Graniitmees. Sirpa Kähkönen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saanud aidata ka oma sõpra Jelenat, kes oli tulnud augustis ja kelle varustus hakkas mulle juba oktoobris hirmu peale ajama. Ta oli pakkinud oma reisikasti parimad kleidid ja kingad, aga mitte villast mantlit ega vildikuid. Kui oleksime kusagilt kangast saanud, oleksin talle mantli õmmelnud. Esimese talve ajas ta läbi suvemantliga, mille alla pani Tomi villase kampsuni ja peale mässis minu salli. Jalga panna olid tal vaid lakknahast poolsaapad. See polnud mõistlik, ja nii ma Jelenale ütlesin. Ta vastas, et head kingad viivad inimese palju kaugemale kui ükskõik missugune mõistlikult valitud varustus.

      Minule olid need saapad õudus, sest nendega võis küll kõndida mööda paljaks sulanud sillutist, aga Petrogradi kiilasjääl ja lumehangedes võisid nad olla kandjale hukatus. Võtsin kingad Jelenaga jutuks ja ütlesin, et muidugi oli kogu Petrograd algselt ehitatud lakksaabastega preilide jaoks, aga need preilid sõitsid voorimehe, ree ja tõllaga.

      Asi ei paistnud Jelenale muret tegevat. Ta kiskus vaid saapad jalga, vaatas rahulolevalt oma sääri ja teatas napilt: „No siis ma muretsen tõlla.”

      Ja selle, mille Jelena oli otsustanud muretseda, selle ta ka sai. Oodatud võimalus tuli talle vastu kärina ja mürinaga. Tema uus elu algas õhtuga tsirkuses.

      Tom oli võetud Cinisellis uude klouninumbrisse. See oli olnud tema kõige hardam soov ja ta oli harjutanud selle jaoks rahvakogunemistel: kord seisis, silinder peas, agitaatorina laval, ja õgis jõhkra, end täissöönud kapitalisti liigutustega arbuusi, mis kujutas maakera, kord tuias Oktoobrirevolutsiooni pidulikul tähistamisel Uritski väljakul ringi nagu Rasputin, habemetuust lõua otsas, või nagu monokliga kindral. Me nägime palju niisuguseid rongkäike ja etendusi, ja meie sõpra Tomi oli tema pikkuse tõttu kerge ära tunda, ükskõik kelleks ta siis kostümeeritud oli. Ja ta oli alati võrratu: oskas tabada ahneid, pompoosseid ja pööraseid tegelasi kui naelapea pihta ja ära näidata, kui naeruväärne oli endine elu.

      Nõnda ei pannud me imeks, et ta edutati tsirkusesse, mida pärast seda, kui härra Ciniselli oli maapakku läinud, juhtis kunstinõukogu. Tom tegi endiselt püramiide, aga nüüd sai ta ka artistinime Fernab von Trubel ja esines kloun Massimo Rastrelli paarimehena. Ja tema nimi oli väikses kirjas trükitud isegi tsirkuse plakatile Rastrelli nime alla.

      Kuigi tsirkus oli Ulitsa Rakova koolimajast ainult kiviviske kaugusel, ei olnud ma seal enne Tomi kutset kordagi käinud. Olin sealt küll mööda läinud ja imetlenud valge hoone siredat kuplit ning orvas olevaid sambaid peauste kohal.

      Ciniselli oli nii palju peenem kui see telgitsirkus, kus olin lapsest peast ükskord käinud. Ja juba väljastpoolt nii uhke, et ma ei olnud kunagi arvanud, et see on mõeldud minusugusele. Ma ei käinud ju ka oma kodu kõrval Rakoval Filharmoonias, väikestes teatrites ega muusikahallis Bi-Ba-Bo, kuhu voolas lõbusas tujus rahvast igal õhtul selsamal ajal, kui mina tänavalapsi otsima läksin.

      Aga Tom tõi meile piletid sügishooaja esimesele etendusele. Mina koristasin parajasti, kui Tom meie avatud uksest sisse astus, pani piletid köögilauale ja istus toolile lambi alla. Rahulolevalt muianud, ütles ta: „Kolm kohta parimasse looži, te peate tulema ja Jelena niisamuti, ja pärast etendust võtame esinejate eesruumis pokaali lõunast pärit veini.”

      Rõõmustasin, ja siis sattusin segadusse. Ma ei osanud kuidagi kujutleda, et eesruumil või pokaalil oleks midagi pistmist minuga. Poetasin, et mul ei ole riideid.

      Tom naeris ja ütles, et tema arust ei ole ma alasti, niisiis on see ettekääne. Häbenesin oma edevust ja kartsin, et olin jätnud tänamatu mulje, ja siis ütles Tom, et tsirkusesse võib igaüks tulla, nagu ta on, ja lisaks on tagasihoidlik kleit kõige ilusam.

      Siis kerkis mulle silme ette võimsaid pilte loost, mida Tom oli mulle ette lugenud Rakova esimesel suvel, kui olin haige. Palusin, et ta laenaks mulle selle raamatu, kus räägiti naiste villastest keepidest ja mesilastest ja aedadest. Tom nõjatus toolil tagasi, nii et lambivalgus ta näolt põgenes. Tema pea kohal oli Vladimir Iljitši pilt, mille olin raamituna oma mehelt sünnipäevakingiks saanud. Pilt oli hästi õnnestunud: Iljitši nägu ümbritses pehme valgusesõõr, nii nagu laternat kevadisel uduvines hommikul. Iljitš vaatas mind lahkelt, kuna püüdsin targemaks saada ja end kasvatada.

