Название: Raudne eesriie
Автор: Anne Applebaum
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная публицистика
isbn: 9789985328644
isbn:
Ettekande ülejäänud osas laidab selleks ajaks 22-aastaseks saanud Kiszczak saatkonna vanemaid töötajaid, sõjaväeatašeed, kes pole nähtavasti küllalt huvitatud vastuluureandmete kogumisest, ja koloneli, kes püüab demoraliseerida nii teda kui ka teisi. Teises säilinud ettekandes informeerib Kiszczak kolleege veelgi sirgjoonelisemal viisil. Üks konsulaadi töötaja jagavat kogu aeg „teadmata allikast” saadud informatsiooni poliitilisest vägivallast Poolas, teised aga vaidlevad ägedalt poliitika üle ja ähvardavad üksteist.
Niisugune töö mõjus noorele mehele joovastavalt, aga peagi ta siiski lahkus Londonist. Ühes intervjuus väitis mees, et tundis üksindust ja kojuigatsust: „Mulle ei meeldinud süüa Inglise vorsti.” Või siis lubati talle, et kodus avanevad veelgi paremad võimalused ja ta otsustas neist kinni haarata. Sõjajärgses Poolas valitseva kaose ja vaesuse tingimustes olid salapolitseinikud, ükskõik kui tagasihoidlik oli nende päritolu, suhteliselt jõukad ja neil oli suhteliselt suur mõjuvõim. Ja ükski teine riigiorgan ei saanud neid arreteerida, kui nad seda võimu kuritarvitasid.
Algusest peale mõistsid kõik Ida-Euroopas, kellel oli ambitsioon saada salapolitseinikuks, et tee selle mõjuvõimsa töö juurde viib sidemete kaudu nõukogulastega. Paraku polnud kaugeltki alati lihtne teada saada, missugused sidemed on need õiged. Ungaris oli organisatsioonil, millest edaspidi kujunes riiklik julgeolekuosakond, mitte üks, vaid kaks eelkäijat, millest kummagi eesotsas seisis ungarlane, kellel olid oma Nõukogude sõbrad ja eestkostjad.
Ühe haru lõi detsembris 1944 Debrecenis ülaltpoolt ajutine rahvuslik valitsus. Teoreetiliselt kujutas ajutine valitsus parteideülest koalitsiooni. Aga ehkki äsja ametisse määratud siseminister Ferenc Erdei polnud ametlikult kommunist, oli ta parteile ikkagi varjatult lojaalne ja tema esimesed dokumenteeritud kommentaarid uute julgeolekuorganite tegevuse kohta näitavad, et ta teadis hästi, kustpoolt tuul puhub. Kirjeldades töökaaslastele oma „produktiivset” kohtumist Nõukogude sõjaväeluure juhiga Ungaris kindral Kuznetsoviga, ütles Erdei 28. detsembril, et neil pole mõtet julgeoleku pärast muretseda, sest „venelased aitavad meid, kuni leiame küllalt usaldusväärseid korraliku mundriga politseinikke”.246 Talle tegi siiski muret, et kindral Kuznetsov polnud väga huvitatud riigi vabastatud osas järsult kasvanud kuritegevuse ja vandalismi ohjeldamisest: „Rääkisime tunduvalt rohkem poliitilisest politseist, mille kohta tal oli palju üldist laadi nõuandeid ja palju ettepanekuid.”247
Ühe niisuguse ettepaneku põhjal määrati András Tömpe uue julgeolekutalituse juhiks. Tömpe oli Hispaania kodusõja veteran, kes oli pikka aega seotud rahvusvahelise kommunistliku liikumisega ja sügavalt veendunud, et üksnes temal on küllalt autoriteeti, mis võimaldab tal saada uue Ungari salapolitsei juhiks. Ta asus aega viitmata oma uut üksust moodustama, paludes ja ka saades selleks relvi otse Punaarmeelt. See tehtud, suundus Tömpe Debrecenist Budapesti, saabudes pealinna idaossa 28. jaanuaril, kui lahingud läänepoolsetes eeslinnades veel jätkusid.
Tömpe õnnetuseks leidus talle juba ka rivaal. Kõigest paar päeva varem oli Ungari kommunistliku partei Budapesti organisatsioon moodustanud samuti poliitilise politsei osakonna. Selle eesotsas oli Gábor Péter, illegaalse Ungari kommunistliku partei liige 1931. aastast ja sagedane külaline Moskvas järgnevatel aastatel. 1930. aastatel olid tal tihedad sidemed Béla Kuni ja teiste 1919. aasta revolutsiooni veteranidega Moskvas, aga samuti ka Rákosiga. Tema abikaasa Jolán Simon sai viimaks Rákosi erasekretäriks.
