Koonused. Kurt Sweeney

Чтение книги онлайн.

      Aga mitte ainult kena. Pilt, mida abielupaar Reagan näeb, ei ole sugugi kena. Ega ka see pilt, mida Madelaine näeb vaimusilmas. Ta tajub Reagani sõnades väikest ebakõla. Kusagil on käärid. Mehe sõrm on tuumanupul. Madelaine tahab selle sealt ära saada, et keskenduda täie tähelepanuga nägemusele piibli ettekuulutusest, grandioossele finaalile, mis lõpetab elu selles maailmas. Aga selle inetu ebakõla unustab ta ruttu, sest Reagan pakub talle oma autoriteediga turvatunnet, rahu, veendumust ja pidet. Seda pakuvad valijatele ja televaatajatele tema hääl ja välimus. Tal on miski, mida nimetatakse karismaks, kiirgav aura, mis laseb end teleekraani kaudu edastada. Madelaine’il on ehk puudus ka mehest, meeshingest, kes annaks talle, mille peale loota, nagu ta lootis piibli peale – midagi või kedagi, kel oleks iseloomu, isikupära, soliidsust ja selgroogu. Seda, mida oli prohvetitel. Midagi sellist, mida ta Reagani hääles ja näos kuuleb ja näeb.

      Tema George’iga seotud auahnuse taga oligi see tarve. Poeg pidi elus pagana kaugele jõudma. Hoopis kaugemale kui kõik teised koguduse õmblusklubi nägusad ja mehised pojad. George’ist pidi saama number üks, nagu ta (ja ka Madelaine) ära oli teeninud. Mul on tunne, et Madelaine’i edujanu ja karjerism laotusid poja ajule ja mõtetele nagu rõhuv leitse, mida ta tajus ka tükk aega pärast seda, kui oli meditsiiniõpingud ja suhted adventkirikuga lõpetanud, mis läks iga aastaga hullemaks ja kippus talle sel aastal, kui ta autoportree linooli lõikas, elu kallale. Ilmselt tundis ta nii ema läbilööginälga kui ka pedantset täiuseihalust, mis tema soontes päeval ja ööl ringi tuiskasid, ka tükk aega pärast seda, kui ta otsustas nii Jumala kui ka adventismiga lõpparve teha ja ateistiks hakata. Selle taga oli palju asju, aga igal juhul tahtis ta Madelaine’i ja tolle kirikuga lõpparve teha ja need oma elust välja visata. Seetõttu läks ta vastase poole üle, siirdus kõige hullemate kahtlejate sekka, agressiivsete religioonivastaste, ateistide hulka, kes mitte millestki ei hoolinud, väitsid end eimillestki hoolivat, eitasid ja tõrjusid Isa, Poega ja Püha Vaimu, mida ema tähtsaks pidas, ning käskisid kõigil, kes neid uskusid, põrgusse kerida. Selline oli Madelaine’i pilt ateistidest. George’il oli see teada. Ma usun, et George oli valmis tegema lõpparve kõigega – kaasa arvatud meie, oma perekonnaga –, et emaga lõpparvet teha ja ellu jääda. Ja ta jäi ka ja võitis. Aga Madelaine’il oli ta kõvasti pihus. Ta jätkas poja maadligi litsumist. Tal oli võitlusvaimu, fighting spirit’it, ja lisaks valevaga kangekaelsust – hiiglaslik moraalne näpp, mis sihtis poega süüdistavalt ja hukkamõistvalt ka tükk aega pärast seda, kui too meid, oma pere, kaasa võttis ja 1962. aastal Los Angelesest minema viis.

      George’i perekond koosnes sinu isapoolsest vanaemast Åsest, minust, minu kaks aastat vanemast õest Irisest ja nooremast õest Ingridist. Kõigepealt sõitsime kuussada kilomeetrit põhja poole, San Franciscosse, ja seejärel seitse aastat hiljem, 1969. aastal, Californiast ja Ameerikast ära üle mere Norrasse, Åse kodukohta Bjellosse, hulk kilomeetreid Bergenist lõuna poole. Me jäime Norrasse ega sõitnudki enam Californiasse tagasi, seadsime ennast siin sisse. Algul kui sisserändajad, ameeriklased, et siis ajapikku norrastuda, üpriski norrastuda ja muutuda isemoodi taustaga norralasteks, aga mitte nii erinevaks, et me poleks mõne aasta pärast seda maad oma kodumaaks hakanud nimetama.

      Aga kord teismelisena, 1977. aastal, sõitsin ma Californiasse tagasi, et leida mingit pidepunkti, see tähendab identiteeti, mille juured oleksid kas USA-s või Norras, nagu ma end veensin. Ma pidin saama öelda, kes ja mis ma olen. Asi oli rahvuses – mis pidi otsustama elu üle. Seega ka tuleviku üle. Naiivsevõitu kinnismõte. Lootusetu. Aga Åse sai sellest aru ja lubas mul sõita ja elada aasta aega George’i pool San Franciscos, et ma oma identiteediasjad selgeks saaksin. Noh, et kas mul on üldse identiteeti. Ja kas sel identiteedil on rahvus. Ja kas see rahvus on kuidagi oluline. Kas mul on mingeid juuri, mida peaks kuidagi nimetama. Kas see nimi on vajalik. Kas mu nimi peaks olema midagi muud kui John. Sellest võinuks piisata. Oleksin oma rahvuse ja identiteedi kuradile saatnud.

