Sõjasõit. Richard Roht

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juhused lõid D. tasakaalust välja ja ta jõi siis enese jälle nii täis, et tegi avalikkudes kohtades skandaali ning sattus aresti. Tema skandaalid seisid aga selles, et ta suurushullustuses näiteks linnavahti, gorodovoid, mängima kippus, uulitsaliikumist korraldama asus ja eraisikutelt teretamist nõudis. Nägin ise kord, kuidas ta, kui voorimees ta nõudmise pääle seisma ei jäänud, vile võttis, ehtsa kardavoi moodi vilistas ja siis voorimehel raskesammuliselt järele hakkas jooksma, ise kisendades kui tulivihane “derži-morda”. Kord koloneli juures õhtusöögil nuuskas ta salvrätikusse nina, ja kui kolonel talle selle üle märkuse tegi, siis haavus ta ja lubas salvrätiku omal kulul lasta ära pesta. See lugu tõi talle jälle viis päeva aresti. Ta peamureks oli iga päev hankida endale kaks pudelit kanget jooki – ükskõik siis, kas ehtsat valget viina või ka selle aseainet. Seda jõi ta oma perekonna keskel, sest naist ja selle tütart vedas ta igale poole kaasa. Ta oli nimelt teist korda abielus ja tütar – 16-aastane plika – ei olnud sellepärast tema oma. Aga huvitav, et ta sel plikal kellegagi kurameerida ei lubanud ja teda kodu peaaegu vangis hoidis. Muuseas, naisele andis ta iga päev regulaarselt peksa.

      Teised pataljoni ohvitserid olid enamvähem keskpärased vene sõjaväe tüübid, vast lipnik V. ja lipnik K. maha arvatud. Esimene neist sai peagi sellest kuulsaks, et ta krahv S-i ämmaproua juurde ühes oma naisega korterisse kolis ja pataljoni “avalik arvamine” siis peagi tõendama hakkas, et ta oma naise S-ile olevat välja rentinud: kitsi S: laenas talle – ime küll! – sagedasti raha, mida ta tagasi ei maksnud; selle eest aga võttis ta S-i vahiteenistuse korrad enese kanda ja magas siis eeskujulikult komandantuuris, kuigi väga hästi teadis, et S. tema naise magamistoa naabruses magas ja uksel üldse lukku ei olnud. Nii vähemalt teadis tõendada pataljoni “avalik arvamine”.

      Lipnik K. ainus iseärasus oli, et tal oli korrapärane armukene, keda ta igale poole kaasa vedas. See iseärasus sai pataljonis sellepärast eriti tähelepanuvääriliseks, et alati, kui sa K. poole pärast lõunat sisse astusid, ta lukustamata ukse taga oma daamiga voodis oli ja igale koputusele lahkelt vastas “sisse!”. Sääljuures jättis tema ja daami riietus ning poos seltskondliku viisakuse mõttes palju soovida.

      Kena mees oli ka minu uus kompaniiülem U., kes lõpuks saabus kustki poola väerinnalt. Ta oli reservisoleku tõttu juba 45-aastane leitnant ja põdes üht vanaaegsete ohvitseride maaniat – oma kompanii sõdurite ning nooremate ohvitseride hellitamist, kuna ta oma ohvitseridele ja sõdureile tahtis olla “isaks”. Kahtlemata oli see ilus joon, aga mulle paistis, et ta sellega juba natuke liialdas, ja mulle tuli tihti mõte, et ta on ses suhtes natuke “nii” ja et vist see kunagi ta reservimineku põhjuseks võis ollagi. Tema päänõue sõdureile oli, et need ta tervitusele hästi vastaksid – muu võis kõik minna, kuidas ta läks. Minult nõudis ta, et ma ainult korra päevas “viisakuse pärast” kompaniis käiks – ja see oli kõik. Seejuures seisis ta minu eest kui müür igas asjas. Ta muretses otpuskeid, laenas raha, kui tarvis oli, ja kui sa tema poole külla läksid, siis söötis ja jootis laia ehtsa vene külalislahkusega. Konfliktide puhul kõrgema ülemusega võttis kompaniiülem kõik minu patud oma arvele; astus ette, käsi mütsi ääres: “Vabandust, härra kolonel, selles ei ole lipnik süüdi, see on minu korraldus; lipnik käis ainult minu korralduse järele.”

      Teenistus osutus, niisiis, Veliikija Luukis üpris kergeks ja jättis palju vaba aega. Ispravniku tütarde kaudu tutvusin kohtupriistavi tütardega, kohtupriistavi tütarde kaudu semstvo ülema tütardega jne. Puutusin esimest korda kokku vene kreisilinna inimestega, selle vene intelligentsi keskpärase ringiga. Palju tegin kaasa “večerinkasid”, “piknikke” ja nimepäevi, sest kauges Vene maakonnalinnas ei hoolitud sõjast suurt, teda nagu ei olnudki. Sõjaaegsed vene preilid ei olnud sugugi ebalahked sissesõitnud ohvitseridele, eriti kui sa olid mõnest teisest rahvusest. Viimane asjaolu on sõjas ühesugune igal maal, ja kui sõda on enesest suur verevalamine, siis on ta teisest küljest ka suur veresegamine. Milline asjaolu sõjapooldajaid eriti vaimustab. Sest nende teooria, et sõda on väetiseks uutele sugupõlvedele, leiab kinnitust juba sõja ajal ja on näitlikuks tõenduseks teoreetikutele.

