Onu Albert ja mustad augud. Russell Stannard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teadma, kuidas moduleerida ja hoida helistikku ja muuta attack’i.”

      Paistis, et onu Albert ei näidanud ikka veel erilist vaimustust üles. „Kas sa pole natuke noor bändis mängimiseks? Mind üllatab, et su vanemad lubasid seda.”

      Gedanken paistis end veidi ebamugavalt tundvat. „Noh, ega ma ju rangelt võttes ei olegi bändis, veel mitte.”

      „Mida sa sellega tahad öelda?”

      „Noh, ma … olen määratud bändi juurde,” pobises ta. „Teen nendega koos proove. Mõnikord. Kui issi lubab.”

      „Oh, saan aru.”

      „Noh, millestki peab ju alustama. Ja kui Jeremy süntesaatorimängija läks minema, et liituda teise …”

      „Jeremy! Ega ometi mitte see ulakas poiss, keda me laadal nägime – see, kes jukerdas nende elektriautodega?”

      „Jah, toosama, kui sa just teadma pead,” sõnas Gedanken trotslikult. „Jeremyl pole häda midagi – kui sa teda vaid lähemalt tundma õpid. Ja ta on suur muusik – juhtkitarrist. Igaüks tahab tema bändi saada. Selle nimi on The Stampede (Meeletu Tormamine). Ja ka mu sõbranna Tracy mängib seal – trumme. Siis on veel Phil – basskitarrist. Tema on tõeliselt tore – palju vanem kui teised. Emme ja issi peavad Philist väga lugu. Phil oli lubanud issile vaadata, et minuga oleks kõik korras. Just Phil ütles issile, et mina võiksin nädalalõppudel nendega proove teha.”

      Onu raputas vaid vaikselt pead.

      „Ära muretse, onu,” lohutas tüdruk ja patsutas teda pealaele, „sina ei vastuta siin millegi eest, eks ole?”

      Nad kõndisid aeglaselt kabinetti ja võtsid istet.

      „Kuidas sul täna koolis läks?” küsis onu.

      Gedanken kehitas õlgu. „On ju reede. Reede pole eriti kehv päev. Tegeleme täppisteadustega. See tuletab mulle meelde: kas sa oled juba kuhugi jõudnud selle gravitatsioonivärgiga?” küsis ta.

      „Tegelikult mitte. Tunnen, et oleme mingisuguse läbimurde lävel, aga pole veel kohale jõudnud. Arvan, et peaksime veidi tagasi tõmbuma – vaatama asju teise nurga alt. Kõik võib ju lõpuks kokku sobida – loomulikul viisil.”

      „Mis mõttes?”

      „Noh, võta näiteks mu käru. See on aiateel kohas, kuhu ma ta jätsin. Kui keegi seda ei puuduta, mis sellega juhtub?”

      „Jääb muidugi sinna, kus ta on?”

      „Õigus. Pole mingit põhjust, et ta kuidagi teisiti peaks käituma. Paigalpüsimine on tema jaoks loomulik asi. See on loomulik kärude jaoks, see on loomulik ka kõige muu jaoks. Alles siis, kui miski hakkab liikuma, hakkame küsimusi esitama. Miks hakkas ta liikuma just selles suunas? Miks on tal just selline kiirendus, nagu on? Just siis hakkame rääkima jõududest.”

      „Keegi tõukab käru?”

      „Täpselt. Me ütleme, et käru liigub selles suunas, sest see on suund, kuhu teda tõugatakse. Ja selle kiirendus on just niisugune sellepärast …”

      „Et keegi tõukab teda just nii kõvasti,” segas Gedanken vahele.

      „Jah. See ja veel midagi!”

      „Mida sa öelda tahad?” küsis tüdruk.

      „Millest veel kiirendus sõltub? Kas see oleneb ka sellest, kas käru on tühi või täis?”

      „Muidugi. Oi, saan aru! See sõltub sellest, kui raske käru on.”

