Tunnel. Carl-Johan Vallgren

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ natuke luuret, aga läks istuma kogu röövi planeerimise eest. Ta ei nurisenud ega üritanud kergemat karistust saada. Sisuliselt oli ta istunud teiste eest ning välja tulles saanud oma osa ja intressi. Aga kas see oli olnud seda väärt?

      „Ah et Skärholmeni keskus … Kas oled selle üle vaadanud?”

      „Kaks korda. Ühe korra Zoraniga ja ühe korra üksi.”

      „Kuidas see välja näeb?”

      Ta võttis jakitaskust joonise, näitas, kus on laadimisplatvorm, turvaauto kinnipidamise koht, põgenemistee, E4 ääres passiva vahi valvepost.

      „Kui suurest rahast me räägime?”

      „Viis kuni kaheksa milli. Jagame vastavalt riskile.”

      Jutt kulges oma rada. Nad rääkisid meestest, kes võiksid olla huvitatud. Fredénil oli üks kolleeg, teine uksevalvur, kellel oli raha vaja. Jimmie Gårdnäs. Lindrosil oli üks Uppsalast pärit tuttav, kes tema arvates sobis.

      Nad olid otsuse langetanud, ilma et oleksid seda välja öelnud. Jorma rääkis ajakavast ja autode positsioonidest. Juhtimiskeskusest. Autost, mis pidi seisma Statoili tankla juures. Seletas, kustkaudu nad Skärholmeni keskusse ja sealt ära sõidavad ning kuidas sidet peetakse, kui töö on tehtud.

      „Homme saame jälle kokku,” ütles ta. „Ja arutame kõik üksikasjad läbi.”

      „Ja insaider … oled sa kindel, et teda saab usaldada?”

      „Ta on ennast nii sisse mässinud, et ei saa alt ära hüpata.”

      Üks naine kõndis kail nendest mööda. Nägi välja nagu erariietes võmm. Pesapallimüts. Mootorratturisaapad. Päikeseprillid. Istus kahekümne viie meetri kaugusel asuvale naaberpingile.

      „Tulge,” ütles Jorma. „Lähme ära.”

      Töömehed monteerisid ühe maja fassaadi ees tellinguid kokku. Naersid millegi üle, ulatasid üksteisele tööriistu. Ma võiksin olla üks nendest, mõtles ta. Teha selle asemel midagi konstruktiivset.

      Ta vaatas üle õla tagasi, kui nad Barnängeni poole suundusid. Päikeseprillidega naine istus endiselt pingil. Vanglamälestused jooksid taas silme eest läbi. Paragrahv 7 uuring, mille ta oli viimase kinniistumise ajal läbi teinud. Antisotsiaalsed isikuomadused, paranoidsete sugemetega.

      Siis oli ta selle üle irvitanud, aga võib-olla oli seal oma tõetera.

* * *

      Mets, kus nad viibisid, asus Rönningest lääne pool. Läheduses ei olnud maju, vaid ainult mahajäetud kruusakarjäär.

      Nad olid saabunud mitme autoga, kümneminutiliste vahedega, saanud kokku ümberpööramisplatsil, kus metsatee lõppes. Maapinnal kasvasid ohakad ja väikesed põõsad. Taevas oli koolnuhall.

      Jorma avas telefonipakendid ja pani SIM-kaardid mobiilidesse sisse, tema käed värisesid, mis ei olnud üldse tema moodi. Halb feeling, mõtles ta, juba hommikust saadik, juba planeerimise algusest saadik. Ta ei osanud seda seletada.

      Ta kontrollis telefone, helistades nendelt. Kõik oli korras. Lülitas nad uuesti välja.

      Zorani otsustava ilmega nägu ümberpööramisplatsil.

      „Küll läheb korda,” ütles Jorma. „Me oleme seda ju ennegi teinud, Zoran, või mis?”

      Ta tuli autost välja ning astus Lindrosi ja Fredéni ja nende kaaslase Gårdnäsi juurde. Psühhopaaditüüp. Seda oli mehe pilgust kohe näha. Veel üks põhjus karta. See mees võib närvi minna, kui võmmid platsi ilmuvad. Oma jutu järgi oli ta viimasel ajal tegelnud ehitustelt kaabli varastamisega. Sõitnud öösiti haagisega ringi, kaasas koorimisnuga ja paar grammi amfi. Heal juhul kraapinud öö jooksul oma katkiste, kaablist mustade kätega kokku paarsada kilo. Röövist osavõtmine on ametikõrgendus, seletas ta.

