Tunnel. Carl-Johan Vallgren

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sinnapoole, kust heli oli kostnud, tundis ta end idioodina. Võmmiparanoia. Ja oli ilmne, et ta ei suutnud seda ohjes hoida.

      Ta peatus kolmekümne meetri kaugusel ühe kivikangru juures. Kuulis, kuidas keegi puude vahele jooksis. Kergel sammul. Metskits, mõtles ta, neid on linna ümbruses palju.

      Siis läks ta lagendikule tagasi. Planeerimise algetapil oli alati nii. Sa nägid võmme ja probleeme seal, kus neid ei olnud, kujutasid endale ette igasuguseid asju, sest alateadvus tahtis nii. Kahtlustamine aitas riske miinimumini kahandada. Nii tema kui ka Zoran olid head riskimaandajad.

      Oli varahommik ja nad istusid Skärholmeni keskuse parkimismajas autos. Rahutus oli lõpuks hakanud järele andma. Kõhutunne ütles, et asi läheb korda.

      „Paistab, et pole vaja muretseda,” ütles Zoran ja ulatas talle binokli. „Peame auto kinni, kui ta hakkab välja sõitma, keerame sammaste vahele ette. Üks mees nügib tagant, et ta ei saaks tagurdada.”

      Laadimisplatvorm asus saja meetri kaugusel. Tavalisel juhul oleksid nad luuret teinud vähemalt kuu aega enne, sest turvakaamerate videoid säilitati neli nädalat, aga seekord tuli improviseerida. Toyotal, milles nad istusid, oli võltsitud numbrimärk. Jorma oli lamanud tagaistme ees põrandal, kui nad linnast välja sõitsid, et mitte liikluskaamerate pildile jääda.

      „Meil on veel ühte sohvrit vaja. Ja ühte meest, kes turvadel silma peal hoiaks, kui me rahaautot avame. Ja veel ühte inimest, kes võtaks eskortauto rajalt maha, kui insaideril ei õnnestu eskorti ära jätta. Ukse avame lõhkeainega. Murrame turvakohvrid lahti ja pakime raha oma taarasse ümber. Kogu töö peab nelja minutiga tehtud saama. Kõigepealt võtame tuhandeliste ja viiesajaste kohvrid, pakime ümber ja lahkume minu märguande peale, isegi kui osa raha jääb maha.”

      „Ja põgenemistee?” küsis Jorma.

      „Kohe vaatame.”

      Igatahes politseijaoskond oligi suletud, nagu insaider oli rääkinud. Nad olid sealt läbi käinud ja kontrollinud. Kui võmmid tulevad linnast, pööravad nad Kungens Kurva juurest ära. Niisiis on kõige parem paigutada siilid sinna ja sõita pärast edela suunas, kiirteest eemale.

      „Kuidas su perel läheb?” küsis Jorma. „Lapsed … Kas nad on terved?”

      „Vist küll. Mul pole õiget ülevaadet. Olen mõnda aega sõprade juures elanud.”

      „Kas Leylaga on probleeme?”

      „Tegelikult ei ole. See on pikk jutt.”

      Zoran vältis tema pilku.

      „Meil on plaanis kolida. Korterit vahetada. Tensta on alla käinud. See eeslinn meeldib mulle, ma olen seal sündinud ja üles kasvanud, aga enam ei saa kedagi usaldada.”

      Tema häälega oli midagi lahti … Jorma ei saanud aru, mis nimelt.

      „Sa ei ole ikka veel öelnud, miks sa tahad seda teha.”

      „Ja sina ka mitte.”

      Securitase logoga turvaauto sõitis mööda kaldteed alla parklakorrusele. Nad tõmbusid tahtmatult istmetel pisut kössi, kui auto nendest kümne meetri kauguselt möödus. Aknad olid tumedaks toonitud, juhi kõrval istuja ei paistnud välja. Siis keeras auto laadimisplatvormi varjava metallvärava poole.

      „Kurat, kui hästi meil joppas. Võta aega, Jorma. Ma tahan teada, mitu sekundit värava avamine ja sulgemine võtab.” Elektrilise juhtmehhanismiga värav libises kõrvale, nad nägid põgusalt väravatagust turvaala, allapoole suunatud valvekaamerat – selle ulatus ei ületanud ilmselt kahtkümmend meetrit – ja kahte ostukeskuse turvameest rambi juures seismas ja ootamas. Siis läks värav metalsel kriginal uuesti kinni.

      „Kolmkümmend sekundit.”

      „Siis ma tean, kui palju meil mänguruumi on. Viska põrandale pikali. Me oleme siin juba piisavalt kaua olnud.”

