Turms, surematu. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

      Aga kui ma nõnda kirjutan, siis tean, et kirjutan niiviisi ainult sellepärast, et olen vanaks jäänud ja maha rahunenud, elu maitse on mõru ja maa peal pole enam midagi, mille poole ihkaksin igatsedes käsi sirutada. Noorema mehena poleks ma niimoodi kirjutanud. Ja ometi on see, mida oleksin kirjutanud nooremana, niisama tõsi kui see, mida kirjutan praegu.

      Miks ma siis ikkagi kirjutan?

      Kirjutan, et aja üle võitu saada ja iseennast tundma õppida.

      Kuid kas ma võidaksin aega? Seda ei või kunagi teada, sest ma ei tea, kas kadunud ja kustutatud kirjutis alles jääb. Rahuldun sellega, et kirjutan iseenda tundmaõppimiseks.

      Olgu mu kirjutis vaid mäng ja tuju, nagu elugi on oma haripunktis vaid mäng ja tuju. Ma ei kustuta seda enam mida olen kirjutanud, vaid kirjutan hästisäilivate tähtedega tugevatest kõrkjatest liimitud paberile. Mida olen kirjutanud, seda ma enam ei paranda ega muuda. Kirjutan nagu meeles on. Kirjutan punase värviga ja musta värviga, nii nagu mulle kunagi meeldib. Paremalt vasakule ja vasakult paremale, nii nagu arvan, et see asju kõige paremini väljendab. Hellenite keeli panen kirja selle, mida olen läbi elanud kreeklaste hulgas. Foiniiklaste keeles selle, mida olen foiniiklaste vastu kurja teinud, kuid jumalikud asjad panen ma kirja omas keeles ja omas kirjas.

      Ma kirjutan, et iseennast uurida ja iseennast tundma õppida. Kõigepealt võtan pihku selle musta kivi ja pajatan kuidas ma esimest korda aimasin olevat niisugune nagu ma tegelikult olin, mitte ainult niisugune nagu arvasin end olevat.

      See juhtus Delfi teel süngete mägede vahel. Kui olime rannast lahkunud, leegitsesid välgud kaugel läänes mäeharjadel. Ja kui olime jõudnud külasse, hoiatasid elanikud, et palverändurid edasi ei läheks. Nad ütlesid, et on sügis ja on puhkemas torm. See võib kaljurahnusid lahti kangutada ja teele paisata. Voolav vesi võib teekäija endaga kaasa viia.

      Kuid mina, Turms, läksin edasi Delfisse, et oraakel mu üle kohut mõistaks. Ateena sõjamehed olid mu päästnud ja andnud mulle oma laevas varjupaiga, kui Efesose elanikud juba teist korda mu elus mind kividega surnuks visata tahtsid.

      Sestap ei jäänudki ma Delfi tee äärde tormi vaibumist ootama. Külarahvas elatus palverändureist ning pidas neid minnes ja tulles igasuguste ettekäänetega kinni. Nad valmistasid head toitu ja pakkusid mugavaid voodeid ning kauplesid puust, luust ja kivist meenetega. Ma ei uskunud nende hoiatusi. Ma ei kartnud tormi ega välke.

      Mind põletas süütunne ja ma läksin üksi mägede vahel edasi. Ilm pimenes keset päeva. Mägedelt veeres alla pilvi. Mu ümber hakkasid sähvima välgud. Lakkamatu mürin kaikus kajades mägedevahelises orus. Ma poleks uskunud, et inimese kõrvad säärast kõminat taluda suudavad.

      Välgud purustasid kaljusid mu ümber. Vihmapiisad ja raheterad rooskasid mu keha. Tormi-iilid tahtsid mind kuristikku paisata. Mu põlved ja küünarnukid olid vastu kive veriseks kriimustatud.

      Kuid ma ei tundnud valu. Välgud ristlesid mu ümber, otsekui näitamaks mulle oma pimestavat jõudu. Mu peas kumises lakkamatu mürin. Esimest korda elus valdas mind joovastus. Ise teadmata, mida tegin, hakkasin Delfi teel tantsima. Välguvalgel ja äikesetormis hakkasid mu jalad Delfi teel tantsima ja käed liikuma ning ma ei tantsinud teisi järele aimates või mõnda õpitud tantsu, vaid see tants oli ja elas minus ning mu ihuliikmed tantsisid ja kogu mu keha tantsis sõnulseletamatu rõõmu võimuses.

      Ma oleksin pidanud oma süü pärast jumalate viha kartma. Selle asemel valdas mind kiirgav kindlus ja teadmine, et olin igasugusest süüst üle. Välgud tervitasid mind mu pea kohal risteldes ja hargnedes. Tormituul tervitas mind otsekui oma poega. Org mägede vahel kõmistas ühtejärge oma teretuse kõminat. Mäenõlvalt varises minu auks piduliku tervitusena kaljurahne.