      „Kuulake. Igaüks võtab ühe mobiili. Numbrid on kõnelogis. Esimene number on juhtimiskeskus, see tähendab Zoran. Kasutage neid ainult kinnastega ja pärast visake kohe minema. Mina ja Zoran viime saagi salakorterisse. Me võtame teiega ise ühendust, aga arvestage, et mõni nädal läheb aega, enne kui olukord rahulikuks muutub.”

      Sombune hommik. Linnulaul kauguses. Inimeste ega autode hääli polnud. Nad viibisid lähimast suurest teest kilomeetri kaugusel.

      „Ma olen hullult elevil!” kuulis ta Gårdnäsi ütlevat. „Kuramus, ma lähen sellest kiima. Ma tahan keppi, saad aru … keppi!”

      Jorma läks metsa ja kusi, tundis oma uriini väävlilõhna. Kui ta kruusakarjääri juurde tagasi jõudis, seisis Zoran Audi pakiruumi juures ja võttis sealt relvi välja: mõne käsigranaadi, kaks Uzit, ühe AK5, ühe Tšehhi automaadi M23.

      Jorma surus alla ebameeldiva tunde, mille granaadid temas tekitasid.

      „Mis sul on, Jorma, oled sa närvis?”

      Kas tema rahutus paistis välja?

      „Pole midagi. Ma keskendun.”

      Zoran avas esiukse ja tõmbas kindalaekast välja püstoli, Tokarev 7.62.

      Jorma pulss kiirenes, kui ta selle vastu võttis. Pära puudutus peos. Toru jahedus. Ta oli kasutanud ühe varasema töö ajal samasugust. Võib-olla oligi see sama relv? Mõni käis pidevalt käest kätte.

      „Võta need ka. Selleks puhuks, kui me lahku satume.”

      Korteri võtmed. Turvalisuse tagamiseks teadsid seda peidukohta ainult tema ja Zoran.

      „Okei, poisid … Igaüks võtab endale vajaliku relva! Aega on veel nelikümmend viis minutit. Vahetame nüüd riided ja kordame plaani viimast korda üle, kui kõigil on varustus käes.”

      Nad näevad välja nagu salajane eriüksus, mõtles Jorma veidi hiljem, kui nad kükitasid Zorani ümber ringis ja uurisid kaarti, mille too oli nimetissõrmega liiva sisse joonistanud, mustades riietes, maskidega, hambuni relvastatud.

      „Veok jõuab kohale natuke pärast kümmet. Me ei ole kohal varem kui veerand tundi enne, et mitte liiga palju tähelepanu tõmmata. Auto tuleb Södertäljest, niisiis lõuna poolt, ja keerab siit sisse …” Sõrm tegi liiva sisse risti. „Laadimisplatvorm on siin. Veok sõidab läbi turvavärava ruumi, kus on valvekaamera, nii et sel momendil tuleb kuradima ettevaatlik olla. Mina ja Jorma oleme Audiga siin, väravast kolmekümne meetri kaugusel. Lindros … Sina pargid meie vastu ja hakkad minu märguande peale teiselt poolt tulema. Kui värav lahti läheb, see peaks juhtuma kõige rohkem viie minuti pärast, sõidad siia ette ja paned väljapääsu kinni. Mina ja Jorma sätime ennast nende taha, nii et nad ei pääse kuhugi.”

      Vaigu ja niiske liiva lõhn. Nagu Soomes, kui ta väike oli, puhkusereisidel, mis Harril alati õnnestus ära rikkuda.

      Vihm oli tugevnenud, Zorani häälest oli saanud mingi taustamüra. Ta jagas neile veel juhiseid, kes helistab kellele, millal täpselt tuleb rünnata … turvamees ja sohver autost välja ajada … kes jääb neid valvama, millal tuleb lõhkeaine paika panna.

      „Küsimusi on?” päris ta.

      „Ei, kurat võtaks, sõidame … Mis te jokutate, mehed!”

      „Väga hea. Kümne minuti pärast istume autodesse.”

      Töölesõitjate СКАЧАТЬ