Maetud hiiglane. Kazuo Ishiguro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Et Axl tundis need märgid ära, läks ta vaikides voodi juurde, istus ettevaatlikult selle veerele ja jäi ootama.

      Beatrice nihutas end selili, avas silmad poikvele ja vaatas Axlit.

      „Tere hommikust, abikaasa,” ütles ta lõpuks. „Ma rõõmustan, nähes, et vaimud ei viinudki sind minema sel ajal, kui ma magasin.”

      „Printsess, ma tahan sinuga ühest asjast rääkida.”

      Beatrice vaatas teda ikka edasi, silmad ainult poolavatud. Siis ajas ta end istuli ja ta nägu liikus läbi valguskiire, mis oli varem valgustanud ämblikku. Naise kinni sidumata ja pulstunud juukselakk rippus jäigalt ta seljal, aga Axl tundis siiski, kuidas õnnetunne temas liigatas, kui ta naist ses hommikuvalguses nägi.

      „Mis see on, mida sul öelda on, Axl, ja veel enne, kui ma olen jõudnud une silmist hõõruda?”

      „Printsess, me rääkisime enne reisist, mille me ehk võime ette võtta. Noh, nüüd on kevad käes ning võib-olla on meil aeg teele asuda.”

      „Teele asuda, Axl? Millal teele asuda?”

      „Niipea, kui me oleme suutelised. Meil on vaja ära olla kõigest mõni päev. Küla saab ilma meieta hakkama. Me räägime pastoriga.”

      „Ja kas me läheme oma poega vaatama, Axl?”

      „Just sinna me lähemegi. Oma poega vaatama.”

      Väljas kõlas nüüd juba linnukoori laul. Beatrice pööras pilgu aknale ning ukseriidest mööda pääsenud päike rippus akna kohal.

      „Mõnel päeval mäletan ma teda küllalt selgesti,” ütles Beatrice. „Järgmisel päeval oleks aga mälestus temast otsekui looriga kattunud. Ma tean siiski kindlalt, et meie poeg on tore ja tubli mees.”

      „Miks ei ole ta nüüd siin meie juures, printsess?”

      „Ma ei tea, Axl. Võib-olla läks ta vanematega tülli ja pidi lahkuma. Ma olen ühelt ja teiselt küsinud, aga siin ei mäleta teda keegi. Ma tean aga kindlalt, et ta ei oleks teinud midagi, mis tema peale häbi oleks toonud. Kas sa ise ei mäleta sellest midagi, Axl?”

      „Kui ma olin just äsja väljas ja pingutasin, et meenutada selles vaikuses kõike, mida suutsin, meenusidki mulle paljud asjad. Ma ei suuda aga meenutada meie poega, ei tema nägu ega häält, kuigi mõnikord arvan ma, et näen teda väikese poisina, kui ma viin teda kättpidi mööda jõekallast või kui ta ühel korral nuttis ja ma sirutasin tema poole käed, et teda lohutada. Ma ei mäleta aga sugugi seda, milline ta praegu välja näeb, kus ta elab või kas tal on endal poeg. Ma lootsin, et sina mäletad rohkem, printsess.”

      „Ta on meie poeg,” ütles Beatrice. „Nii et tema puhul ma tunnen, isegi kui ma selgesti ei mäleta. Ja ma tean, et ta ihkab, et me siit lahkuksime ja koos temaga tema kaitse all elaksime.”

      „Ta on meie liha ja veri, nii et miks ei peaks ta tahtma, et me tema juurde elama läheksime?”

      „Sellegipoolest hakkan ma seda paika taga igatsema, Axl. Seda väikest kambrit ja seda küla. Pole sugugi kerge jätta maha paik, mida sa oled tundnud kogu oma elu.”

      „Keegi ei palu meil teha seda pikemalt mõtlemata, printsess. Kui ma just äsja ootasin, et päike tõuseks, mõtlesin ma, et meil on vaja ette võtta see retk poja külasse ja temaga rääkida. Sest kuigi me oleme tema ema ja isa, ei saa me ühel ilusal päeval lihtsalt kohale ilmuda ja nõuda, et meil lastaks sealses külas elada.”

      „Sul on õigus, abikaasa.”

      „Mulle teeb muret veel üks asi, printsess. See küla võib ju olla ainult mõne päeva tee kaugusel, nagu sa ütled. Kuidas me aga teame, kuskohast seda leida?”