      Tookord tunnetasin esimest korda iseennast. Minuga ei saanud midagi halba juhtuda. Mulle ei saanud keegi kahju teha.

      Delfi teel tantsides purskas minust võõraste keelte sõnu, millest ma aru ei saanud. Ma laulsin neid, kordasin neid, justnagu ma olin täiskuuöödel omaenda karje peale ärganud ja korrutanud sõnu, millest ma aru ei saanud. Mu laulu rütm oli võõras. Mu tantsu sammud olid võõrad. Kuid ülimas ekstaasis purskas kõik minust välja ja oli mina ise, ehkki ma küll ei teadnud, miks.

      Kui olin jõudnud ümber mäe kaljuse külje, nägin enda ees Delfi ümmargust orgu, mida pilved tumestasid ja vihm looritas. Samal hetkel torm vaibus, pilved rullusid minema ja päike pääses paistma Delfi ehitiste, mälestiste ja püha templi kohale.

      Sügisene maa helkis piiskadest hõbedasena, raheterad sulasid ja ma polnud eales näinud loorberipuid nii tumerohelisena, nii läikivana kui nägin Delfi pühasid loorberipuid templi ümber; ilma et keegi oleks mind juhatanud, leidsin püha allika, panin maha oma nahkranitsa, võtsin seljast porised riided ja hüppasin puhastavasse vette. Vihm oli ümmarguse lombi sogaseks teinud, kuid lõvide lõugade vahelt purskav vesi uhtus mu käsi, nägu, põlvi ja juukseid. Ma astusin alasti päikesepaistele ja joovastus kestis minus ikka veel, nii et mu liikmed olid otsekui tuld täis ega külmetanud.

      Kui nägin, et templiteenrid tulevad riiete lehvides ja pühad paelad pea ümber, tõstsin pilgu ja nägin kõigest kõrgemal, võimsamana isegi kui tempel, musta järsakut ja musti linde, kes pärast tormi kuristiku kohal tiirlesid. Ma teadsin küsimatagi, et see on surmanuhtluse täideviimise koht, kus lunastamata kuritegusid sooritanud inimesi kuristikku tõugati. Ma hakkasin mööda terrasse kujude ja mälestussammaste vahelt üles templi poole jooksma, ilma et ma pühast teest oleksin hoolinud.

      Templi ees panin käe koguka altari peale ja hüüdsin: „Mina, Turms Efesosest, annan end jumala kaitse ja oraakli otsuse alla.”

      Ma tõstsin pilgu ja nägin templi otsas Artemist koos koertega kihutamas ja Dionysost pidu pidamas. Siis sain aru, et sellest polnud veel küllalt. Teenrid takistasid mind tõrjuvate hüüetega. Ma kiskusin end nende käest lahti ja jooksin templisse. Jooksin läbi eeskoja, hiiglasuurtest hõbedastest urnidest mööda, kallitest kujudest ja ohvriandidest mööda. Ma jooksin templi sisimasse ruumi, kuni nägin väikesel altaril igavest tuld ning selle kõrval sajandite suitsust mustunud maailmanaba. Selle püha kivi peale panin käe ja andsin end jumala kaitse alla.

      Pühast kivist levis mu kätesse ja kogu olemusse sõnulseletamatu rahutunne. Vaatasin hirmu tundmata ringi. Nägin kuristikku viivaid kulunud kiviastmeid. Nägin Dionysose püha hauda. Nägin enda kohal templi pühimas hämaruses peajumala kotkaid. Ma olin kindlas kohas. See oli kindel pelgupaik. Siia ei tohinud teenrid astuda. Siin tohtisid käia ainult Delfi preestrid, pühitsetud inimesed, jumala sõnumitoojad.

      Teenrite lärmi peale tuli kiiresti neli vana meest, neli püha meest. Nad kohendasid tulles laubapaelu ja tõmbasid koomale hõlstide hõlmu. Nende näod olid hapud ja silmad unest tursunud. Nad elasid juba talve lävel ega oodanud enam tähelepanuväärseid palverändureid. Täna ei oodanud nad tormi tõttu mitte kedagi. Seepärast mu tulek häiris neid.

      Aga kuna ma lamasin ihualasti templi pühima paiga põrandal ja hoidsin mõlema käega kinni maailmanabast, siis ei saanud nad minu vastu vägivalda tarvitada. Ja ega neil olnudki tahtmist mind puudutada, kui ei teadnud, kes ma olin.

      Nad ajasid omavahel vaiksel häälel pahurat juttu. Viimaks nad küsisid: „Kassukätelonverd?”

      Vastasin kähku, et verd polnud mu kätel üldse. Veretöös ma süüdi ei olnud. See rahustas neid. Muidu oleksid nad pidanud templit puhastama.

      „Kas sa oled patustanud jumalate vastu?” pärisid nad.

      Mõtlesin viivu ja laususin: „Hellenite jumalate vastu ma patustanud ei ole. Vastupidi, mind kaitseb teie jumala õde, püha neitsi.”

СКАЧАТЬ