikesepaiste, aastaringne kevadine kliima, suplemiseks ohutu meri ja aina kasvav arv ümberasunikke.

      Läbi ajaloo on see saareseitsmik tõmmanud mitmete Briti soost külaliste tähelepanu, millest suur osa on olnud soovimatu. 1595. aastal lõid kanaarlased tagasi Sir Francis Drake’i püüdlused vallutada La Palmat. 1797. aastal läksid halval ajal Santa Cruz de Tenerifele korraldatud rünnaku käigus lahku Nelsoni ja tema parema käsivarre teed. Ja kui laev 1832. aastal sama saare sadamas seisis, purustas kooleraepideemia Charles Darwini eluaegse unistuse saarestikku uurida.

      Võib-olla olid esimeste külastajate elulugudesse kirja saanud kannatused süüdi selles, et üllataval kombel avanesid masside silmad alles 1980ndate lõpus saarte võlule. Siiski ei ahvatlenud mind ega Joyd konksu otsa rannad, männimetsad ega tühermaad vulkaanide ümber. Kui Jackile oleks hakanud silma hoopis seakasvatus Leedus ja ta oleks pakkunud võimalust saada põrsaste abil ratsa rikkaks, oleks me ilmselt samaväärselt elevil. Asja ivaks oli kõigest unistus seiklustest ja põgenemisest hallist argipäevast, kuid kirsiks tordil oli hellitav päike igas päevas ja terendav kullapada, kui vaid suudame vältida haledat läbikukkumist.

      Probleem seisnes nüüd selles, et see unistus oli paisunud oodatust suuremaks ja jõudnud ohtlikult lähedale reaalsuseks saamisele ning minu jaoks tähendas see, et oli aeg asendada põnev plaanipidamine kavatsuste õudustäratava täidesaatmisega. Aga otsuse pidi langetama Faith.

      Kuigi ta protesteeris veel paar korda, kui hullumeelne ja ajuvaba oli see plaan nii tema kui ka kassi jaoks, soostus Faith lõpuks suure vastumeelsusega tulema. Kuna olime juba alistanud kahtlused endi peas, käivitas Faithi otsus II faasi. Pidime hakkama kolimist korraldama.

      Nii Joy kui ka minu silmis oli II faasi parimaks osaks turult lahkumine. Aga see sai sündida alles pärast kõige ebameeldivamat ülesannet, milleks oli Patiga rääkimine.

      Pat oli tol päeval erakordselt halvas tujus. „Sa ei müü neid kalu sosistades maha, Joe, kuramuse päralt, hüüa kõvema häälega.“

      „Kolm kala viieka eest! Täitsa värsked, alles täna tulnud!“

      „See nüüd mõni hüüdmine. Sa ju kõigest räägid. Karju täiest kõrist, sa möku.“

      „KOLM KALA VIIEKA EEST. ÄRGE HÄBENEGE, TULGE LIGI!“

      „Joy, tee nende kanakoibadega siva. Neid on juba kolm korda sellest kuramuse külmikust välja võetud. Kui nad peavad veel ühe korra tagasi külma minema, siis lähed ise nendega kaasa. Sandra! Mida paganat …?“

      Sandra töötas üksinda koorikloomade „osakonnas“, mis oli surutud täisnurga all kala- ja kanaleti vahele. Tal lubati talitada seal oma parima äranägemise järgi ja ta oli üks Pati erilisi lemmikuid. See sobis talle hästi, kuna iga väiksemgi noomitusealge paneks ta taskurätiku järele haarama. Täna polnud aga isegi Sandral hea päev. Aeg-ajalt tellis Pat peale igapäevase kala, näiteks tursa, hiidlesta ja heigi, mõne ebatavalise mereeluka. Ühest küljest tahtis ta näidata sel moel teistele samal turul tegutsevatele kalamüüjatele koha kätte ja teisalt ihkas ta tõmmata püsiklientide tähelepanu. Astumine külmalt, pimedalt ja haudvaikselt Ashburneri tänavalt eredalt valgustatud ja kaootilisse saginasse, mis kaasneb varahommikuse turulettide ettevalmistusega, on niisama hea kui laks vastu nägu. Leides end aga silmitsi olevusega, keda ei oskaks Boltoni kesklinnas tavalisel päeval oodata, võis süda rinnus seisma jääda.

      Olin sügavalt mõttes soojast tekist ja pehmetest patjadest, käed töölisjope taskutesse surutud, krae üles keeratud, et kaitsta kaela näpistava külma eest, kui ühtäkki irvitas mulle vastu midagi, mis näis olevat suur haikala pukkjalgse laua peal keset turuhoonet. See ilmutus osutus tõepoolest kolmemeetriseks haiks, Pati uusimaks pilgupüüdjaks. Minu pilgu tõmbas ta kahtlemata hetkega. Pati naeratus СКАЧАТЬ