      „Õigus. Kiirenduse suurus oleneb sellest, kui kõvasti sa tõukad ja kui raske on käru. Kena. See on tavaline viis asjadest mõelda ja see on üsna arukas. Vähemalt juhul, kui kehale mõjub käru tõukaja jõud. Kui aga asi puutub gravitatsiooni … Võtame näiteks need võtmed ja paberitüki. Sa lasid neil kukkuda Kuu peal. Sa ootasid, et nad jäävad paigale. Täiesti loomulik ootus. Kui sa oleksid olnud kuskil kosmoses, kõigist muudest objektidest kaugel, oleksidki nad paigale jäänud. Nii aga ei juhtunud – nad kukkusid maha. Me ütleme, et seal mõjub jõud – gravitatsioon. Nüüd võid väita: „Ja mis siis?” Veider on aga see, et nad mõlemad kukuvad täpselt ühtemoodi. Võtmed jõuavad maha just niisama kiiresti kui paber, hoolimata sellest, et võtmed on palju raskemad ja vajavad suuremat jõudu. Mind paneb aga mõtlema niisugune asi: selle asemel et pidada paigalseisu loomulikuks ja alles seejärel tuua sisse raskusjõud – mis müstilisel kombel tõmbab kõiki objekte, nii et nad käituvad täpselt ühtviisi –, miks me selle asemel ei räägi, et kukkumine on loomulik nähtus! Just kõige kukkumine täpselt ühtemoodi on loomulik asi, mitte aga kõige ühtviisi paigalseismine. Kui me niisuguse lähtepunkti valime, võime gravitatsioonijõududest hoopiski lahti saada!”

      „Millest sa üldse räägid?” küsis Gedanken.

      Talle tähelepanu pööramata jätkas onu Albert: „Ja kui alustada sellest, et keha liigub … Jah. Selle asemel et pidada loomulikuks liikuva keha edenemist sirget mööda ja seejärel muretseda, kuidas gravitatsioon oskab tõmmata kõiki objekte – nii kergeid kui ka raskeid – ringlema mööda sama orbiiti, peaksime mõtlema hoopis nii, et nende liikumistee ongi loomulik tee. Jah. Just nii see peabki olema,” sõnas ta üha enam erutudes. „Ei sinu ega su kosmoselaeva jaoks polnud loomulik liikumistee Maa lähedal sirge. See oli orbiit, mida mööda me mõlemad liigume. Kõverdatud orbiit ise oli loomulik liikumistee.”

      „Onu, ma ei saa üldse aru, mida sa räägid. Ma mõtlen veel ikka kärust,” sõnas Gedanken õnnetult. „Sa ütlesid, et käru käitub täiesti loomulikult, aga ta ju ei kuku.”

      „Ei, muidugi mitte. Maa tõukab teda ülespoole ega lase tal läbi maapinna vajuda. Nii et ta ei olnud oma loomulikus seisundis – kukkumise seisundis. Me saime asjast veidi valesti aru.”

      Gedanken oli rohkem segaduses kui kunagi varem. Onu Albert märkas tüdruku ilmet ja jäi vait. Siis aga lõid ta silmad särama. „Tahad äkki veel ühe sõidu teha? Seekord midagi teistsugust. Midagi sellist, mida me kunagi varem proovinud pole. Käia teises universumis, niisuguses, mis aitaks sul aru saada, millest ma räägin?”

      „Teises milles? Teises universumis! Aga kuidas?” hüüatas Gedanken. „On ju vaid üksainus universum – MEIE oma. Kas pole siis?”

      „Võimalik. Ei, mina mõtlesin kujuteldavat universumit.”

      „Sa tahad, et Tafi ja mina …”

      „Ei-ei. Tafi ja kosmoserakett on selle universumi uurimiseks. Seekord pead sa üksi minema.”

      „Üksi!? Ma ei ole kindel, et see mulle meeldiks.”

      „Ära muretse! Sinuga ei juhtu midagi – ma arvan.”

      „Nooh … Kui sa nii ütled,” sõnas Gedanken närviliselt. Onu Alberti pea kohale oli juba hakanud tekkima mõttemull. Gedanken uuris seda pingsalt, kuid ei näinud alguses midagi. See paistis pigimustana. Aga ei! Kui tüdruku silmad olid pimedusega harjunud, hakkas ta nägema tunnelit, õigemini, tunneli sisemust. See suundus kaugusesse. Kui ta püüdis kindlaks teha, mis võiks olla tunneli teises otsas, taipas ta äkki, et libiseb. Ootamatult ta mõistis, et mull oli kadunud ja tema libises läbi tunneli. Ta oli teel … taevas ise teab, kuhu!

      Lõpuks СКАЧАТЬ