Inglite keel. Meelis Friedenthal
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Inglite keel - Meelis Friedenthal страница 5

Название: Inglite keel

Автор: Meelis Friedenthal

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789985337721

isbn:

СКАЧАТЬ Punane ja kompaktne, iga osa käis jäigalt ja täpselt. Ta võttis selle alati kaasa, kui nad perega mere ääres telkimas käisid. Alles hiljuti oli ta uuristanud sellega männikoorest paate. Ta kandis seda alati taskus, et tunda selle hästi projekteeritud ja viimistletud raskust. Nüüd kasutas ta nuga peamiselt veinide avamiseks, milleks see sobis samuti ideaalselt.

      Plumpsatusega tõmbas ta korgi pealt.

      „Palun?”

      Villu tegi mängimises pausi.

      Ta rüüpas väikeste vahedega kaks suurt lonksu, andis veini Mirjamile ning mängis siis edasi. Rasket pudelit oli ebamugav suule tõsta, Mirjam kallutas seda kohmakalt ja naeris pärast. Joonas lonksas ka, mõeldes samas, et ega torupillimängija huultelt mingisugused bakterid pudelisuule ei sattunud. Kohe oli tal selle pärast piinlik ja ta sisendas endale, et see ei tähenda midagi. Peale selle näiteks joovad kirikus inimesed armulaual kõik ühest karikast. See ongi osadus, pole midagi karta. Päike loojus.

      Villu pakkis veidi aja pärast oma pilli kokku, võttis veel ühe Joonase pakutud lonksu, soovis neile jõudu ja kadus tagasi torni sisse.

      „Aitäh!” hõikas Mirjam talle järele.

      Nad istusid veel veidi, aga pärast päikeseloojangut oli peaaegu täiesti pime, linna valgus ei ulatunud siia, tuul oli muutunud külmaks. Polnud teada, kui hästi nad näevad alla ronida.

      „Peaks vist liikuma hakkama, jahedaks läheb ka.”

      „Jah.”

      Joonas võttis punni ja pressis selle pudelile peale. Nad tõusid püsti ja laskusid ettevaatlikult mööda astmeid alla, jalaga tuge otsides. Hämaruses oli näha vaid seina sisse müüritud rööpajuppide hägusaid kontuure, torni sees koridorides oli aga tunne, justkui oleksid nad sügaval mäe alla uuristatud käikudes, kus võiksid ringi kõndida vanapaganad ja trollid. Astmete servad olid murenenud, väikesed kivid ja mörditükid pudenesid krõbinal. Ukse ja plangu vahelt läbi ning sealt edasi kruusase teerajani jõudnud, jäid nad peatuma ja vaatasid üles torni tippu, kust nad nüüdsama olid alla tulnud. Mirjam mõtles, et ta oleks tahtnud ka siit alt torupilli kuulata. Keegi mängib kuskil kõrgel õhus, justkui pilvede sees, inimesed vaatavad ringi – kust see tuleb? Kes mängib? Nad seisid kõrvuti ja vaatasid tükk aega torni.

      „Mirjam?” ütles Joonas lõpuks.

      „Mh-mh.”

      Aeglaselt ja vastumeelselt hakkasid nad tagasi minema. Mõlemal oli kuidagi kahju. Oli veider tunne nagu nõiutud lossist lahkudes, siit kahe puu vahelt läbi, siit kivist kaarega mööda, ja oledki argipäevas. Mõned laternad olid juba põlema pandud, nende valgus peegeldus poriloikudes, nad tippisid neist mööda teeservades, üle nätske kevadise muru ja muda. Kõhus oli ebamäärane ärevus, nagu nad oleksid midagi kaotanud, nagu midagi oleks luhta läinud. Vaikselt ja otsusekindlalt kõndides jõudsid nad lõpuks kohale, läksid kitsast puutrepist üles ja avasid ukse. Neid võeti vastu prahvaku lärmi ja küsimustega.

      „Kus kurat te nii kaua olite? Me arvasime, et te ei tulegi enam tagasi…”

      „Veini te ikka vähemalt tõite?”

      „Pagan, sellest jääb nüüd küll väheks,” ütles Siim kotti inspekteerides. „Mis tegite seal?”

      „Jäime torupilli kuulama, üldiselt,” ütles Joonas.

      Siim kehitas õlgu ja läks kotiga tuppa. „Näe, kes suitsu tahtis.”

      Nad jäid Mirjamiga kahekesi esikusse seisma ja vaatasid teineteisele otsa. Oli kuulda, kuidas toas keegi korgitseri otsis, kuidas keegi kurtis, et, pagan, üks on juba lahti tehtud. Jalanõude hunnik eeskojas tundus vahepeal suurenenud olevat.

      „Lähme minu juurde,” ütles Joonas viimaks ja Mirjam noogutas.

