Turms, surematu. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaja neile vastata, sest oma mõlema teenija toetusel tuli templisse püütia4. Ta oli alles noor naine. Ta nägu oli katmata ja hirmuäratav, silmad olid pärani ja ta tuikus kõndides. Püütia vaatas mulle otsa, otsekui oleks mind eluaeg tundnud, ta nägu lõi õhetama ja ta hõikas pehmel keelel:

      „Lõpuks ometi tulid, mu oodatu. Tulid alasti, tantsujalg all, allikas puhastatud. Kuu poeg, merikarbi poeg, merihobukese poeg. Ma tunnen sind. Sa tuled läänest.”

      Mul oli himu öelda, et ta eksis rängalt, kuna ma tulin idast, Jooniast, ja nii kiiresti kui sõjalaevade aerud ja purjed alust edasi viisid. Ometi ta sõnad vapustasid mind.

      „Püha naine, kas sa tõesti tunned mind?” küsisin ma.

      Ta puhkes vihaselt naerma, astus teenijate takistusest hoolimata mulle veelgi lähemale ja ütles: „Et kas mina sind ei tunne? Tõuse ja vaata mulle näkku.”

      Selle hirmu peale ajava palja näo sunnil lasksin pühast nabakivist lahti ja vaatasin naisele näkku. Ta näoilme vaheldus ja muutus mu silme ees. Nägin tema näos Dione õhetavat nägu, selle Dione oma, kes oli visanud mulle õuna, mille kooresse ta oli noaga lõiganud oma nime. Kuid Dione näost muutus püütia nägu Efesose taevast langenud Artemise kuju mustaks näoks. Veel kord muutus ta nägu kirkaks naisenäoks, kuid seda nägin vaid vilksamisi nagu unes ja ta nägu kadus mu silmist udusse, otsekui selle oleks varjanud loor. Siis vahtisin jälle ta vihastesse silmadesse.

      „Ka mina tunnen sind, püütia,” laususin ma.

      Kui teenijad poleks teda kinni hoidnud, oleks ta sööstnud mind kallistama. Kuid ta sai ainult vasaku käe lahti tõmmata ja puudutas sellega mu rinda. Tundsin, kuidas vägi tema käest minusse voogas.

      „See noormees on minu oma,” ütles ta. „Olgu pühitsetud või pühitsemata, ükspuha. Ärge puudutage teda. Mida ta ka teinud pole, ta on teoks teinud jumalate tahet, mitte oma tahet. Ta on süütu.”

      Preestrid hakkasid omavahel pomisema ja ütlesid: „See ei ole jumalate kõne. Ta ei räägi pühal kolmjalal istudes, see uim on vale uim. Viige ta minema.”

      Kuid oma seisundis oli ta teenijatest tugevam. Ta hakkas ähvardades karjuma ja märatsema: „Ma näen tulekahjude suitsu mere taga. See mees tuli, käed nõgised. Ta tuli, nägu nõgine, tulehaavad külgedes. Mina pesen ta puhtaks. Siis on ta puhas ja vaba. Vaba minema ja tulema, nagu ta ise tahab. Mitte nii nagu teie tahate.”

      Nõndapalju rääkis ta selgelt ja arusaadavalt. Siis algasid krambid, suust purskas vahtu, ta kiljus ja vajus meelemärkusetult teenijate käte vahele. Need viisid ta minema ning preestrid ümbritsesid mind värisedes ja kohkunult.

      „Me peame omavahel nõu pidama,” ütlesid nad. „Kuid ära karda. Oraakel on su vabastanud ja sa pole kes tahes, sest muidu ei oleks teda tabanud püha vihahoog ainuüksi sinu nägemisest. Ometi ei või me tema sõnu üles kirjutada, kuna ta ei lausunud neid pühal kolmjalal istudes. Kuid me peame need meeles.”

      Nad hõõrusid sõbralikult mu kätele ja jalgadele altarilt võetud loorberipuutuhka, juhatasid mu templist välja ja usaldasid teenrite hoolde, et need mulle süüa ja juua annaksid. Teenrid olid ära toonud mu porised riided ja nahkranitsa, mille olin jätnud püha tiigi äärde. Katsunud käte vahel mu pealisriiete peent villast kangast märkasid preestrid, et ma polnud vaene mees. Nad rahunesid veelgi rohkem, kui avasin ranitsa ja andsin neile koti, milles oli hulk Mileetose lõvipeaga kuldrahasid ja Efesose mesilasega vermitud hõbedat.

      Lõpuks andsin nende kätte mõlemad pitseeritud vahatahvlid, mis pidid minu eest rääkima. Nad lubasid need läbi lugeda ja pärast seda mind üle kuulata. Teenrid panid mu lihtsasse tuppa kinni. Järgmisel päeval andsid nad nõu, kuidas pidin paastuma ja end puhastama, et mu keel oleks puhas ja mu süda oleks puhas, kui astun uuesti preestrite ette.