Péteril olid ka ammused sidemed NKVD-ga. Enne sõda oli ta spetsialiseerunud põrandaalusele logistikale, aidates lisaks muule ka vangistatud kommunistidel hoida kontakti nii Viinis kui ka Budapestis elavate peredega. Tema enda oma isikut mõnevõrra üleskiitva kirjelduse kohaselt olevat Péter juba pikka aega kavatsenud saada pärast sõda poliitilise politsei etteotsa ja ta oli nähtavasti arvamusel, et seda kohta talle ka pakutakse. Tal võis ka mingil määral olla põhjust niiviisi arvata. Ilmselt toetasid Tömpet esialgu Debrecenis paiknevad Nõukogude sõjaväeluurajad, Péteri selja taga olid aga nähtavasti viimaste poliitikutest ülemused. Kindel on igatahes see, et jaanuari keskel – enne Tömpe saabumist Debreceni ja enne Budapesti piiramise lõppu – sõitis Péter Nõukogude armee peakorterisse Budapesti idapoolsetes eeslinnades, et tutvusi uuendada.248 Kandes veebruaris Ungari partei kõrgetele tegelastele ette, püüdis mees jätta muljet, et ta kontrollib juba suurel määral olukorda. Ta rääkis oma üheksakümne kaheksast töötajast („87 töötajat ja 11 intellektuaali”) ja väitis, et on arreteerinud palju „fašiste”. Ungari kommunistliku partei arhiivis on selle ettekande originaalile lisatud venekeelne tõlge, võib-olla viitena sellele, et arvatavasti oli ettekandel ka venekeelseid lugejaid.249
Mõni nädal pärast sõja lõppu oligi Tömpe ja Péteri kokkupõrge käes. Tömpe kahtlustas, et Péteril napib ideoloogiaalast haridust. Péter süüdistas Tömpet, et too hankis talle ebasobiva kontorisisustuse. Tömpe sai pahaseks, et teda ei kutsutud mingile üritusele, kus viibisid ka ajakirjanikud.250 Hiljem väitsid mõlemad, et just tema oli esimene, kes tõi peakorteri Andrássy tänavale süngesse hoonesse number 60, kus sõja lõpupoole oli fašistliku Ungari politsei peakorter. (Asjaolu, et nii fašistide kui ka kommunistide politsei kasutas keldrikorrusel olevaid konge vanglana, tekitas piinliku mulje natsliku ja Nõukogude režiimi järjepidevusest.)251 Kahe aasta jooksul lahenes see koomilist ooperit meenutav vaidlus soodsalt Péterile. Pärast novembris 1945 peetud valimisi viidi siseministeerium ametlikult kommunistliku partei kontrolli alla ja väljamõeldis neutraalsest salapolitseist heideti kõrvale. 1946. aastal „läks” Tömpe erru ja siirdus diplomaatilisele tööle. Ülejäänud karjääri saatis ta mööda Ladina-Ameerikas.252
Ükskõik kui tühine see kemplemine tagantjärele ka ei tundu, kujutas Péteri edukas võitlus võimu pärast enesest Ungari poliitilise pluralismi esimest ja tähtsat kaotust. Sest esiteks arenes see tähtis vaidlus uute politseijõudude olemuse üle täielikult ainult kommunistlikus parteis ja seda mõjutasid oluliselt Nõukogude ametiisikud Budapestis. Ei siis ega ka hiljem olnud ühelgi mittekommunistist poliitikul – ka neil, kes tegutsesid toona täiesti legaalselt – vähimatki mõju salapolitsei tegemistele. Oma osa oli ka sellel võiduka leeri – Péteri ja tema „Budapesti politsei” – tahul, et Budapesti politsei oli sisuliselt seadusteväline struktuur, mis polnud ei siseministeeriumi ega valitsuse, vaid üksnes kommunistliku partei alluvuses. Teiste sõnadega: alates 1945. aastast kandis poliitiline politsei oma tegevusest ette otse partei juhtkonnale, minnes ajutisest koalitsioonivalitsusest täiesti avalikult mööda.
Salapolitsei erilisest seisundist olid küllalt hästi teadlikud kõik selle kaastöölised. Ehkki Péteril olid nii sotsiaaldemokraadist kui ka väikeomanike partei esindajast asetäitjad, ei teinud ta nägugi, nagu kavatseks nende nõuandeid kuulda võtta, ja üldse ei lasknud keegi osakonnas end nende kohalolekust eriti häirida. Üks madalama taseme ohvitser meenutas hiljem, et mittekommunistidest asetäitjad olid täielikus isolatsioonis: „Oli üldiselt teada, et nende ruumides on peidetud mikrofonid, nii et pidin olema nendega rääkides väga ettevaatlik, mida ma ütlen.”253 СКАЧАТЬ
245
IPN, 352/7. Aitäh Andrzej Paczkowskile ja Dariusz Stolale.
246
Zsolt Krahulcsán, Rolf Müller ja Mária Palasik,
247
Gábor Baczoni,
248
Zsolt Krahulcsán ja Rolf Müller, toim,
249
PIL, 274/11/10/lk 6–7.
250
Samas, lk 1–12.
251
2002. aastal sai sellest hoonest
252
Krahulcsán, Müller ja Palasik,
253
Sándor M. Kiss, sissejuhatusest Géza Böszörményi raamatule,