Koonused. Kurt Sweeney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on asi rahus, mida sul kas on või ei ole. Minul on vaid rahutus. Seepärast ka pinnakadu: kui sul jalgealust ei ole, on kõik õhk, tühi ruum. Aga minu fassaadi taga on palju – elavate ja surnute näod ja hääled. Minu, seetõttu ka sinu omade. Perekond, sugulased – hirmus ja ebanormaalne mädapaise, mida katsun mitte torkida. See ei ole kerge. Samas peab leiduma erand, mis kinnitaks reeglit, mõni, kelle saaksin sinu jaoks välja valida, mõni selline, kes keelduks ebanormaalsust normaalsusena aktsepteerimast, ütleks kategooriliselt „ei”, peaks oma reeglitest kinni ja ignoreeriks jaburaid riide, mis pereliikmete ja sugulaste vahel kõikjal lahvatasid, jah, kes juhinduks millestki, mis ei trambi teisi järjepanu mutta.

      II

      Sa ärkasid ning ma panin pliiatsi ja vihiku kõrvale. Aga mõtted otsisid ikka inimest, keda sulle näidata. See on suur vaev. Tahan leida õige inimese. Aga kõik, kes mulle pähe tulevad, on vajunud samasse põletikulisse suguvõsamädasse. Läksime täna õhtul välja ja jõudsime avarale aasale, mis asub ühe väiketalu maade taga. Lahmakas heinamaa oli täis suuri ja rammusaid võililli, mis olid erkkollast värvi. Heitsid end lilledesse, kahlasid neis, rebisid lilli ja loopisid õhku. Puhas lillerõõm. Ma vihkasin lapsena lilli, tundsin nende vastu vaid põlgust ja vastikust. Kõige hullem oli lõhn, mis meenutas midagi roiskunut, iiveldama ajavat ja imalat, ning need panid käed kleepima. Enne kolmekümnendat eluaastat asi muutus. See juhtus vist kunsti, hea kunsti tõttu, heade lillemaalide tõttu, mida hakkasin märkama. Neil on hääl, mida ma kuulen, Madalmaade või flaami 17.–18. sajandi lillemaalil on sõnum, orgaaniline teade, mille mõistmine võib aega võtta. Nimeta seda iluks, Sean, kui tahad – see sõna muutub minu jaoks üha suuremaks. Tundub, et oled juba teel lillede ja ilu poole ning kuuled ehk juba taimeriigi teadet ja sõnumit. Kunstist – minu teest ilu juurde – sa ehk pääsed. See oleks kõige parem ja säästaks sind paljust. Aga arvestama peab mõlemaga. Mina pean. Kunst on muutunud minu võimaluseks. Ka sina saad oma võimalused, mis muutuvad ehk vahetumaks kui minu omad; võib-olla kuuled juba nüüd hääli, kui me kevadlilledes jalutame, ega vaja minu meistrite maale; sina oled lihtsalt ja kiirelt kontakti saanud, nagu lastel kombeks, aga minusugusel võtab see aastaid. See on meie väike ja suur erinevus.

      Aga miski saabus, kui me aasal kõndisime. Vist esimest korda viieteist aasta jooksul kerkis mu silme ette sinu vaarvanaema Sarah Californiast. Los Angelese ridaelamul, kus ta üksi elas, oli ees ja taga pisike lilleaed. Ka maja oli täis lilli ja taimi. Tema pool käies sattusid otsekui rohelisse oaasi keset maailma, mida saastas saja miljoni auto ving ja müra. Maja taga aias kämmalvahtra vilus oli tal väike tiik, kus elasid kuldkalad, keda me leivaraasudega söötsime. Mulle näis, et talle meeldisid Aasia, eriti Jaapani taimed, ja kõik, mis seal kasvas, oli nagu geograafiaõpikust pärit. Majas olid tal ühel seinal pereliikmete pildid – vanemad, õed-vennad, pojad, tütred, langud, vennatütred ja õepojad ja hirmus-hirmus palju lapselapsi ja lapselapselapsi. Paar ka minust. Enamiku oli ta ise pildistanud. Ja vaid mõni üksik oli tüüpiline naeratav foto, suurema osa oli ta teinud ette hoiatamata ja ette valmistamata, nagu seda oleks teinud fotograaf, silmapilgul, mis nõuab teravat pilku, head ajastust, kindlat kätt, eksimatut vaistu, jah, pikka motiividega töötamise kogemust koos põhjalike tehniliste teadmistega.

