Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ niinimetatud Ackermanni rühm tegema ettevalmistusi, et minna Berliini lõuna poolt koos 1. Ukraina rinde vägedega. Erinevalt Poolast ja Ungarist ei moodustatud Ida-Saksamaal mingit ajutist valitsust. Selle asemel juhtis NSV Liidule alluvat Saksamaa tsooni kuni Saksa Demokraatliku Vabariigi asutamiseni 1949. aastal Nõukogude sõjaväeline administratsioon. Siiski ehitasid nõukogulastest administraatorid pikapeale üles Saksa bürokraatiamasina, et see aitaks maad Nõukogude vihmavarju all valitseda.230 Juunis 1947 nimetati see bürokraatiamasin, mis tegelikult oli juba kujunenud Nõukogude võimumeestele alluvaks varivalitsuseks, ümber Saksa majanduskomisjoniks (Deutsche Wirtschaftskommission ehk DWK). Palju saksa kommuniste, iseäranis just niinimetatud Moskva kommuniste määrati selles kohe kõrgetele kohtadele. Majanduskomisjonist kujuneski Ida-Saksamaa valitsuse alus, kui Saksa Demokraatlik Vabariik sai 1949. aastal riigi õigused.

      Nõukogude Liit kontrollis samuti munitsipaal- ja kohalikke valimisi nii Saksamaal kui ka igal pool mujal. Ehkki NSV Liit julgustas aktiivselt uuesti asutama oma tsoonis sotsiaaldemokraatlikku, kristlik-demokraatlikku ja vabade demokraatide parteid, seati kommunistliku partei tegelased võtmepositsioonidele nii ametiühingutes, kultuuriühendustes kui ka teistes uutes institutsioonides.231 Kus see osutus võimalikuks, anti mittekommunistidele avalik amet, kommunistid aga hõivasid võtmetähtsusega kohad kulisside taga. Igal pool mujalgi asutati uuesti igasuguseid poliitilisi ja poolpoliitilisi rühmitisi, mille hulgas olid ka sionistlikud ja bundistlikud organisatsioonid Poolas ning Ungaris, kusjuures esialgu jäi mulje, et mõnele neist võimaldatakse isegi mingil määral tõelist iseseisvust.

      Eraldi võttes säilitasid kõik kommunistlikud parteid oma struktuuri, jäädes Nõukogude eeskuju juurde. Jäeti paika kogu nõukogulastele iseloomulik hierarhia: kõige tipus poliitbüroo, sellele alluv suurem keskkomitee, edasi regionaalsed ja kohalikud organisatsioonid. Need struktuurid jäid tegutsema paralleelselt, aga siiski lahus valitsusstruktuuridest kuni 1989. aastani. Mõnigi kord olid poliitbüroo liikmed ka valitsuses ministri kohal, mõnikord aga mitte. Kaugeltki mitte alati ei saanud isegi võimul olevad tegelased kindlalt aru, kas mingis konkreetses küsimuses on viimane sõna öelda parteil või valitsusel.

      Kui see kõik kõlab keeruliselt, siis on asi selles, et nii oligi ette nähtud: Nõukogude okupatsiooni all olevas Euroopa osas aetav poliitika pidigi kavatsuste kohaselt olema läbipaistmatu ja raskesti mõistetav. Kui sõda lõppes, olid Ida-Euroopa kommunistlikud parteid ilmselt kõige mõjukamad poliitilised rühmitised oma regioonis, aga seda mitte suure liikmete arvu tõttu, vaid tänu oma „nõuandjatele” NKVD-st ja Punaarmeest. Samas olid neile antud ranged korraldused varjata või eitada nõukogulaste osalust ja käituda nagu normaalsed demokraatlikud parteid, luua koalitsioone ja otsida vastuvõetavaid partnereid mittekommunistlike parteide hulgast. Välja arvatud Saksamaa, kus Nõukogude okupatsioonivõimud võtsid olukorra otsekohe oma kontrolli alla, püüti nõukogulaste osalust hoolikalt varjata.

      Seetõttu üritasidki Ida-Euroopa ajutised koalitsioonivalitsused 1945. ja 1946. aastal rohkem või vähem edukalt kujundada majanduspoliitikat koostöös teiste poliitikutega. Nad võisid ka rohkem või vähem taluda kirikuid, mõningaid sõltumatuid ajalehti ja eraettevõtteid, mis esialgu võisid areneda spontaanselt ja omasoodu. Niisugusel sallivusel oli siiski üks vägagi silmatorkav erand. Igal pool, kuhu Punaarmee jõudis, asutasid nõukogulased ühe uue institutsiooni, mille vorm ja olemus oli alati kujundatud Nõukogude eeskuju kohaselt. Kui otse öelda, siis ei jäetud uue salapolitsei struktuuri kujundamist juhuse, olude või kohalike poliitikute hooleks. Ja ehkki ette tuli ka mõningaid erinevusi, järgiti uue salapolitsei ülesehitamisel tähelepanuväärselt samasugust mustrit kogu Ida-Euroopas. Oma struktuuri, meetodite ja mentaliteedi poolest kujutasid kõik Ida-Euroopa salapolitseiorganisatsioonid oma Nõukogude eelkäija täpset koopiat: Poola julgeolekutalitus (Urząd Bezpieczeństwa ehk UB), Ungari riiklik julgeolekuagentuur (Államvédelmi Osztály ehk ÁVO) ja Ida-Saksamaa riikliku julgeoleku ministeerium (Ministerium für Staatssicherheit ehk hilisem Stasi, mis sai edaspidi eriti tuntuks).232 Sama kehtib ka Tšehhoslovakkia riikliku julgeoleku (Státní bezpečnost ehk StB) kohta. Viimane loodi tšehhi kommunistide juhi Klement Gottwaldi sõnul nii, et „parimal viisil ära kasutada Nõukogude Liidu kogemusi”. Sedasama võib öelda ka iga teise salapolitsei kohta igas teises Ida-Euroopa riigis.233

