Ja näha und…. Richard Matheson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naeratama), on see ikkagi minu unenägu ja temal pole selle peale mingit õigust. „Mine otsi endale oma unenägu,” ütlesin talle, väga rahul oma teravmeelse soovitusega.

      „Kui sa mind ei usu, Chris,” kostis mees, „siis vaata ooteruumi. Sinu abikaasa ja lapsed on seal. Neile pole veel öeldud, et sa oled surnud.”

      „Oota, pea kinni.” Sihtisin teda sõrmega. „Just sina olid see, kes käskis mul juhtunule mitte vastu hakata, kas pole nii?”

      Ta pidi peaaegu vastama, aga ma olin nii ärritatud, et ei lasknud tal rääkida. „Olen tüdinud sinust ja sellest tobedast paigast,” ütlesin. „Lähen ära koju.”

      Samal hetkel kiskus miski mind temast eemale. Oli tunne, nagu ümbritseks mu keha metallkest, mida tõmbab enda poole mingi kaugel asuv magnet. Kandusin läbi õhu nii kiiresti, et ei jõudnud midagi näha ega kuulda.

      See lõppes sama äkitselt nagu oli alanudki. Seisin udus. Vaatasin ringi, kuid ei näinud üheski suunas mitte midagi. Hakkasin kõndima, liikudes aeglaselt läbi udu. Aeg-ajalt tundus mulle, et märkan põgusalt mõnd inimest. Kui aga püüdsin neid selgelt näha, haihtusid nad olematusse. Üht pidin peaaegu hüüdma, kuid eelistasin siiski seda mitte teha. Mina olin selle unenäo valitseja. Ma ei lase sel hakata minu üle valitsema.

      Püüdsin end lõbustada, kujutledes, et olen jälle Londonis. Kas mäletad, kuidas ma reisisin 1957. aastal sinna üht stsenaariumi kirjutama. Siis oli november ja ma jalutasin sellises udus – „hernesupp” on hea sõna selle kirjeldamiseks – rohkem kui üks kord. Praegune udu oli aga isegi tihedam. Mul tekkis tunne, nagu oleksin vee all. Kõikjal valitses niiskus.

      Lõpuks nägin läbi udu meie maja. See vaatepilt rahustas mind kahel viisil. Esiteks rahustas mind selle nägemine. Teiseks see, et olin nii kiiresti sinna jõudnud. See võis juhtuda ainult unenäos.

      Äkki valdas mind inspiratsioon. Olen sulle juba rääkinud, kuidas mul kõikjalt valutas. Kuigi tegemist oli unenäoga, tundsin valu ikka veel. Seepärast ütlesin endale, et kuna see valu on unenäost põh-jus-ta-tud, pole mul tegelikult üldse vaja seda tunda. Tead, Robert, selle mõtte juures oligi valu kadunud. Seda asendasid mõnu- ja kergendustunne. Kas võib olla veel selgemat tõendit selle kohta, et kõik see oli uni, mitte reaalne elu?

      Siis tuli mulle meelde, kuidas istusin haiglavoodil ja naersin, sest kõik see oli vaid unenägu. Täpselt nii see oligi ja punkt.

      Ilma igasuguse üleminekuta leidsin end esikust. See on uni, mõtlesin ma ja noogutasin rahulolevalt. Vaatasin ikka veel ähmase pilguga ringi. Oot-oot, mõtlesin, ma ju suutsin vaigistada valu, miks ei peaks ma suutma parandada nägemist?

      Ei juhtunud aga mitte midagi. Kõike, mis oli minust kaugemal kui kolm meetrit, kattis ikka veel miski, mis sarnanes suitsukattega.

      Küüneklõbin köögipõrandal sundis mind kiiresti ringi pöörama. Ginger tuli jooksuga esikusse; sa ju tead meie saksa lambakoera Gingerit. Ta nägi mind ja hakkas heast meelest hüplema. Olin teda nähes rõõmus ja hüüdsin teda nimepidi. Kummardusin, et tema pead silitada ja nägin, kuidas mu käsi tungis sügavale ta pealuusse. Ta tõmbus klähvides eemale ja taganes hirmunult, põrgates valusasti vastu köögi uksepiita, kõrvad vastu pead surutud ja seljakarvad turris.

      „Ginger,” ütlesin talle. Püüdsin hirmutunnet eemale tõrjuda. „Tule siia.” Ütlesin endale, et koer käitub rumalalt. Läksin talle järele ja nägin, kuidas ta paanikas libises mööda köögipõrandat, püüdes minema joosta. „Ginger!” hüüdsin ma. Tahtsin tema peale kuri olla, aga ta nägi välja nii hirmunud, et ma ei suutnud temaga pahandada. Ta jooksis läbi elutoa ja puges koeraukse kaudu õue.

      Pidin juba samuti õue minema, aga siis otsustasin, et ei lähe. Ma ei lase endal selle unenäo ohvriks saada, ükskõik kui hullumeelseks see lõpuks ka ei muutu. Pöörasin ringi ja hüüdsin Anni nime.