      Nad kõndisid käsikäes. Joonas rääkis jälle kuldõuntest, katsus meenutada, mida ta veel nendest teab, ütles, et kui nad kohale jõuavad, siis ta otsib üles selle valge Yeatsi luulekogu ja loeb terve luuletuse ette. Selle, kus on juttu täpselt kuldõuntest ja kõigest muust. Ta hakkas kiiremini kõndima – tundus hädavajalik, et kohe, kohe, on tarvis see ette lugeda, sest selles on kõik, mida ta praegu öelda tahab. Mirjam muigas, aga kiirustas temaga kaasa, eesuksest sisse, mööda pimedat koridori pooleldi käsikaudu edasi, tuppa. Joonas võttis rutuga saapad jalast, läks riiuli juurde ja napsas sealt väikese raamatu. Tuld ei olnud vajagi põlema panna, tänavalatern paistis aknast sisse. Ta luges.

      Mirjam istus voodi peale ja kuulas.

      Joonas lehitses edasi ja luges järgmise. „Oota, siin on veel torupillist ka,” seletas ta närviliselt.

      Mirjam vaatas akna juures seisvat poissi ja mõtles, kas see loeb talle luuletusi selle pärast, et ta on kusagilt kuulnud, et tüdrukutele meeldivad luuletused, või selle pärast, et talle endale meeldivad luuletused. Võibolla aga on tõesti niimoodi kergem, peituda mõne teise sõnade taha, siis ei ole endal vaja rääkida, sest keegi juba on öelnud. Teatud mõttes on see sama kui purju joomine, torupilli kuulamine, vastutusest vabanemine. Eelmisel suvel pärast kooli lõpupidu – see lõppes ametlikult juba üheteistkümne ajal –, siis kui teised olid agaralt arutanud, kuhu ja kelle juurde edasi minna, oli ta läinud koos kahe sõbrannaga minema. Nad olid kellelegi pikemalt seletamata ära lipsanud, muidu hakkavad nende klassi poisid veel kaasa tulema. Kolmekesi kõndisid nad alla jõe äärde, nii nagu nad olid juba kokku leppinud. Eemalt puude vahelt paistis lõke ja varjud seal ümber. Mart oli üks neist, Mirjam teadis. Mart ootas neid koos oma sõpradega, kes kõik olid metallistid, tegid ise ka bändi. Kõik olid endale hankinud mustad teksatagid ja kulutanud ülemäära vaeva selle peale, et leida tikitud silte oma varrukatele ja tagiselgadele. Kuigi mõned bändid vist ei olnud üldse need, mida nad hea meelega kuulasid, aga need sildid pidid lihtsalt olema. Kui nad olid kohale jõudnud, pakkusid poisid kohe õlut, neil oli mitu kasti. Ta väga ei tahtnud, kuid Mart käis peale, et võta ikka, võta ikka. Ta sai aru küll ja võttiski. Kiirustades ja Toolse õlu kibedat maitset alla surudes katsus ta kaanida nii palju sisse, kui mahtus. Mart noogutas ja vedas ta mingil hetkel metsa alla.

      „Ära karda, see ei ole peaaegu üldse valus.”

      Joonas astus voodi juurde ja laskus tema ette põlvili. Mingis mõttes oli see muidugi liiga melodramaatiline, aga samas oli selles sobivat pühalikkust. Tänavalatern värvis toa tuhmkollaseks, keegi räuskas tänaval karjuda, ühestki sõnast ei olnud võimalik aru saada. Nad suudlesid, Mirjam laskus voodile pikali ja sirutas end välja. Talle meeldis niimoodi, ilma lobisemata, seletamata, sest mida siin ikka on võimalik öelda. Joonas põlvitas kušeti ees ja sikutas Mirjami tagi varrukast. Tüdruk naeratas, võttis tagi seljast ja poetas selle voodi otsa juurde maha.

      „Tule siia.”

      Nad pikutasid koos teineteise vastas, riietes, suudlesid, vaatasid üksteisele otsa. Joonas ei julgenud midagi teha, isegi hingata, näis, et iga väiksemgi vale liigutus, mingi kohmakas rapsakas võib kõik ära rikkuda. Mirjam silus käega poisi pead, puudutas huultega ta põske, nina. Joonas hoidis tal ümbert kinni, tundis enda vastas tüdruku rindu, rinnahoidja karedat pitsi, juuste puhast lõhna. Nad olid sõnatult, vaevalt liigutades, niimoodi väga kaua.

      „Head ööd,” ütles Mirjam lõpuks.

      „Head ööd.”

      Joonas lamas pikalt lahtisilmi, vaatas lähedalt tüdruku nägu. Suletud laugude peal olid mõned mustad ripsmetuši tükid, laud võbelesid vahel. Hingamine hakkas aegamööda ühtlasemaks muutuma, tüdruk nihutas end kergelt temast eemale. Uni oli alanud juba ammu enne, aga alles nüüd sai СКАЧАТЬ