      Kui ma Norrast Ameerikasse ja edasi Los Angelesse sugulastele külla sõitsin, sai Madelaine hingepäästeks ja uskupööramiseks uue võimaluse. Nüüd võis ta George’i juures lüüasaamise eest revanši üritada ja võtta käsile mind, oma pojapoega, et kinkida mulle taevas, paradiis ja igavik takkapihta. Ta tahtis jagada minuga Jumala suurt armu ja lunastust ning hoolitseda ühtlasi selle eest, et ma täidaksin George’ist jäänud haigutava tühiku, millega ta polnud iial leppinud ja mida ta ikka veel koges kui kurbust, häbi, pettumust, kibedust, vaenulikkust ja jah, koguni viha. Ka tema oli nutikas, kiire ja mastaapse mõtlemisega, ning lisaks kalkuleeriv ja strateegiline ning planeeris oma misjonirünnakut mulle rafineeritult ja kindlameelselt: ta tahtis tõemeeli mõjutada ja ümber pöörata pikkade juuste ja hapu olemisega teismelist, kel oli hulk kriitilisi küsimusi ja ilmne soov kõiki lähenevaid täiskasvanuid provotseerida. Kellel polnud mingit vajadust usu järele. Mul ei olnud mingit tahtmist muutuda sõnakuulelikuks, nudipäiseks, armsaks ja jumalakartlikuks adventistipoisiks. Ei. Mitte ilma peal. Seepärast tuli tal mind jalust niita – kasutada välkrünnakut, Blitzkrieg’i põhimõtet, mille Hitler Teises maailmasõjas oma sõjakäikude tarvis välja nuputas ja mis lubab vaenlase kiireks hävitamiseks kõikvõimalikke vahendeid kasutada. See tähendab kõiki nükkeid ja knihve, mida tema pikaajalised kogemused ja fenomenaalne intuitsioon arvasid kasutada võivat, et lunastada ja päästa mind, paganlikust Norrast saabunud pojapoega.

      Tegelikult oli tal hirmus mõnus mõelda, et lõpuks võib ta juhatada pojapoja täpselt sinna, kust tema ateistist poeg viieteistkümne aasta eest jalga laskis, mis oli tema erakordsesse mällu selgelt kinnistunud – tal oli eriline lembus ammuste, poolununenud ja lahendamata asjade vastu ja ta võis sõna-sõnalt korrata kõike, mida oli otsustanud mitte unustada, selles lõid tema täiuseiha ja pedantsus kõige tugevamini välja, olukordades, kus ta ründas inimesi sõnade eest, mida nood paljude aastate eest viha, raevu või meelepahaga välja olid pahvatanud. See tekitas absurdseid olukordi ja stseene; seda, mille tema fenomenaalne mälu oli talletanud, tuli mitu aastakümmet hiljem sõnasõnalt korrata ning selle meetodiga sai verbaalselt tappa ja moraalselt mõrvata – see, kellele ta oma moraalse näpuga osutas, aeti nurka, et teda seal süüdistada, noomida ja lõpuks hukka mõista. Madelaine’il oli õigus ja teine oli eksinud, seal polnud midagi arutada, nüüd oli küsimus kohtuotsuse väljajagamises, mida ta tegi rõõmu ja moraalse üleolekuga, haarates Jumala kümne käsu järele.

      George sai seda oma nahal tunda ja sinu vaarisa Gerald ka, iga päev kogu pika abielu vältel. Aga mina mitte, minuga ei läinud see läbi, sest tal puudusid kompromiteerivad andmed, millega mind vahele võtta ja provotseerida; meil puudus ühine minevik, sest mina kadusin juba lapsena külma ja kaugesse Norrasse ning olin enne seda olnud vaid tunnistajaks tema ja George’i vahelistele inetutele stseenidele, kui ta Geraldiga meil San Franciscos külas käis. See oli minu mälestus temast, inimesest, kellele ilmselt meeldis moraliseerida, provotseerida, rünnata, tänitada ja näägutada. Aga minuga pidi ta olema riuklikum, loomingulisem ja leidlikum, et meelitada välja need mu keeled, millel ta saaks mängida. Ta sai aru, et selleks on kõige etem leida kogudusest mõni minuvanune.

      Mulle suruti sülle mu vanatädi lapselaps. Tüdruk. Temaga oleks kõik sujunud tõrgeteta. Madelaine sai sellest aru, nägi kohe, et Blitzkrieg’i strateegia toimib kõige paremini, kui kasutada ahvatisena vastassugupoolt, kes võiks püüda selle tusase ja ateistliku Norra teismelise päästetute sekka. Madelaine oli hoolikalt välja sõelunud, keda kasutada. See pidi olema keegi, kes võtaks mu kohe õnge. Ta leidis sihvaka, saleda, armsa, imetoreda, hästi arenenud ja samas kummaliselt truusüdamliku neiu, kel olid pikad ja paksud heleblondid lainelised juuksed ja neitsilik adventisti identiteet. Nägin seda. Temasse ei olnud kunagi puututud. Madelaine mõtles, et mina võiksin seda teha – olla esimene. Ka tüdruk oleks seda lubanud, ennast mulle kinkinud. Mind pidi Kavani perekonda ja adventkirikusse kutsuma noor neiu, kes tahtis mulle kinkida oma tunded, mõtted, usu ja keha. Õige pea seejärel, juba kahekümneaastaselt oleksid meil lapsed ja kodu – see tähendab minu kui ümberpööratud ja ristitud adventistiga. See oleks pidanud olema kahjutasu Jumalalt Madelaine’ile, kel oli õigus kaotatud poeg teisel kujul tagasi saada, Norrast tulnud pojapoja näol, kelle ta СКАЧАТЬ