Elu dementsusega. Angela Caughey

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vormil on veidi erinevad sümptomid, võib see aidata teada saada, milline neist areneb just selles inimeses, keda te hooldate. Allpool on kirjeldatud mõnda paremini tuntud dementsuse vormi.

      Alzheimeri tõbi

      Alzheimeri tõbi (AT) on kõige tavalisem dementsuse vorm läänemaailmas, hõlmates ligi 60 protsenti juhtudest. See areneb naistel ligi kaks korda sagedamini kui meestel. Mõned harva esinevad haiguse vormid on pärilikud ja varase ea AT-d esineb harva.

      AT viib naastudest ja segipaisatusest tabandatud aju tõttu surmani väikeste sammude kaupa. Sümptomid võivad areneda üsnagi kiiresti või olla vähem tähtsad võistlevate terviseprobleemide nagu vähi või mõne muu haiguse kõrval, mis tapavad inimese enne, kui AT välja areneb. Diagnoosi saab kinnitada vaid lahang, ehkki uurijad otsivad viisi, kuidas seda varem kinnitada.

      Esimesed märgid AT-st on muidu normaalset elu elava inimese puhul sõnade ja lühiajalise mälu kadu. Vähehaaval hävib nii sõnavara kui ka rääkimisvõime.

      Evelyn, intelligentne hästi hoolitsetud täiusetaotleja, pöördus ühel päeval tütre poole ja ütles: „Oh heldus, vaata seda – mis-selle-nimi-oligi – see kollane kleepuv asi mu kingal.“ Ta oli unustanud sõna „liim“.

      Kaheksa aastat hiljem näitas laste mänguasjadele kudumeid tegev naaber Evelynile mustrite kogumikku. Evelyn lehitses raamatut ja vaatas mõnda illustratsiooni ning siis kommenteeris: „Kui palju armsaid värvilisi lapselapsi sul on!“

      Kui Evelyn mõne aasta pärast hooldekodusse läks, rääkis ta ainult oma parima sõbraga – mängukaruga, kes tal pidevalt süles oli.

      Vaatamata segiolekule tegutsevad AT all kannatavad inimesed sõltumatult, teevad ise nalja ning reageerivad naljadele.

      Duncan, kes oli mitu aastat oma naise Evelyni eest hoolitsenud, hakkas leidma pooltühje džinniklaase üllatavatest paikadest. Ta püüdis peita džinnipudelit ülemise korruse kappi, kuid Evelyn leidis selle üles. Ta ei valanud endale džinni, vaid kaunistas pudelit kingilintidega ja pani selle siis korralikult kappi tagasi, ning kui tütar järgmine kord külla tuli, kutsus ta teda ülakorrusele kaasa. „Tule ja vaata seda,“ kihistas ta naerda. „Issi peitis pudeli minu eest ära, aga ma leidsin selle üles – ja ma kavatsen talle sellest efektselt koos lintidega teada anda!“

      Neil on emotsioonid ja nad väljendavad neid ning käituvad neile vastavalt.

      Üks eriarst, üritades määrata, kui kaugele patsiendi dementsus on arenenud, pommitas teda hoolimatult küsimuste ja käskluste rahega. Patsient ei teinud koostööd, vaid ignoreeris arsti mõnda aega ja siis palus arst tal pikali heita. Kui haige oli heitnud kõrvaltoas olevale esmaabiraamile, turtsatas ta hooldajale: „Mida ta endast õige arvab, see mees? Ta on igavene kamandaja ja nii ennast täis. Nüüd, kui ma tema juurest minema sain, ütle mulle, kui ta ära läheb, ja ma tõusen jälle püsti.“

      AT-d põdevad inimesed on tavaliselt võimelised reageerima muusikale, kaasa arvatud niisugustele lauludele nagu kirikulaulud, ja koos teistega töötama. Neil säilivad ka muud igapäevased võimed, nagu põhjalikult omandatud sõnade, liigutuste ja žestide kordamine, ideede väljendamine, lugude jutustamine ja sobivalt reageerimine suuremale osale olukordadest.

      Lõpuks unustab AT-põdeja aju, kuidas kasutada keha, kuidas näiteks närida ja neelata (vt 19. peatükk „Söömine ja joomine“, osa „Abi neelamisel“). Kooma ja surm saabuvad lõpuks 4 kuni 20 aastat pärast diagnoosimist.

      Vaskulaarne dementsus

      See dementsuse vorm prevaleerib Aasia päritolu inimeste seas, kuid on samal ajal sageduselt teisel kohal ülejäänud maailmas. Põhjuseks on ajurabandus (insult) või mitu rabandust. Sel juhul blokeerib verevoolu ajju vereklomp või väikeste arterite seinte paksenemine või arteri lõhkemine, nii et rakud, mis peaksid vere kaudu toitaineid ja hapnikku saama, ei saa neid enam ja hävivad.