      Beatrice jäi vait ja vahtis enda ette tühjusse, õlad hingamise rütmis kergelt õõtsumas. „Ma usun, et me leiame tee üsna hästi, Axl,” ütles ta lõpuks. „Isegi kui me ei tea veel täpset küla, olen ma käinud küllalt sageli koos teiste naistega naaberkülades meie mee ja tinaga kauplemas. Ma tean ka seotud silmadega teed Suurele tasandikule ja selle taga asuvasse saksi külasse, kus me oleme sageli puhanud. Meie poja küla saab olla ainult natuke kaugemal, nii et me leiame selle vähese vaevaga. Axl, kas me tõesti hakkame varsti minema?”

      „Jah, printsess. Me hakkame selleks valmistuma juba täna.”

      Teine peatükk

      Enne kui nad aga teele asuda said, tuli neil hoolt kanda paljude asjade eest. Säärases külas olid mitmed nende retkeks vajalikud asjad – tekid, veepudelid, tuletael – ühises omanduses ning nende kasutamise kindlustamine nõudis ohtrat kauplemist naabritega. Pealegi oli Axlil ja Beatrice’il nende kõrgest east hoolimata oma igapäevaste kohustuste koorem ning nad ei saanud ilma kogukonna nõusolekuta lihtsalt minema minna. Ja isegi kui nad olid lõpuks valmis lahkuma, sundis ilmamuutus neid veel viivitama. Sest mis mõtet oli riskida udu, vihma ja külma ohtudega, kui päikesepaiste oli kindlasti kohe tulemas?

      Lõpuks asusid nad, kepp käes ja kompsud seljas, siiski teele selgel hommikul, kui taevas olid valged pilvetuustid ja puhus tugev tuul. Axl oli soovinud teele minna koiduvalgel – talle oli selge, et tuleb ilus ilm –, aga Beatrice oli nõudnud, et nad ootaksid, kuni päike on kõrgemal. Ta väitis, et see saksi küla, kus nad esimesel ööl peavarju leiavad, on lahedalt päevateekonna kaugusel ning kindlasti on neile kõige tähtsam ületada Suure tasandiku nurk võimalikult keskpäeva lähedal, mil selle paiga tumedad jõud kõige tõenäolisemalt uinuvad.

      Nad polnud enam hulk aega pikemalt koos kõndinud ning Axl oli muretsenud, kas ta naine ikka peab vastu. Tunni aja pärast aga tema kartused hajusid, sest kuigi Beatrice’i samm oli aeglane – ta märkas naise kõnnakus jälle kerget vildakust, nagu püüaks see mingit valu leevendada –, kõndis Beatrice ühtesoodu edasi, pea lagedal maal vastu tuult langetatud ja laskmata ohakatel ja võsal end heidutada. Mäest üles minnes või nii porisel maastikul, kus ühe jala teise järel porist väljatõmbamine pingutust nõudis, aeglustas ta veelgi sammu, kuid rühkis edasi.

      Enne retke algust uskus Beatrice üha kindlamini, et ta mäletab teed vähemasti saksi külani, kus ta oli aastate jooksul koos teiste naistega korrapäraselt käinud. Kui aga rünklikud künkad nende asula kohal silmist kadusid ning nad olid läbi soo taga paikneva oru läinud, ei olnud ta enam nii kindel. Teeristil või tuulist välja vaadates võis ta seisma jääda ja seista kaua, paanika hiilimas pilku, mis kammis tema ees laiuvat maastikku.

      „Ära muretse, printsess,” ütles Axl niisugustel puhkudel. „Ära muretse ja ära üldse kiirusta.”

      „Aga, Axl,” vastas Beatrice tema poole pöördudes, „meil ei ole aega. Me peame ületama Suure tasandiku keskpäeval, kui me tahame seda turvaliselt teha.”

      „Me jõuame sinna varakult, printsess. Sina ära kiirusta kuhugi.”

      Ma võiksin siinkohal juhtida tähelepanu asjaolule, et tee leidmine lagedal maastikul oli noil päevil palju raskem ning mitte üksnes seepärast, et polnud olemas usaldusväärseid kompasse ega kaarte. Meil ei olnud veel hekke, mis tänapäeval jagavad maastiku nii meeldivalt põlluks, teeks ja aasaks. Tolleaegne rändaja leidis ennast enamasti ilma eriliste tähisteta maastikult, kus talle avanes peaaegu täpselt ühesugune vaade, ükskõik millisesse suunda ta pöördus. Teed sai kaardistada üksnes sääraste juhtmärkide abil nagu menhiiride rida kaugel silmapiiril, jõekäänak ning oru iseäralik tõus või langus. Ja vale pöörde tagajärjed võisid sageli osutuda saatuslikuks. Jättes kõrvale võimalused halva ilma tõttu hukka saada, tähendas СКАЧАТЬ