      Ma jätkasin: „Mulle meenub, et neid inimesi nimetati abrakslasteks, kuni neist sai õige rahvas. Ja mul on tunne, et mina olen just niisugune abrakslane ja ei kõlba uude maailma.” Tom vangutas pead, nagu arutute juttude puhul vangutatakse, ja ma mõtlesin, et ehk olin raamatu endale ette soninud. Miks muidu ei leidunud seda mu nappide kirjelduste põhjal meie kooli raamatukogust ja ka mitte suurest Publitšnajast.

      Me jäime vait, ja nõnda kuulsime nii selgesti kontsakingade kõpsimist hoovis ja siis lendas meie kööki Jelena, ja nähes tsirkusepileteid, heitis käed Tomi kaela ümber ja kallistas teda kõvasti. Tom läks ära, aga meie jäime Jelenaga kahekesi ja hakkasime siiski mõtlema oma riietele. Ka mina sattusin nii õhinasse, et joonistasin ajalehe servale kübaraid, ja Jelena tahtis näha, kas mu kapis oli midagi, millest saaks piduliku rõiva. Aga kui Ilja tuli oma portfelliga rabfak’ist ja istus laua taha matemaatikaülesandeid tegema, siis ta tuletas meelde, et eesrindlik naine ei vaeva pead hilpude ja näovärviga, vaid rõivastub puhtalt ja praktiliselt. Jelena ütles, et Ilja on piiskop, ja palus, kas ta ei tohiks tema pühaduse kätt suudelda.

      Neil aegadel muutusin hulljulgeks – uskusin, et olin tundma õppinud kogu linna, sest teadsin hästi Rakova viimast kui urgast. Iljal oli fenomenaalne suunavaist ja kiiresti arenenud ettekujutus kõikidest linna nurgatagustest ning ta kuulas huviga, kui talle oma käiguteid kirjeldasin. Ta oli juba poisikesest peast koos oma kiprist isaga Petrogradis olnud. Mina ei olnud nii harjunud linnas ringikäija kui tema, kuigi olin mitu talve Kotkas tädi juures veetnud, sest isa ja ema saatsid mind töötegemist harjutama.

      Mina leidsin tee kellatornide ja ausammaste järgi, neid oli küll ja küll. Seletasin õhinal Iljale, et olin avastanud tsaarinna kuju tagustelt tänavatelt tohutu suure basaari. „Jajah, seal on Apraksin Dvor, kas mõtled seda,” ütles Ilja üleolevalt. Püüdsin nimed nii hästi ära õppida kui vähegi sain ning seisin sageli tänavanurkadel ja veerisin silte – aga vähe oli kohti, kuhu oli jõutud märkida uued tänavanimed, ja et vanu ei sobinud kasutada, siis oli mul tunne, et mind on visatud nõiutud labürinti, kus ausammaste pilkavate silmade all ringi jooksin.

      Otsustasin, et enne tsirkust lähen ja otsin, kas kusagil ei leidu kasvõi peenikest kaelaketti või kaelasalli. Mind tõukas tagant edevusehoog – olin ju noore tüdrukuna õpperingide jaoks selga pannud oma parimad rõivad, ning alati ka oma töökleidi ära triikinud ja juukseid kamminud. Ema ja isa olid mind hästi riietanud, sest mina olin ju nende näidistöö, nii nad ütlesid. Miks ma siis nüüd siin, tööliste maal, ei tohiks pidupäeva puhuks end ilusaks teha?

      Mulle tegi tuska, et olin oma vähesed ehted koju jätnud, ka selle isa kingitud pisikese prossi, kus olid hõbedases raamis sinised kivid. Süüdistasin selles Iljad, kelle arvates ei olnud reisikompsudes liigseks raskuseks kulinaid tarvis. Mis see ka kaalunud oleks, üks taskurätti mähitud väike ehe, aga Ilja arvates ei olnud küsimus käegakatsutavas, vaid kujundlikus kaalus. Selle mõõtmiseks mul margapuud ei olnud, pidin uskuma Iljad. Hinges nurisesin, et ta nii karm oli, aga kui korralik naine ei öelnud midagi.

      Ja ometi olin ma tüdrukust peast otsustanud, et ei hakkagi naiseks. Sest tüdrukust ei arvatud midagi, tegi ta siis mis tahes. Naeris kõige üle, punus intriigi, põgenes uksest ja tuli akna kaudu tagasi. Miks olin mina olnud valmis selle lõbusa meele hülgama, mehe pärast?

      Nii läksin ma oma tütarlapselikus õhinas Iljale midagi ütlemata ühel soojal pealelõunal Apraksin Dvori, kõndisin selle võlvkäikudes ja seinu ääristavatel nagisevatel laealustel laudteedel. Endised inimesed olid paljale maale välja laotanud albumid ja pronksist raamatutoed ja safianist tuhvlid ja tillukesed pikksilmad, millega olid teatrites üksteise teemante vahtinud. Nad ise seisid vaikides laudteede all varjus ja nende kivihallides СКАЧАТЬ