Inglite keel. Meelis Friedenthal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja. Ilmselgelt oli üks esiratas teelt ära libisenud ning poolenisti mutta vajunud. Vanamees kalpsas rõõmsalt kohale.

      „Ei, ega te siit omal jõul küll välja saa. See on teil teljeni sees.”

      „Kurat, ma pean selle auto kiiresti tagasi viima. Mulle juba helistati, et kus ma olen. Ma arvan, et tagurdan välja küll.”

      „Ei no katsetada võib alati… Lükkame eest, las kompanjon tuleb ka appi. Sa anna vaikselt gaasi.”

      Siim ronis autosse ja nad hakkasid lükkama.

      „Iii, vsjaali!” karjus vanamees reipalt, kui nad autot jõnksutasid. Auto vänderdas ja jõuras koha peal, pritsis vanamehel kummikud ja Joonasel püksid poriseks, aga august välja ei tulnud.

      „Ei noh, võibolla lükkaksime ka välja, aga ega ma ei usu, et te selle haagisega liikuma saate.”

      Siim ronis jälle välja ja uuris auku, kuhu nad olid vajunud.

      „See on ju laenutuse käru, me ei saa seda kuidagi siia jätta.”

      „No siis peame üleaedsega rääkima, tal on põkats, vast tõmbab välja. Ta sai oma T-25 just jonksu, tuhlivõtu ajal ütles käivitus üles.”

      „Olgu, lähme,” ütles Siim. „Joonas, sa jää siia autosse, eksole?”

      „Okei.”

      Ta istus autosse ja vaatas, kuidas Siim ja papi seletasid omavahel midagi ja siirdusid siis maja poole. Ilmselt oli papil telefon tuppa jäänud.

      Joonas vaatas oma veritsevat sõrme. Lükates oli ta katsunud seda nii hoida, et haav kuhugi vastu ei lähe, aga sõrmed olid ikkagi rataste alt pritsinud porist mudased. Haava peaks ära puhastama ja kui siin nüüd veel edasiseks auto lükkamiseks läheb, siis peaks kindlasti plaastri peale panema või äärmisel juhul töökindad leidma. Muidu hakkab haav mädanema. Põhimõtteliselt võib ka teetanuse saada. Joonas tegi pardatšokiluugi lahti, kuid midagi, mis autoapteeki meenutaks, seal küll ei olnud. Ta tõmbas keelega üle haava.

      Ilmselt Siim ja papi kellegi ikka appi leiavad, ega see ju nii ääremaa ka pole. Ta katsus meelde tuletada, kas ta oli siia tulles läheduses veel talusid näinud. Üks oli jah seal päris mäe peal, enne teeristi, aga rohkem ei tulnud ette.

      Joonas vaatas aknast välja. Siit kaldapealselt ei olnud paista ühtegi märki kaugematest taludest, ainult mets ja must taevas. Õrnad helbed keerlesid ja langesid aeglaselt auto ratastest üleskeeratud porile ning katsid nende äsjase rahmelduse jäljed aegamööda kinni. Räitsakad maandusid, sulasid veidi, uus helves leidis sama koha ja sulas juba vähem. Kolmas jäi pidama ja võttis vastu neljanda, valge säbru kattis maa kinni nagu unustus. Maja välisukse kohal süüdatud üksik latern andis kollast valgust ja muutis kogu stseeni kuidagi jõululikuks. Pea samasuguse ilmaga oli ta kunagi seisnud Mirjamiga mere kaldal, tuul puhus, ta nägu ja käed külmetasid. Nad olid üksteisele väga lähestikku, nii et ta oli tundnud Mirjami sooja hingeõhku ja maitsnud tema hügieenilise huulepulgaga üle tõmmatud huuli. Kõik ümberringi oli hallikasvalge, must, beež. Raagus puud, erinevad ja imelised, meenutasid taeva poole kerkivaid sõrmi, oksad fraktaalselt pimedusse hargnemas.

      Raske sammuga tulid vanamees ja Siim uksest välja.

      „Naaber on linnas, tuleb alles päris õhtul tagasi. Kedagi teist me ka kätte ei saanud, kellel on traktor või mingi suurem masin. Katsume veel, äkki ikka saame ise välja.” Siimu toon oli asjalik, aga tige. „Kuradi auto, justkui peaks maastur olema. Täielik saast!”

