Onu Albert ja mustad augud. Russell Stannard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta vanemad olid teda alati hurjutanud pideva virisemise pärast, et asjad on igavad. Talle meeldis Tafi tegelikult väga, kuid arvutil olid oma tujud.

      „Õigus,” sõnas tüdruk otsustavalt. „Asume teele!”

      „Kuhu?”

      „Kuu peale.”

      „Ja see on kõik? See on ju kohe siin ümber nurga. Ei tasu isegi mootoreid käivitada. Lähme parem kuhugi huvitavamasse kohta.”

      „Minule meeldib Kuu, kui sa just teada tahad. Me võime minna mõni teine päev kuhugi mujale. Me peame käsku täitma – sa ju tead seda. Kui onu Albert ütleb, et Kuu, siis ongi siht Kuu.”

      „Miks sa mõnikord oma peaga ei või mõelda?”

      „See kõlab p-r-o-g-r-a-m-m-e-e-r-i-t-u-d arvutilt küll kihvtilt!”

      Ta kinnitas turvarihmad. „Võta, Tafi, kurss KUULE!” lisas ta kindlal toonil.

      „Oh, hea küll,” vastas arvuti. „Tee seda, tee teist, kogu aeg üks ja sama …”

      Gedanken vajutas suurt punast nuppu enda ees oleval juhtpaneelil. Otsekohe möiratasid raketimootorid ellu, summutades Tafi kaeblemise.

      Õige pea laskusidki nad Kuu pinnale. Tafi tuletas talle meelde, et välja minnes peab ta skafandri selga tõmbama, sest Kuul pole atmosfääri. Kosmoseülikond näis küll kogukas, aga oli hästi kavandatud ega teinud kandjat liiga kohmakaks. Gedanken läbis õhulüüsi ja astus trepist alla Kuu tolmusele pinnale. Ta lõbutses veidi aega üles-alla hüpates. Talle meeldis, et ta sai hüpata palju kõrgemale kui Maa peal. „Niimoodi tunnevad end vist olümpiamängudel hüppajad,” mõtles ta.

      „Hm,” kuulis ta häält kiivris lausuvat, „kas see on kõik, mida sul teha tuleb?” See oli kosmoselaeva jäänud Tafi, kes kasutas raadiosidet.

      „Ei,” vastas Gedanken. „Ma lihtsalt valmistusin. Mul on vaja üks katse teha.” Ta soris taskutes ja tõmbas ühe käega välja võtmed, teisega aga paberitüki. „Ma pean nad käest lahti laskma ja vaatama, mis juhtub. Tegelikult on see puhas ajaraiskamine. Nad lihtsalt hõljuvad. Nagu näiteks need.” Nende sõnadega laskis ta võtmed käest lahti. Võtmed kukkusid maha.

      „Oh,” sõnas Gedanken veidi üllatunult.

      „Hõljuvad? Miks hõljuvad?“ kostis Tafi hääl.

      „Sest me oleme kosmoses ja siin ei ole gravitatsiooni …” Ta hääl muutus vaikseks ja ebakindlaks.

      „Onu Albertile sa seda küll öelda ei tohiks.”

      „Miks mitte?”

      „Noh, sina ju ei hõlju ära kosmosesse, eks ole? Mis sa arvad, mis sind Kuu pinnal hoiab? Mis sind tagasi alla tõi, kui sa äsja hüppasid? Gravitatsioon. Kuu gravitatsioon ehk külgetõmbejõud. See ei ole nii tugev nagu Maa peal, Maa on raskem. Just seepärast sa hüppasidki kõrgemale. Kuid see on ikkagi gravitatsioon.”

      Gedanken oleks tahtnud end lüüa. See oli ju päevselge – kui selle üle veidi järele mõelda. „Kuidas sina seda tead, Tafi?”

      „See on mul kuskil mälusopis. Ma pean teadma seda sorti asju, sest muidu ma ei tea, kui tugevasti panna tööle pidurdusraketid, et sa saaksid pehmelt maanduda. Muide, kas oled lõpetanud? Kas kõik on tehtud?”