*

      Nad väljusid tagumise väljapääsu kaudu. Keerasid Ekholmsvägenile ja sõitsid edasi ristmikuni. Aino oli seitsmekümnendate aastate lõpus mõnda aega siin kandis elanud. Troostitud üürimajad. Soditud fassaadid.Vårbergi kioski ees seisis üks purjus naine, pitbullterjer kaasas, ja rääkis iseendaga. Ta tuli Jormale tuttav ette.

      Nad pöörasid lõunasse Svanholmsvägenile ja sõitsid Vårby Gårdi poole. Peatusid veidi aja pärast ühel parkimisplatsil.

      Jorma vaatas ringi. Vähe sõidukeid ja tasuta parkimine. Lähimate majade parklapoolsed otsaseinad olid akendeta. Siia võivad nad röövieelsel ööl tuua põgenemisauto, hommikul ei pane keegi seda tähele.

      „Mis sa arvad?”

      „Käib küll. Vahetame siin autot ja põrutame edasi lõuna poole.”

      Parkla ei paistnud suurele teele. Selle taga viiesaja meetri kaugusel oli mets.

      Zoran sõitis edasi. Bäckgårdsvägen. Jalakäijate sillad ühendasid tänavat ääristavaid punastest tellistest maju. Kiirustõkked tegid tänava kitsamaks. Nad peaksid kindluse mõttes ka siia siile panema, üksainuski katkise kummiga auto ajaks tee läbipääsmatult umbe.

      Vårby puiestee. Kvartal, kus ta kunagi oma kurjategijakarjääri alustas. Ta elas siin kandis ühe aasta, kui käis seitsmendas klassis. Kasuperes, kui Aino temaga enam hakkama ei saanud. Harri oli selleks ajaks pildilt kadunud, pakkinud oma vähese träni kokku ja kolinud Vällingbysse, kus ta finantseeris oma alkoholismi klaveriõpetaja tööga linna muusikakoolis.

      Aino külastas kasuperes elavat poega igal pühapäeval ega tahtnud kuidagi kallistamist lõpetada, kui pidi minema hakkama. Sotsiaalametnikud olid otsustanud, et Jorma jääb kuni aastaks kasuperesse, et Aino saaks puhata, ja tuleb koju tagasi, kui olukord on paranenud. Aga tema vajus hoopis sügavamale kuritegevuse sohu, kuni ametivõimud kaotasid lootuse ja paigutasid ta Hässelby noortekodusse. Seal oligi ta kohtunud Katziga. Niisama lootusetu juhtumiga nagu ta ise. Jormal oli nende esimene kohtumine meeles. Katzi pisut idamaine välimus, päritud isa suguvõsalt, enne sõda Rootsi põgenenud juutidelt, tumedad silmad, pilgus lein ja frustratsioon. Ta oli lühikese aja jooksul kaotanud mõlemad vanemad. Maksnud maailmale kätte kakeldes ja uimasteid tarvitades. Nende vahel tekkis otsekohe klapp.

      „Sõidame edasi Botkyrka poole,” ütles Zoran. „Võmmid kaotavad meid silmist ja sealt võime valida ükskõik millise tee, Huddinge kaudu tagasi linna või uuesti E4 peale teises suunas. Peame ainult hea peidupaiga leidma. Mõne nädala vagusi olema.”

      Nad möödusid Vårby koolist, kus Jorma oli kirjade järgi seitsmendas klassis käinud. Tegelikult polnud ta sinna jalgagi tõstnud, vaid hänginud selle asemel oma kambaga Fittjas või kesklinnas, kus ta omavanustelt raha pommis. Vastupidiselt Katzile hoidis ta uimastitest eemale, aga saatis selle asemel korda muud: vargusi, sissemurdmisi, rööve, kõikvõimalikke sigadusi, mis arvatavasti olid teiste inimeste elu ära rikkunud.

      Kahetsus? Võib-olla …

      Nende ees laius Mälaren. Silme ette tõusis mitu mälupilti. Kasupere. Nad võtsid ta enda juurde ainult raha pärast. Selle pere emale ta ei meeldinud ja isa ei teinud teda märkamagi. Tal oli kaks nooremat kasuõde, Maria ja Lotta, võib-olla kaheksa ja viis, kellega ta mõnikord mängis. Aga ta ei mäletanud neid enam peaaegu üldse; ängistus, mida ta tol ajal tundis, oli mälestuse nendest kustutanud.

      Nad sõitsid nüüd piki randa. Järve ääres aiamaalapid ja laevasild. Teisel pool teed luksusvillad vaatega Mälarenile. СКАЧАТЬ