Ja näha und…. Richard Matheson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma midagi öelnud, nagu mind polekski seal. Mitte ükski neist ei vaadanud minu poole. Kas minu juuresolek tekitas neis kohmetust ja nad teesklesid, et ei näe mind? Lasksin pilgul endast üle libiseda. Võib-olla oli põhjuseks minu riietus. Kas ma polnud seda kandnud juba päris kaua? Tundus, et just nii see oligi, ehkki ma polnud päris kindel.

      Tõstsin jälle pilgu. „No hästi,” sõnasin. Mul oli raske rääkida; keel oli kuidagi paks. „No hästi,” kordasin aeglaselt. „Ma pole korralikult riides. Ja jäin hiljaks. See ei tähenda…” Mu hääl jäi vähehaaval vaiksemaks, sest Ann vaatas kogu aeg otse enda ette. Tema poolest oleksin võinud olla nähtamatu. Laususin: „Ann, palun sind.”

      Ta ei liigutanud end ega pilgutanud silmi. Sirutasin käe välja, et puudutada ta õlga.

      Ta tõmbas õla eemale, tõstis pilgu ja kahvatas.

      „Mis on juhtunud?” küsisin temalt.

      Tema sisemuses peitunud pisarad ilmusid äkki näole ja ta tõstis vasaku käe, et sellega silmi varjata, püüdes nuuksumist tagasi hoida. Tundsin peas tuima valu. Mis küll on juhtunud? mõtlesin ma. „Ann, mis on juhtunud?” anusin naist.

      Ta ei vastanud ja ma vaatasin Richardi poole. Poisi nägu oli kivinenud, pisarad valgusid tal põski mööda alla. „Richard, mis ometi on juhtunud?” küsisin temalt. Mu sõnad kostsid segaselt, nagu oleksin purjus.

      Richard ei vastanud ja ma suunasin pilgu Ianile. „Palun, ütle sina,” pärisin ma temalt. Iani vaadates läbistas mind valu. Ta nuuksus vaikselt, hõõrudes värisevate kätega põski, püüdes silmist voolavaid pisaraid laiali pühkida. Armas jumal, mis siin küll toimub, mõtlesin mina.

      Siis aga taipasin. Muidugi. See oli too unenägu, mis polnud ikka veel lõppenud. Mu pead läbistas mõte, et olen haiglas ja mind opereeritakse – ei, magan oma voodis ja näen und –, ükskõik, kumb neist kahest. Unenägu jätkus ja nüüd kuuluvad sellesse ka matused.

      Olin sunnitud pilgu neilt kõrvale pöörama; ma lihtsalt ei suutnud enam näha, kuidas nad nutavad. Vihkan seda rumalat unenägu, mõtlesin ma. Millal see ometi lõpeb?!

      Mulle valmistas suurt piina, et pidin neist eemale astuma, kuigi kuulsin just enda taga Anni ja laste nuukseid. Mind valdas meeleheitlik soov ringi pöörata ja neid lohutada. Aga milleks? Minu unenäos leinasid nad mu surma. Mis kasu oleks sellest, kui ma rääkima hakkaksin, sest nemad ju usuvad, et olen surnud?

      Tuleb mõelda millestki muust; see oli ainus vastus. Unenägu muutub, need muutuvad alati. Astusin altari poole, kust kostis monotoonne hääl. Taipasin, et see on vaimuliku hääl. Sundisin end vaatama sellele huumoriga. See võib olla päris lõbus, ütlesin endale. Kui paljud inimesed saavad võimaluse kasvõi ainult unes kuulata end ülistavat matusekõnet?

      Nägin nüüd kantslis jutlustaja ähmast halli kuju. Tema hääl kostis õõnsalt ja kaugelt. Loodan, et ta korraldab mulle kuningliku ärasaatmise, mõtlesin kibedusega.

      „Seda ta teeb,” lausus mingi hääl.

      Vaatasin ringi. Jälle too mees, seesama, keda olin näinud haiglas. Imelik, et just teda nägin ma kõigi inimeste seast kõige selgemini.

      „Näen, et sa pole veel leidnud endale oma isiklikku unenägu,” ütlesin talle. Ka see oli imelik, et temaga sain rääkida täiesti vabalt.

      „Chris, püüa mind ometi mõista,” sõnas tema. „See pole unenägu. See on reaalsus. Sa oled surnud.”

      „Lõpeta juba kord see loba!” Pöörasin end minekule.