      Rabanduse järelmõjud on peamiselt liigutuste ja kõne füüsiline kahjustumine: aju teab, mida ta tahab öelda, aga keel ei too sõnu kuuldavale. Kerge on mõelda, et põhjuseks on dementsus, kuid nii see pole. Dementsus tuleb alles hiljem, pärast mitut rabandust. Need kahjustused pluss peapööritus, nõrkus ja üha suurenev segasusseisund näitavad vaskulaarne dementsuse arenemist.

      Erinevalt Alzheimeri tõvest saab vaskulaarset dementsust mõnikord vältida kõrge vererõhu ravimisega (hoiatavate ilmingute kohta vt 15. peatükk „Tervise säilitamine“, osa „Ajurabanduste võimalus“). Vaskulaarse dementsuse sümptomid on väga sarnased Alzheimeri tõve omadega ja mõnel inimesel on need mõlemad – neil on segatüüpi dementsus.

      Peamised jooned on ettearvamatu käitumine ja muutlikud emotsioonid, nagu nutmine, viha, agressiivsus, sundnutt või – naer. Mõni vaskulaarset dementsust põdev inimene võib kaotada kontrolli oma tegude ja sõnade üle või nende reageerimine ei peegelda seda, mida nad tegelikult tunnevad. Kui nad kärarikkalt räägivad või vannuvad, võib see olla nende ainus viis väljendada frustratsiooni, mis on tingitud uuest raskusest – raskusest õiget sõna leida.

      Stewart, hästi treenitud seinatennisemängija, sai rabanduse 43 aasta vanuselt ja oli mitu päeva teadvuseta. Tema naine Tracey oli tema toas koos rühma medõdedega, kui ta silmad lahti tegi. Ta katsus istuma tõusta ja tõi kuuldavale niisuguse vandesõnade tiraadi, nagu Tracey kunagi varem polnud kuulnud. Kindlasti polnud Stewart neid sõnu enne kordagi oma naise ees kasutanud ja naisel polnud aimugi, et mees neid sõnu üldse teadis. Kõik medõed aga ergutasid Stewartit ja kiitsid: „Oh, tubli, tubli, tubli, härra Finlay, õnnitleme, te räägite hästi. Jätkake samamoodi!“

      Kui Stewart lõpuks haiglast koju sai, oli vandumine ikka veel tema peamine vestlemise vorm ja vaatamata Tracey pingutustele ei õppinud ta enam kunagi arusaadavalt rääkima, ehkki mõnikord suutis ta kirjutada võtmesõna, et aidata oma mõtet edasi anda. Ta elas oma frustratsiooni välja juhuslikes ägeduspuhangutes ning käis igal võimalikul maratonil jooksmas.

      Dementsusega või ilma selleta, kuid rabandus võib kaasa tuua kohmakuse või tundlikkuse muutumise jäsemetes või näos. Inimene võib, nagu teistegi dementsuse vormide korral, olla apaatne, depressiivne ja tal võib olla keskendumisraskusi kahjustuste tõttu selles aju osas, mis juhib tahet, sisemist jõudu ja motivatsiooni. Nad võivad kaotada ajataju ja aeg-ajalt ka lühimälu.

      Marthal oli olnud mitu ajurabandust ja aju mööduvat isheemilist atakki ning ta komberdas väga aeglaselt oma tugiraamiga ringi. Pärast veel ühte atakki tegi perekond talle sünnipäevakingi – viis ta neljaks päevaks järve äärde – ja nende nelja rahuliku päeva jooksul väljendas Martha sageli oma tänulikkust. Siis tõid nad ta koju, kuhu tema äraolekul oli paigaldatud kogu vajalik meditsiiniline ja tualetivarustus

      Päev pärast nende tagasitulekut helistas üks vana sõber ja tundis huvi, kuidas puhkus läks. „Mis puhkus?“ küsis Martha. „Ma ei saa aru, millest sa räägid.“

      Mõned võimed võivad veidi muutuda, sest vaskulaarne dementsus mõjutab aju laiguti. Kuigi mõnes valdkonnas oskused kaovad, võib välja areneda kompensatoorne käitumine. Näiteks kui vaskulaarse dementsusega isik kaotab kõne mõistmise võime, võib ta lugedes või pilte vaadates ikka asjast aru saada, sest nende oskuste eest vastutab teine ajusagar, mis võib olla vähem kahjustatud.

      Need haiged võivad püsida füüsiliselt terved ja olla hea isuga. Isiksus jääb suhteliselt puutumata, välja arvatud harvadel puhkudel, ja vaskulaarse dementsusega inimesed saavad paremini aru oma tegutsemisvõimetusest kui Alzheimeri tõve all kannatajad. Kui nad aga olid enne rabandust väga sõltumatud, siis võib neile tunduda, et nad on kaotanud kontrolli omaenese elu üle, ja nad võivad üritada teha ebarealistlikke ning üle nende СКАЧАТЬ