      Lapsena, 1960. aastatel, kohtusin ma temaga üsna tihti ja viimast korda 1977. aasta suvel. Mälestus temast on lihtne, puhas ja keerukuseta. Ta oli hoopis teist tüüpi inimene kui kõik teised California sugulased. Kui mina väike olin, oli tema juba vana naine, üks perekonna vanimaid liikmeid ja võiks öelda, et õndsa olemisega. Nagu peaaegu kõik sealkandis, oli ka tema seitsmenda päeva adventist. Tema usk peitus sügaval, ta ei sattunud kunagi ekstaasi, ei muutunud maniakaalseks ega levitanud sõnumit – jumalasõna –, kuid ei peitnud ka oma usku, mida ta sajaprotsendiliselt järgis. Seda võis kõige paremini märgata tema pilgust, mis võttis kõiki muljeid vastu sama kõigutamatu ja rahuliku õndsusega. Ta meenutas mulle lindu, liiki, keda ma kunagi polnud kohanud. Ta oli ainus eksemplar, ainuke allesjäänu. Lindu meenutas ta ka oma pikkuse poolest: ta oli pisike, lausa peajagu lühem oma tütrest Madelaine’ist, sinu vaaremast (kes oli selle pere kuuest lapsest kõige lühem). Pealekauba nimetas ta meid, kõiki oma lapselapselapsi, ingliteks. „My angels,” ütles ta harilikult aeglaselt ja selgelt, andumusega. See lõi tema ja meie vahele omamoodi distantsi, aga meeldiva distantsi, kus polnud negatiivsust ega autoritaarsust. Juba siis, 1960. aastate keskel, jäi mulje, nagu hakkaks ta lahkuma – mitte seniilsusse, vaid just sinna, kuhu ihkas. Mõtlesin, et ta kaalub vähem kui ta riided ja võib seetõttu – kui ta nii otsustab – astuda õhku ning rännata oma vanade, väikeste ja kleenukeste jalgadega pilvede poole Jumala, Jeesuse ja armastatud pereliikmete juurde, kes teda kõik ootasid. Jumal ja Jeesus olid ainsad, kellest ta meile, lapselapselastele, rääkida tahtis. Kogunesime tema ümber kobarasse ja esitasime kõiksugu küsimusi esimese ja viimase asja kohta: igaviku, taeva, paradiisi kohta, mis meid kõiki ootas. Ükskord ütles ta meile: „The good Lord waits for all of us. Always. For ever. For me and for you. Every hour. Every minute of the day. All your life.” Neid sõnu lausus ta selgelt ja kõlavalt, ilma et ta hääles oleks olnud vähimatki kahtlusekübet, säärase energiaga, mida ma ei olnud enne kohanud ega ole kohanud ka pärast.

      Temas oli kergust, mis muutis ta nii erinevaks, üldse mitte ähvardavaks. Ta oli alati samas tujus, tema meeleolu ei kõikunud – see rahustas maha ka meiesugused rüblikud. Võib-olla oli see kaval nipp, mille ta kunagi ammu kuue poja ja tütre emana omandanud oli. Pärast tema surma rääkis sinu vanaisa George, et vaarema oli alati selline olnud. Seal see trikk võib-olla oligi – olla vaid see, kes ta olla oskas. Eelkõige tahtis ta olla usutunnistaja, mis tegi ta õhust kergemaks, võttis temalt kaalu, päästis ta maa külgetõmbest, nii et lõpuks ei saanud enam miski teda kinni hoida. Ma arvan, et ta hämmastas kõiki oma pereliikmeid – võib-olla nad nägid, et miski ei suuda teda selles maailmas kinni hoida, välja arvatud meie, kõige pisemad, kelle ta paigutas inglite sekka.

      Tal ei olnud oma mehe Gusiga midagi ühist – välja arvatud see, et mõlemad olid iirlased. Gusi perekonnanimi oli Kelly, vaaremal O’Donegan. Nad pärinesid puruvaestest inimestest, kes sõitsid paar põlvkonda varem üle Atlandi ookeani. Nad said kuus last, kes kõik üles kasvasid. Aga mitte sellepärast, et Gus oleks väga töökas olnud, sest ta ei töötanud, vaid mängis oma raha maha, eriti hobuste ja koerte võiduajamistel. Ta jõi ka, suitsetas nagu korsten ja suri Teise maailmasõja ajal kopsuvähki, olles vaid pisut üle viiekümne. Ma ei suuda ette kujutada, et vaarema temast puudust võis tunda. Võib-olla oli ta kogu aeg keskendunud igavikule, kuhu ta kuulus, kaugele-kaugele mehe joomisest ja mängimisest. Võiks lausa öelda: oma armastatud inglite juurde. Neist teadis vaarema kõige rohkem ja kõige paremini. See nii hirmutas, jahmatas kui ka hämmastas, see oli võib-olla ainus hämming, mida ma, tatine ja ulakas lapselapselaps, tookord tundsin. Minu jaoks olid inglid klantspildid, mida jagati hingamispäevakoolis, mida adventistid laupäeviti koguduse lastele pidasid – eredavärvilised pildid kuldsete kiharatega pontsakatest plikalikest poistest, kel olid roosad punnpõsed ja hõrgult pehme virsikunahk. Need ei tähendanud mulle midagi. Ma usun, et ka vaarema ei mõelnud kunagi neid ja suutis vältida kõige jubedamaid labasusi, mida Los Angelese adventkirik välja haudus.

      Aga ta elas üle kolmekümne aasta koos joodikust Gusiga, jagas temaga maja, kodu, lapsi ja voodit ning nägi aastaid, kuidas mees alustas päeva kohvi, suitsu ja viskiga, et siis keskhommikul välja minna. See on kõik, mida ma Gusist tean. Tema on selle adventistipere suur kuri hunt. Aga teda on võimatu unustada. Võib-olla sellepärast, et ta lükkas Sarah’ kaalutusse igavikku. Üks pilt, mida ma Gusist näinud olen, kujutab viiekümneaastast meest, kes tundub paarkümmend aastat vanem, hommikumantli väel hommikupäikeses maja ees trepil istumas, suunurgas ligunenud koni, peaaegu ilma juusteta ja nahaga, mis tundub ka mustvalgel fotol tubakapruun. Nende perekonnas ei olnud keegi tema moodi, nii et ta võttis oma välimuse mõnes mõttes kaasa ja kustutas kõik jäljed endast – maandus nii põhjalikult maamulda, surma ja unustusse, nagu seda vaid vihatud pereliige suudab.

      Uut meest Sarah endale ei leidnud. Ma arvan, et tal sai meestest küllalt. Ma arvan, et nad polnud enam olulised. Ta oli pool elu Gusi peale kulutanud. Sarah hankis ka kindlasti suurema osa majja toodud rahast, sularaha, kust Gusil СКАЧАТЬ