      Tundsin jälle õlal tema sõrmi; need olid tugevad ja peaaegu näpistasid mind. Ka see oli imelik.

      „Chris, kas sa ei mõista?” küsis ta. „Su naine ja lapsed on riietatud musta. Nad on kirikus. Vaimulik peab sulle matusekõnet.”

      „Veenev unenägu,” sõnasin.

      Mees raputas pead.

      „Jäta mind rahule,” ütlesin talle ähvardavalt. „Mul pole vaja seda kuulata.”

      Tema haare oli tugev; ma ei suutnud sellest vabaneda. „Tule minuga kaasa,” ütles ta. Ta viis mu platvormile, kus nägin tugedele asetatud kirstu. „Sinu keha on selle sees,” lausus ta.

      „Kas tõesti?” küsisin jahedal häälel. Kirstu kaas oli kinni. Kuidas ta teadis, et ma olen seal sees?

      „Kui püüad sinna sisse vaadata, siis näed ise,” vastas mees.

      Ootamatult tundsin, et hakkan värisema. Tõepoolest, kui ma tahan, siis võin sinna sisse vaadata. Äkki teadsin seda.

      „Aga ma ei vaata,” kostsin. Väänasin end ta haardest lahti ja astusin kõrvale. „See on unenägu,” ütlesin üle õla vaadates. „Sina seda võib-olla ei mõista, aga…”

      „Kui see on unenägu,” katkestas tema, „miks sa siis ei püüa üles ärgata?”

      Pöörasin ringi ja vaatasin talle otsa. „Väga hea, seda ma just teengi,” ütlesin. „Tänan suurepärase soovituse eest.”

      Sulgesin silmad. Väga tore, sa kuulsid, mida see mees ütles, laususin endale. Ärka üles. Ta ütles sulle, mida teha. Tee seda.

      Kuulsin, kuidas Anni nuuksed muutusid valjemaks. „Ära tee seda,” ütlesin. Ma ei suutnud seda kuulata. Püüdsin taganeda, kuid see hääl järgnes mulle. Surusin hambad kokku. See on unenägu ja sa ärkad sellest kohe üles, kinnitasin endale. Igal hetkel võin värisedes ja higistades üles ärgata. Ann hüüab mind jahmunult ja kaastundlikult nimepidi, võtab mu siis käte vahele, hellitab mind, ütleb, et…

      Nuuksed muutusid aina valjemaks ja valjemaks. Surusin mõlemad käed kõrvadele, et mitte kuulda. „Ärka üles,” ütlesin endale. Kordasin seda raevuka kindlusega. „Ärka üles!”

      Tasuks minu jõupingutuste eest tekkis äkki vaikus. Sain hakkama! Rõõmujoovastuses avasin silmad.

      Seisin oma maja ees. Ma ei saanud aru, kuidas olin sinna sattunud.

      Siis nägin jälle udu, mu nägemine oli jälle ähmaseks muutunud. Hakkasin eristama inimkogusid, kes viibisid elutoas. Nad seisid või istusid väikeste gruppidena, ise hallid ja luitunud, ning pomisesid midagi ebamäärast, mida ma hästi ei kuulnud.

      Astusin elutuppa, möödudes paarist inimesest, keda ma ei näinud küllalt selgelt, et neid ära tunda. Unenägu kestab edasi, mõtlesin. Klammerdusin selle mõtte külge.

      Möödusin Louise’ist ja Bobist. Nad ei vaadanud minu poole. Ära püüa nendega rääkida, sõnasin ma endale. Tunnista fakti, et see on unenägu. Astu edasi. Külalistoa poole liikudes vaatasin sisse baarituppa.

      Richard oli baarileti taga ja segas jooke. Mind valdas pahameel. Sellisel hetkel napsi võtta? Tõrjusin mõtte kohe eemale. Millisel sellisel hetkel? noomisin end. See polnud mingi eriline hetk. See oli vaid masendav koosviibimine masendavas unenäos.

      Edasi astudes märkasin teisi inimesi. Anni vanem vend Bill ja tema abikaasa Patricia. Patricia isa ja võõrasema, tema noorem vend Phil, tolle abikaasa Andrea. Püüdsin naeratada. Kuidas siis teisiti, ütlesin endale, unenäos tuleb kõike teha õigesti, ühtki üksikasja hooletusse jätmata. Kogu Anni suguvõsa oli San Franciscost kohale ilmunud. Imestasin, СКАЧАТЬ