5

      Teel Delfi tühjale jooksurajale nägin õhus välkumas oda, ehkki jooksurada ise oli juba mäe varjus. Oda välgahtas õhus ja kukkus varju ning see välgahtus torkas mu südant otsekui märk ja enne. Seejärel nägin endavanust, kuid minust rohkem karastatud noormeest, kes jooksis maasse tunginud oda kergel sammul ära tooma.

      Vaatasin teda, kui tegin ringi mööda jooksurada. Ta nägu oli pahur ja vaenulik, ta rinnal oli inetu arm, ta jäsemed olid lihastest kühmlikud. Ometi oli kõik temas täis enesekindlust ja jõu ilu, nii et ta oli minu meelest kõige ilusam nooruk, keda olin näinud.

      „Jookse koos minuga,” hõikasin talle. „Ma olen väsinud iseendaga võistlemast.”

      Ta torkas oda maasse ja jooksis mu kõrvale stardipaika. „Läks,” ütles ta ja me alustasime jooksu. Kuna olin temast kergem, arvasin, et võidan hõlpsasti, kuid ta jooksis vabalt ja ma pidin kõik välja panema, et teda rinna võrra võita.

      Olime mõlemad võhmal ja hingeldasime, ehkki püüdsime seda teise eest salata. „Sa jooksed hästi,” ütles ta. „Viskame oda, siis saame endid paremini võrrelda.”

      Tal oli sparta oda. Kaalusin seda käes, kuid ei tahtnud tunnistada, et ma polnud harjunud nii rasket oda viskama. Võtsin hoogu ja viskasin ega olnud oma arust kunagi enne suutnud jõudu nii hästi rakendada. Oda lendas kaugemale kui olin arvanud. Muhelesin tahtmatult, kui jooksin seda ära tooma ja viset märkima. Muhelesin veel ka siis, kui oda tema kätte andsin. Kuid tema lennutas selle vaevata mitme odapikkuse võrra minu märgist kaugemale.

      „On see alles vise,” ütlesin imestades. „Kuid kaugushüppeks oled sa liiga turske. Kas tahad proovida?”

      Ent ka kaugushüppes ei võitnud ma teda rohkem kui juuksekarva võrra. Ta osutas sõnagi lausumata kettale. Heitsin, kuid tema heide vuhises otsekui kullilennul minu märgist kaugele mööda. Siis ta naeratas ja ütles: „Otsustab maadlus.”

      Teda vaadates tundsin kummalist vastumeelsust maadelda. Mitte sellepärast, et teadsin – ta võidab mind kergesti. Ma ei tahtnud, et ta mind puudutab ja maadeldes käsivarred minu ümber põimib. Mingi välgatus ta sünges pilgus hoiatas mind naeratusest hoolimata.

      „Sa oled minust parem,” laususin ma. „Tunnistan sinu võitjaks.”

      Pärast seda ei vahetanud me omavahel enam sõnagi, vaid me mõlemad mängisime end tühja väljaku omal poolel higiseks. Kui läksin sügisvihmast paisunud oja äärde, järgnes ta mulle kõheldes. Kui olin end pesnud ja keha liivaga kuivaks hõõrunud, tegi tema sedasama. Ta palus mulle otsa vaatamata: „Kas hõõruksid mu selga liivaga?”

      Ma hõõrusin ta selja puhtaks ja tema hõõrus minu selga nii kõvasti, et kartsin nahka kärisevat. Tõmbasin end hüüatades ta käte vahelt lahti ja pritsisin talle vett vastu silmi. Ta naeratas, kuid ei teinud nii lapselikku mängu kaasa. Ma näitasin sõrmega armile ta rinnal ning küsisin: „Kas sa oled sõjamees?”

      Ta ütles uhkelt: „Ma olen Spartast.”

      Vaatasin teda endisest uudishimulikumalt, sest ta oli esimene lakedaimonlane5, keda nägin. Kuid ta ei olnud toores ja tundetu, nagu väideti Spartat oma kodanikke kasvatavat. Teadsin, et ta linnal ei olnud müüre, sest Sparta mehed olid linna ainus müür ning uhkustasid sellega. Kuid ma teadsin ka, et spartalastel polnud lubatud oma maalt lahkuda muidu, kui väeüksustena ja sõtta. Ta luges mu mõtteid pilgust, sest seletas küsimata:

      „Olen nagu sinagi oraakli vang. Meie kuningas Kleomenes6, minu onu, nägi minust halba und ja saatis mu maalt välja. Olen Heraklese järglasi.”

      Ma СКАЧАТЬ