Inglid ja kelmid. Rannaromaan. Katariina Tammert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peksis nagu galopeeriv hobune, adrenaliin ringles veres ja ta oli nii-nii õnnelik.

      Talle meenus see … vist Charlie Chaplinile omistatud lause, et iga kord, kui mees kohtas oma elus mõnda uut naist, mõtles ta, kuidas oleks temaga koos olla. Õnne oli varem meeste puhul tabanud end üsna sama tegemast, aga Alani puhul polnud nende tutvumise ja esimese peo ajal tulnud tal sellesuunalist mõttepoegagi … kuni Alan tuli ja suudles teda. Ja nüüd oli ta ülepeakaela armunud. Kui kummaline on ikka elu! Ja kui ilus sealjuures!

      Lõpuks õnnestus kõigil siiski magama jääda.

      Hommikul kulges kolmik Müüriääre kohvikusse hommikust sööma. Tüdrukud leidsid maja taga lilledega palistatud terrassil vaba laua. Nad tellisid värskelt pressitud apelsinimahla, café latte’t, salatit, bruschetta’sid, röstitud leiba ja praemuna. Aili tõusis ja läks midagi tooma.

      “Ma tundsin end täiesti kohutavalt öösel, kui see kõne oli!” purskas Õnne Inesele, kui nad olid kahekesi jäänud.

      “Mina ka!!! See oli nii ebamugav!” vastas Ines sama emotsionaalselt.

      Aili tuli tagasi, nii et nad ei saanud pikemalt rääkida ja mõlemal oli sellest kahju.

      Õnne lahkus varsti. Ta läks piiskopilinnuse hoovi, sai oma akrediteeringu ning otsis üles staabi ja festivali korraldajad. Selgus, et fotograafe on mitu, nii et otsest kohustust midagi teha polnud. Ta uitas üksi mööda idüllilist Haapsalut ja tegi natuke pilte. Kõik oli kena, aga kuskilt hakkas sisse imbuma mõte, et miks ta siia üldse tuli ning varsti kasvas see tundeks “ma ei taha siin olla!”. Ilm kiskus ka halliks ja kurjaks. Ta jalutas tagasi kenasse vanasse puitvillasse mere ääres, kus nad ööbisid.

      Tuba oli tühi ja natuke jahe, ta keris tekiks lahti võetud magamiskoti jalgade ümber ning võttis telefoni. Margus oli Facebooki kaudu küsinud, mida ta teeb.

      “Haapsalus olen ja natuke tujust ära, tulin joogafestivalile, aga tunne pole see,” kirjutas Õnne.

      “Ma olen Võrus, tule siia,” tuli vastuseks.

      Õues müristas ja sadas paduvihma. Õnne kaalus ta ettepanekut – bussijaama, Tallinna, kodust läbi ehk, Võrru … ja samas oleks see lihtsalt põgenemine, iseenda eest minema ei jookse. Kuskilt ta seest tuli äkki mingi jõud, mis ütles vaikselt: “Ma jään siia, ma teen siin endal olemise mõnusaks, see peab ju võimalik olema. Sellel on mingi põhjus, miks ma siin olen. Ja kõik, mida ma vajan, tuleb mu juurde.”

      Telefon helises. Isa.

      “Jaa, tere!”

      “Tere! Mis teed?”

      “Haapsalus joogafestivalil olen.”

      “Ohoo. Kuidas on?”

      “Tead, ausalt öeldes mul on tunne, et ma tahaksin juua ja tantsida … nii et selles mõttes ma pole kindel, kas olen kõige õigemas kohas.”

      “Aga mis sind takistab?” naeris ta.

      “Ah, ma ei tea, tegelikult on igasuguseid variante, oleksin võinud Lätti Positivuse festivalile minna ja üks sõber kutsus Võrru, aga mida ma täpselt tahan ja mis on mulle parim … ja milline tee kuhu viib ja millised on ühe või teise valiku tagajärjed …”

      “Kuule, ma olen sulle ju rääkinud seda lugu, mis ühendab edukaid ärimehi ja poliitikuid?”

      “Ei?”

      “Ma olen seda lugu nii palju rääkinud, raudselt sulle ka.”

      “Ei, minu meelest mitte, aga räägi nüüd.”