      Nii nagu Ida-Euroopa kommunistlike parteide ajalugu, algas ka Ida-Euroopa „väikeste KGB-de” ajalugu ammu enne sõja lõppu. Poola salapolitseid asuti organiseerima juba 1939. aastal, kui Nõukogude Liit tungis Poola idaossa. Jõudnud aladele, mida edaspidi hakati nimetama Lääne-Ukrainaks ja Lääne-Valgeveneks, oli piirkonna rahustamise ülesande saanud Nõukogude ohvitseridel suuri raskusi kohalike usaldusväärsete kollaboratsionistide leidmisel. Mõistnud vajadust professionaalsemate ja rohkem sõltuvate partnerite järele, lõi NKVD 1940. aasta sügisel Smolenski lähedale spetsiaalse väljaõppekeskuse. Äsja okupeeritud alalt kutsuti sinna umbes 200 poolakat, ukrainlast ja valgevenelast. Esimeste kursuslaste õpingud lõppesid märtsis 1941, mille järel osa värvatutest saadeti edasi jätkukoolitusele Gorkisse. Selles esimeses lennus oli vähemalt kolm meest – Konrad Świetlik, Józef Czaplicki ja Mieczysław Moczar –, kes jäid Poola julgeolekutalituses mõjukatele kõrgetele kohtadele veel 1950. ja 1960. aastatelgi.234

      Koos Nõukogude-Saksamaa sõja algusega juunis 1941 katkes järsult ka niisugune väljaõpe. Aga mõni kuu hiljem, kui Nõukogude Liit oli natside sissetungiga kaasnenud šokist mõnevõrra toibunud, väljaõpet jätkati. Pärast Stalingradi lahingut, kui sõda tundus järsku juba võidetav, asuti hoogsamalt uusi õppureid värbama. Esmalt valiti kandidaate Punaarmee poolakeelsest Kościuszko diviisist – enamasti neid, kes olid varem elanud Poola idaosas –, kusjuures väljavalitutele jäid valiku põhimõtted salapärasteks. Kui ühel „külmal 1941. aasta jaanuari õhtupoolikul” tuli Józef Lobatiuki juurde tema otsene ülemus ja käskis minna üksuse staapi täitma mõningaid formulare, ei jagatud talle mingeid selgitusi. Kuu aja pärast sai Lobatiuk käsu võtta välja „kahe nädala kuivpajuk” ja ilmuda eriväljaõppeks kaugel tagalas Kuibõševi. Jällegi ei selgitatud midagi.235

      Alles siis, kui ta oli jõudnud Kuibõševi, sai Lobatiuk teada, et on saadetud NKVD erikooli. Mehele see meeldis. Aastaid hiljem, rääkides oma kogemustest Poola julgeolekutalituse enda ajaloolastele, meenutas ta, et teda koheldi „otsekui külalist kellegi kodus”. Pärast karme rindeolusid tundus kool lausa luksuslik. Kursuslased said nädalavahetuseks linnaloa ja nad ei pidanud käima valvekorras. Nad said küllalt süüa. Neid koheldi viisakalt. Söögisaalis serveerisid süüa kelnerid „otsekui restoranis”, tõstes koguni suppi taldrikule kulbiga ehtsast tirinast.236

      Tõeline väljaõpe ei alanud otsekohe. Enne kui hakati mingitki informatsiooni jagama, kuulas NKVD ohvitseridest koosnev komisjon värvatud uustulnukaid mitu päeva üle. Neil lasti rääkida elulugu, uuriti perekondlikku tausta ja poliitilisi vaateid. Elulugu paluti rääkida korduvalt, rohkem kui korra. Osa ei läbinud katseid ja saadeti tagasi oma väeossa, ehkki nad ei saanud kunagi teada, mis oli selle põhjus. Lõpuks jäi järele umbes 200 meest. Nemad olidki Kujbyszewiacy – Kuibõševi kamp, nagu neid hakati hiljem nimetama –, esimene lend Nõukogude Liidus väljaõppe saanud Poola salapolitsei töötajaid. Nad asusid otsekohe valmistuma operatiivtööks NKVD otsesel juhtimisel.

      Sõja sellel hetkel – 1944. aasta kevadel – polnud veel mingit Poola valitsust peale pagulasvalitsuse Londonis ja sellega ühenduses oleva põrandaaluse „riigi”, ega ka mingit Poola administratsiooni ikka veel natside okupatsiooni all olevas Poolas. Samuti polnud sõjajärgse Poola kohta veel sõlmitud ühtki rahvusvahelist kokkulepet: Teherani konverentsil ei jõutud Poola piiride asjus mingile lõplikule otsusele, Jalta konverentsini – kus Roosevelt ja Churchill sisuliselt loovutasid kogu kontrolli Poola üle nõukogulastele – oli veel mitu kuud СКАЧАТЬ