*

      Minu garnisoni-idüll Veliikija Luukis kestis augustikuuni. Siis käis äkki kahin läbi pataljoni: sõidame! Pataljon oli lõpuks ometi lahingu-, s.t. nime järele otsustades, õieti vangivedamise-korras ja rumeenia väerinnal oli meie jaoks kuski auk vist välja mõeldud. Auk siin mõeldud mõne küla või linna kujul.

      Kuid ärasõit venis, nagu see ikka oli harilik, päevast päeva, ja alles nädala-kolme pärast saime Veliikija Luukist välja. Vaheajal oli mul aga tegu oma Kroonlinnast pärit arestilooga, kuna ma oma 20 päeva vormiliselt Veliikija Luukis ära istusin. Vormiliselt. Sest lugu oli järgmine. Mu raaport, mille pataljoni tulles aresti asjus sisse andsin, tegi omad ringreisud ära ja tuli Kroonlinnast tagasi brigaadikindrali kindla nõudega: mina pidavat oma 20 päeva ära istuma – seadus peab seaduseks jääma ja kindrali määrus määruseks.

      Mäletan, et komandandi adjutandid mu komandantuuri kutsusid ja väga tõsiste nägudega vastu võtsid. Nad näitasid mulle Kroonlinna brigaadiülema kirja ja komandandi resolutsiooni sellele: “Täita. Lipnik Roht 20 päevaks aresti panna ja x. brigaadi ülemale sellest teatada.” Komandant oli nimelt garnisoniülema õigustega ja temale allus ka meie pataljon.

      Seisin löödult. Siis ikkagi võitis kindral von K.! Sellest oli kahju. Istumine, teadagi, polnud ka just lõbus, eriti Veliikija Luukis, kus teenistus kerge ja tuttavaid palju.

      Adjutandid vahtisid mind kavalate nägudega. Siis võttis vanem neist – Mohilevi advokaat – mingisuguse paberi ja pistis mulle pihku. Paberile oli masinakirjaga löödud järgmine tekst: “Selle ettenäitaja, lipnik Roht, on Veliikija Luukist etapi komandandi poolt komandeeritud 20 päevaks Pihkvasse komandantuurile tarvisminevat varustust x. väerinna varustusvalitsuselt vastu võtma.”

      “Jah, aga arest…” imestasin mina.

      “See ongi Teie arest…” naersid adjutandid.

      “Kuidas nii?”

      “Väga lihtsalt. Sõitke aga rahulikult aresti. Küll meie muuga toime saame.”

      Ning nad näitasid päevakäsku, milles samal päeval oli järgmine paragraaf: “Lipnik Roht lugeda tänasest päevast aresti all olevaks komandantuuri juures.”

      Nüüd mõistsin ma.

      Sõitsin Pihkva, kus mul ainult paar päeva tegemist oli mõnesaja sineli vastuvõtuga, ja säält sõitsin kodumaale puhkusele. Kui tulin tagasi, lugesin päevakäsust: “Lipnik Roht lugeda arestist vabanenuks ja aresti ära kandnuks, millest x. brigaadi ülem teadvaks teha.”

      Sellega oli mul arest kantud, Kroonlinna brigaadikindral aga ninapidi veetud. Ta võis komandantuuri kirja saades verejanuliselt oma vurre närida, kuid kui ta teadnud oleks, kuidas komandantuur teda tüssas – ta oleks sattunud vägagi viletsasse tujju.

      Üldse oli asju, millistes võõrad väeosad ja ülemused üksteist sugugi ei toetanud, vaid veel üksteisele nina pihta armastasid anda. Minu aresti-loos oli koer sellesse maetud, et Veliikija Luukis mind juba peeti “oma ohvitseriks” – ja mida paganat tahtis “võõras kindral” “nende” ohvitserist! Mingu põrgu! See oli see psühholoogia, miks mind otpuski lasti ja “võõrast kindralit” ninapidi veeti. Muidugi, kui oleks minu aresti põhjused kriminaalsed või vähemalt tõsiseltki distsiplinaarsed olnud, siis oleks teine asi. Aga kui komandant kuulis, miks kindral mulle 20 päeva määranud, vihastunud ta ja lausunud adjutandile, et “õige mul vana sakslase-tobu – või siis tühipaljaste sõdurite nimede pärast määrab ohvitserile 20 päeva!”

      Kui ma “komandirovkast” tagasi olin jõudnud, algas augustikuu lõpul meie sõit ešelonina lõuna poole.

      Veliikija Luukis oli juba kaunis kõva sügis: vihmad, pori ja langevad СКАЧАТЬ