      “Noh, kui ma olin kunagi poliitikas, siis panin tähele, et tõeliselt edukaid ärimehi ja poliitikuid ühendab see, et nad mõtlevad võimalusi kaaludes ühes dimensioonis – tahan/ei taha. Kas ma tahan seda praegu teha või ei? Ja kui sa teed ainult neid asju, mida tõesti tahad, annab see sulle tohutu jõu ja muudab su praktiliselt pidurdamatuks.”

      “Ah, nii lahe! Ja samas üllatav, sest ma olen pigem väärtustanud oskust mitu sammu ette mõelda ja sina ka minu meelest,” ütles Õnne.

      “Jah, ma väärtustangi, oskus suurt pilti näha on ka oluline, aga hakates liiga põhjalikult kaaluma otsuste võimalikke tagajärgi ja mõjusid endale ja teistele ja keskkonnale ja ühiskonnale, tulevad kahtlused ja kõhklused ning sa ei jõua kuskile,” selgitas isa.

      “Kuule, aga aitäh, ma olen sulle nii tänulik, nii inspireeriv lugu!”

      Isa naeris. “Võta heaks.”

      Tuju oli korrapealt parem. Õnne pani telefonist Serge Gainsbourg & Jane Birkini laulu “Je t’aime” mängima ja mõtles siis voodil lebades ja lakke vahtides, mida ta teha tahab, mis talle rõõmu teeb.

      Ilm oli ilusaks läinud ja päike tuli välja. Õnne pani teksade asemele valge seeliku ja sinisetriibulise topi sinna peale ning läks mere äärde istuma. Taevas oli äkki täiesti sinine, vaid mõne valge pilvetupsuga. Meri oli helesinine ja tüüne, eemal ujus üksik luik. Päike soojendas mõnusalt ja Õnnel oli järsku nii hea olla.

      Ta mõtles isa räägitud loo peale. Talle meenus mitu juhtumit, kus ta oli olnud olulistel teelahkmetel ja püüdnud läbi kaaluda kõikide valikute kõik võimalikud tagajärjed. See ei toiminud. Südame otsuseid ei saa teha peaga – sa ei saa iialgi kõiki võimalikke arenguid ette näha. Iga kord oli juhe heleda plaksuga kokku jooksnud ja paremaks läinud alles siis, kui ta tegi paar sammu edasi. Ja heaks siis, kui hakkas tegema seda, mida sel hetkel tegelikult tahtis ja mis kohe rõõmu valmistas.

      Mida ta praegu tahtis? Ta mõtles ikka Alanist, aga mees polnud rohkem kontakteerunud – võib-olla sellepärast, et Õnne oli olnud tol ööl ehmatusest nii jäine. Tüdruk leidis internetist lihtsa vaevaga tema numbri, kirjutas talle sõnumi ja kustutas, kirjutas sõnumi ja kustutas. Ta ei saatnud ühtegi ära.

      Telefon helises. Aili.

      “Hei, kus sa oled?”

      “Mere ääres istun, ma ei viitsinud kuidagi seal festivalil midagi teha ja joogatamise tuju polnud ka.”

      “Nojah, see pole väga minu teema ka, aga ma olen siin linnuses, siin on mingi tore taimetoiduvärk ja väike turg. Ines peaks ka varsti tulema, tuled äkki ka siia?”

      “Jaa, miks mitte.”

      Õnne jalutas linnuse juurde ja kohtas Ailit. Nad jalutasid turul ringi, Aili näitas Õnnele telki, kus olid müügil ilusad satsiseelikud.

      “Mul juba on, ma eelmisel aastal folgilt ostsin ja nüüd Ines ostis endale ka. Sa ei taha?”

      Seelikud olid tõesti ilusad ja siidised, Õnne lappas neid natuke, lõpuks jäid kaks tükki sõelale, üks päikesekollane ja teine beežides-roosades toonides. Ines tuli, Õnne küsis, kumba ta ilusamaks peab, nad arutasid natuke ja Õnne ostis siis selle piimaga kohvi karva seeliku ära.

      Ta tähelepanu köitis riidest silt inspireeriva tsitaadiga Buddhalt, ta luges seda ja pildistas selle siis telefoniga üles ning saatis isale. See haakus nii hästi tema räägitud looga.

      “Success is not the key to happiness. Happiness is the key to success. If you love what you are doing, you will be successful.” 1

      Õhtul СКАЧАТЬ