      Keegi ei vastanud mu kutsele. Vaatasin köögis ringi ja nägin, et kohvimasin oli sisse lülitatud, põles kaks punast tuld. Klaaskann soojendusplaadil oli peaaegu tühi. Manasin näole naeratuse. Ann on jälle sellega hakkama saanud, mõtlesin. Varsti on kogu maja läbi i-m-b-u-nud kõrbeva kohvi haisust. Oma olukorda unustades sirutasin käe, et juhe seinast välja tõmmata. Käsi läks läbi juhtme ja ma tõmbusin korraks kangeks, siis püüdsin jälle naeratada. Tuletasin endale meelde, et unenäos ei saa teha midagi reaalset.

      Käisin kogu maja läbi. Meie magamistoa ja vannitoa. Iani ja Marie toad ja nende vahel asuva vannitoa. Richardi toa. Ma ei pööranud tähelepanu oma udusele nägemisele. Otsustasin, et see pole tähtis.

      Ma ei saanud aga ignoreerida seda, et tundsin aina suuremat loidust. Oli see unenäost või millestki muust, kuid mu keha oli raske nagu kivi. Läksin tagasi meie magamistuppa ja istusin oma voodipoolele. Korraks tekkis mul imelik tunne, sest voodile ei tekkinud minu istumise kohal mingit jälge, kuigi meil on vesivoodi. Olgu peale, unenägu on unenägu, ütlesin endale. Need ongi niisugused hulluvõitu.

      Vaatasin oma kellraadiot, kummardudes sellele lähemale, et osuteid ja numbreid näha. Kell oli 6.53. Heitsin läbi klaasukse pilgu õue. Väljas polnud pime. Oli hämar, aga mitte pime. Aga kuidas saab praegu olla hommik, kui maja on ju tühi? Sellisel kellaajal peaksid kõik voodis olema.

      „Olgu pealegi,” ütlesin endale, püüdes seda kõike oma mõtteis süsteemi seada. Sind opereeritakse. Sa näed seda unes. Ann ja lapsed on haiglas ja ootavad…

      Äkki tekkis uus mõte, mis mind segadusse ajas. Kas ma olen tõepoolest haiglas? Või oli ka see vaid osa unenäost? Kas ma tegelikult lamasin voodis ja nägin kõike unes? Võib-olla polnud juhtunud mitte mingit õnnetust. Oli niipalju võimalusi, mis kõik üksteist mõjutasid. Kui ma vaid suudaksin selgemini mõelda. Mu pea oli aga uimane. Nagu oleksin purjutanud või tuimastit võtnud.

      Heitsin voodisse ja sulgesin silmad. See oli ainus, mida sain teha; niipalju ma ikka taipasin. Varsti ärkan üles ja saan teada tõe – kas oli tegemist unenäoga, mida nägin haiglas tuimasti mõju all olles, või oli see unenägu, mida nägin oma voodis magades. Lootsin, et tegemist on viimase variandiga, sest sel juhul näen üles ärgates Anni enda kõrval lamamas ja saan talle jutustada, millist ogarat und ma nägin. Saan tema sooja kaunist keha oma käte vahel hoida, teda õrnalt suudelda ja naerdes talle rääkida, kui veider on unenäost und näha.

      Õudne lõputu luupainaja

      Olin kurnatud, kuid ei saanud puhata, sest mu une katkestas Anni nutt. Püüdsin üles tõusta ja teda lohutada. Selle asemel jäin aga hõljuma pimeduse ja valguse vahele. Ära nuta, kuulsin end pomisevat. Ärkan kohe üles ja olen jälle sinuga. Las ma ainult natuke magan. Palun ära nuta, kallis, kõik on korras. Ma hoolitsen sinu eest.

      Lõpuks olin sunnitud silmad avama. Ma ei lamanud, vaid seisin püsti mingis udus. Hakkasin aeglaselt kõndima selles suunas, kust kostis Anni nutmine. Ma olin nii väsinud, Robert, olin täiesti jõuetu. Ma ei saanud aga lasta tal nutta. Pidin teada saama, mis tal viga on ja asja ära korraldama, et ta enam niimoodi ei nutaks. Ma ei suutnud seda nuttu enam välja kannatada.

      Astusin kirikusse, mida ma polnud kunagi varem näinud. Kõigil pinkidel istusid inimesed. Nägin neid hallide kujudena. Nende näojooni ma ei eristanud. Sammusin piki vahekäiku, püüdes mõista, miks ma seal olen. Mis kirik see on? Ja miks kostab Anni nutt just siit?

      Nägin teda istumas esimeses reas, riietatuna üleni musta. Richard tema paremal, Marie ja Ian aga vasemal küljel. Richardi kõrval nägin Louise’i koos oma abikaasaga. Kõik nad olid riietatud musta. Nägin neid selgemini kui teisi kirikus viibivaid inimesi, kuid isegi nemad olid kuidagi luitunud ja viirastuslikud. Kuigi Ann vaikis, kuulsin mina ikka veel nuuksumist. СКАЧАТЬ