      „Jah, ega siuksega siin midagi ei tee, vaat villisega oleks aeglusti sisse vajutanud ja nagu naks siit üles läinud. Vene ajal tehti ikka häid autosid, mitte nagu need siin.”

      „Sul oli ka ju endal Opel?”

      Joonas pani tähele, et Siim oli hakanud papit sinatama. Ilmselt oli traktori otsimine ja helistamine neid lähendanud.

      „Pagan jah, mul vaja laatadel käia, selle villise jaoks pole enam penssu saada, see uus 95 põletab klapid läbi,” seletas papi vabandava häälega.

      „Okei, lükkame.”

      Nad vajutasid jalad pori sisse ja jõnksutasid jälle tükk aega autot edasi-tagasi.

      „Sa võta siit alt,” kisas papi üle mootorimüra Joonasele. „Ja tõstame!”

      Joonas ohkas ja võttis esimesest põrkerauast mõlema käega kinni. Seal oli paks porikiht peal, aga tundus sobimatu hakata midagi seletama või kindaid küsima. Auto oli vaja välja saada.

      „Üks-kaks, üks-kaks!” ergutas papi.

      Paistis, et ta tunneb ettevõtmisest väga suurt lõbu. Nägu lõkendas autolaternate valguses rõõmsalt ja kootud suusamütsi oli ta kuklasse lükanud. Joonas trügis kaasa nii palju, kui jaksas, aga samasugust entusiasmi ei suutnud ta endas küll kuidagi tekitada.

      „Ei siin pole midagi teha,” resümeeris vanamees lõpuks ja vehkis käega.

      Siim suretas auto välja ja papi pani suitsu ette. Vaikides seisid nad õrnalt langeva lume käes ja vaatasid muda sisse vajunud autot, enda poriseid pükse ja jalanõusid.

      „Läheme sisse, joome teed. Ma võiks muidu kohvi ka pakkuda, aga mul just sai otsa.”

      „Mis asja me nüüd teeme!?” ahastas Siim.

      „Ma ei tea, kas mingit autoabi või muud sellist ei ole?” pakkus Joonas.

      „Sa võid linnast kohale helistada, aga see maksab,” teatas vanamees. „Nad võtavad nüüd iga kildi pealt ka.”

      „Kuule, helista veel oma naabrimehele, küsi, kas me võime traktorit võtta. Noh et tõmbame ise välja. Pärast viime traktori tagasi.”

      „No kus ma ise niimoodi lähen?” õiendas papi. „Ei, nii see asi küll ei käi… Ma ei taha teise masinat võtta nii.”

      „Ma ei tea, mida teha… Helista ikka, äkki ta saab siiski varem tulla?”

      Papi võttis oma telefoni ja valis silmi kissitades numbri.

      „Kuule, mina siin jälle. Mul need kunded siin, ei saa ikka minema selle autoga, küsivad, et kas sa saaks ikka appi tulla… Ah sa võid siis tulla… Olgu, ütlen edasi neile… Kaua sul läheb? Ahah… Noh, vaatame, saame hakkama. Ole meheks siis! Hoia kõva!”

      Siim kuulas murelikult pealt. „Nii et ta siis tuleb?”

      „Jah, ütles, et pange poolik valmis, ta hakkab tulema nüüd küll.”

      „Nii, aga kaua tal läheb?”

      „No oma tunnike või nii, ma usun. Ta peab ennemast ju kodus riided vahetama veel ka.”

      Nad kõmpisid maja poole ja astusid sooja tuppa. Papi kalpsas kohe pliidi juurde ja loopis sinna puid alla.

      „No võtke istet.”

      Joonas vaatas oma käsi. „Kas ma sooja vett võin saada, tahaks pori ära pesta.”

      „Muidugi, muidugi. Mul pliit teeb vett, võid lasta nii palju kui kulub,” seletas vanamees reipalt ja juhatas ta käeviipega kraani juurde. „Sul püksid ka täiesti läbiligund, pane sinna pliidi kõrvale kuivama.”

СКАЧАТЬ