      „Ei-ei. Ma pean võtmetel ja sellel paberitükil ühel ajal kukkuda laskma.” Ta oli võtmed üles tõstnud ja hoidis nüüd käsi laiali, võtmed ühes ja paberitükk teises käes. Ta kontrollis, et mõlemad oleksid ühekõrgusel, ja laskis mõlemad korraga käest lahti. Ta jälgis võtmete kukkumist, märgates, et nad langesid aeglasemalt kui Maa peal. Hetkel, kui võtmed maha jõudsid, hakkas ta paberitükki otsima. Ta eeldas, et see hõljub ikka veel aeglaselt allapoole. Aga võta näpust! See oli juba alla jõudnud. Gedanken oli segaduses. Kas paber oli ta käest varem maha libisenud, nii et ta polnud seda märganud? Kõike seda kinnastega teha oli kohutavalt keerukas. Ta tõstis võtmed ja paberitüki uuesti üles ja hoidis neid otse enda ees, nii et ta sai mõlemat korraga jälgida. Ta laskis nad jälle lahti. Tema üllatuseks langesid mõlemad koos. Mõlemad jõudsid maha täpselt ühel ajal! Paberitükk ei laperdanud ringi, see langes täiesti otse alla. Ta kordas katset mitu korda. Polnud mingit kahtlust: nii võtmed kui ka paber langesid ühtemoodi. Mida see tähendas, ei osanud Gedanken välja mõelda. Kuid ta oli üsna kindel, et onu Alberti meelest on see kõik huvitav.

      Tagasiteel Maale, just enne lõplikku laskumist, silmas Gedanken äkki kauguses valgussähvatust. „Mis see oli, Tafi?”

      „Mis asi oli mis?”

      „Ma vist nägin sähvatust – seal,” sõnas tüdruk akna poole viibates.

      „See? Ilmselt oli see Ameerika kosmosesüstik. Ta peaks praegu olema just kuskil seal kandis oma orbiidil. Vahest oli see päikesevalguse peegeldus temalt.”

      „Oih, kas saaksime seda lähemalt vaadata?”

      „Miks ka mitte!” Nende sõnadega muutis Tafi kurssi ja üsna pea olidki nad süstiku taga.

      „Lülita mootorid välja!” andis Tafi korralduse ja Gedanken vajutas punast nuppu. Kaks kosmoselaeva liikusid täielikus vaikuses ja väga lähestikku külg külje kõrval edasi.

      Mõne aja pärast tuli Tafil mõte: „Mis sa arvad jalutuskäigust kosmoses? Sa pole seda kunagi teinud, ega ju?”

      „Jalutuskäik kosmoses!” hüüatas Gedanken. Ta võbistas õlgu selle mõtte juures. „Ei, aitäh! Ma ei tea, kuidas seda teha.”

      „Siin pole miskit kunsti. Tõmba skafander selga, võta rihmadega selga isiklik raketipakk ja kinnita tross, et sa minema ei triiviks.“

      „Ei, aitäh!” kordas tüdruk kindlal toonil.

      „Nagu soovid,” vastas Tafi.

      Äkitselt kostis veidrat kloksumist, kraaksatuse moodi häälitsus. Gedanken võpatas. „Mis see oli?”

      „See,” seletas Tafi üleannetult „oli arvuti katse argpüksi häält järele teha.”

      „Ma ei ole argpüks,” õigustas Gedanken end vihaselt. „Ma lihtsalt … noh … meil pole selleks aega.”

      „Meil on küllalt aega,” vastas Tafi. „Tõsiselt, ma arvan, et see meeldiks sulle.”

      Gedanken jäi hetkeks mõtlema. Kogunud julgust, sõnas ta: „Olgu peale. Mida ma tegema pean?” Ta tõmbas skafandri ülle ja kinnitas selga raketipaki. Tafi tegi talle selgeks, et kosmoses ringiliikumiseks peab ta kasutama väikesi rakette. Kui selline rakett tööle panna, tõukab see kandjat raketi liikumissuunaga vastupidises suunas. Suunates raketi liikumist, saab kontrollida, mis suunas kandja ise liigub. Tüdruk kinnitas trossiklambri skafandri küljes oleva haagi otsa ja kontrollis, et teine ots oleks kindlalt kinnitatud konksu külge õhulüüsi seinal. Käsipuust hoides ootas ta õhulüüsi luugi avanemist. Niipea kui see juhtus, tungis õhk lüüsist välja ja omamoodi trepp paigutus automaatselt kosmoselaevast väljapoole. Ainult et nüüd ei viinud need astmed kuhugi. Polnud olemas mingit pinda või midagi muud, millele lõpus astuda.

      Maa pind oli sadu ja sadu kilomeetreid eemal.

      „Kui ma nüüd siit kõrgelt alla kukuksin …” mõtles СКАЧАТЬ