Niguliste. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juurde minema, poiss kaenlas. Seapraad, hapukapsad, sült ja nii edasi. Aga Tomi tahaksin ma näha küll. Tead sa, kohtasin üleeile „Pegasuses” Pauli, vana oli Tomi pärast tõsiselt mures. Tom ju traagik! Kaks nädalat jäljetult ära kaduda…”

      Samas fikseeris Avo silmanurgast, et Pille seisab üsna ta kõrval.

      „Hea küll, Esko, ma tulen,” ütles ta väärikalt. „Paariks tunniks, mitte rohkem. Tervita oma abikaasat.”

      Esko naeris: „Sina enda oma kah. Ütle, et ma pole tema peale üldse pahane.”

      Esko viimased sõnad kostsid telefonist selgesti läbi. Pille silmitses hargile tõstetud toru ja ütles:

      „Siga. Misuke siga.”

      „Kes?” küsis Avo riidekapi juurde astudes rahulikult.

      „Esko on siga! See teie kokutav Tom on siga! On jah, vaata, millised ta riided alati on! Te kõik olete kokku üks kuradi seakari! Tõngute mööda linna nagu kuldid! Issand jumal, miks ma ometi…”

      Pille paiskus diivanile. Rulli ja padjanurga vahelt hakkas kostma nuukseid ja üksikuid sõnu.

      Stseen oli alanud, nagu öeldakse.

      See jääkilluke kõhukoopas, seegi polnud Avole enam päris uudne tajumine. See ei olnud vist midagi muud kui tavaline enesekaitserefleks: ära kuula. Tee süda külmaks. Jälgi, et su käed ei väriseks. Käitu talitsetult. Sest kui poleks enesekaitset, seda vahedat jääkillukest kõhus, siis tormaks ta kohe diivani juurde, viskuks põlvili, kaisutaks võplevat keha, pomiseks alandlikke sõnu, püüaks naist suudelda… Jah, aga milleks? Et kõik algaks ikka jälle uuesti? Ainult selle vahega, et iga kord tunneks Avo ennast aina pisemana ja tühisemana. Aina suurem oleks tema süükoorem. Mis sõda, mis võitlus, mis mõttes see kõik? Ja kuhu kaob niiviisi hardus?

      „Alati on su sõbrad sulle tähtsamad kui mina! Alati, alati! Me ju pidime täna õhtul… Kuidas sa ometi ei saa sõna peetud! Millised sead te kõik olete!”

      Täna on pühad, meenutas Avo ja tõmbas nailonsärgi selga. Tore. Selle juurde sobis hall lips.

      „Jälle pean mina lapsega üksi jääma… Passi siin nagu hallitusseen nelja seina vahel…”

      „Pille, ega sa ei tea, kus kingahari võiks olla?”

      „Perses!” kisendas Pille ja sukeldus seejärel täiesti patja.

      Avo läks esikusse. Kingahari oli Pille botikute all. Nohisedes tiris Avo kingad jalga. Üks kõrv lõi pilli.

      „Kui sa mõistaksid, kui vastik see on! Nüüd minnakse Esko ja Tomiga lakkuma, ma ju tean…”

      „Kuule, Pille,” ütles Avo nii vaikselt, nii sisendavalt kui üldse suutis. „Sa ilmselt kuulsid, et lähen ainult paariks tunniks välja. Ma pean muidugi vabandust paluma, aga ma ei oska su käitumisest midagi järeldada. Minu meelest on see natuke absurdne. Teiseks ei meeldi mulle ropendamine. Sa ju tead. Ja kui võid, siis jäta see ebaadekvaatne hüsteeria. Kahe tunni pärast olen tagasi. Näg…”

      „Mi-i-is!?”

      Edasi käis kõik kuidagi lootusetult ja inetult kähku. Väike ümar keha sööstis põlvede välkudes püsti, siis kõrvetas midagi Avo põske, veel kord, veel, Avo ei taibanud sugugi mitte kohe, mis see oli, „ah mina olen hüsteerik, ah mina ropendan, muidugi, kus nüüd meie, Kopli kraaded, meie teie vastu ei saa, teie rääkisite lapsepõlves ainult prantsuse keelt ja sõite lõunat kuue kahvliga, aga kes mind hüsteerikuks on teinud, säh selle eest, säh, säh”, ja veel midagi, ja veel, siis oli mõõt täis, oli trepikoda, uksepaugatus selja taga, vanamutt Frieda Kala kuuendast korterist piilus talle parastavalt järele, Frieda ei jätnud elust midagi vahele, kui Avo veidi toibus, oli ta juba tänaval, juba kaugel. Ta teadis, et Pille oli ta näo katki kratsinud.

      5

      Tom. Toomas Randmaa. Iseenda nahas, iseenda hädadega.

      Ümberringi toimus midagi võõrastavat. Ta ei suutnud sellesse süveneda. Tänu taevale, tuttav põiktänav, jalad olidki ta kohale toonud. Hetk hingetõmbamiseks. Tarvis keskenduda. Mis meil nüüd ongi? November, helde taevas! Alles oli vananaistesuvi. Pühad? Millised? Sellele mõtleme pärast. Mis päev? Teisipäev. Aga mis tähtsust sel enam… Täielik võõristusefekt pluss mingid sündroomid veel.

      Nagu võõras linnas. Või nagu miraažis. Kes need lipsuga mehed siin on?

      „Tere,” pomises ta šveitserile.

      „Ohoo?” ütles see. „Keda ma näen! Pühad, Tom?” Silmapilgutus. Närvitõmblus või refleks? „Kadunud poeg. Mine, mine, küll sa koha leiad.”

      „Ei-noh-jah…” kohmas Tom. Ta pidi ju natuke häält tegema. Naeratada püüdis ta ka. Kuidas siis teisiti. Tom kartis šveitserite sõprust.

      Mis see šveitseri asi, kes uksest sisse tuli – Tom või tema astraalkeha. Mis kuupäev täna siiski tegelikult on? Teisipäev, seitsmes november. Aa – selge. Sellepärast kõik nii võõrik ongi. „Tervis” puhaste kraedega mehi täis. Sellepärast täna kõik pühadest räägivadki. Muide, hommikul oli mul see meeles. Aga kus ma hommikul olin? Lühidalt: kui Esko (veel parem, koos Avoga) veerand tunni pärast kohal ei ole, läheb Randmaa Raekoja platsile, ajab koonu taeva poole ja teeb hundi häält.

      Ilmtingimata.

      Hullematki siin linnas tehtud.

      Ta andis mantli ära, sikutas kortsus püksid vöökohalt kõrgemale ja läks, pilk maas, kiiresti saali.

      Kõik puhta võõrad näod ja võõrad keeled.

      Nagu mingil võõral maal, võõras linnas, võõras baaris.

      Tom ostis kannu õlut, jõi ahnelt mitu sõõmu ja jäi siis vaikides enda ette vahtima.

      Tom oli pigem pikk kui keskmist kasvu, vimmas ja varakult kiilanev.

      Kunstniku moodi ta küll polnud. Kõige rohkem sarnanes ta praegu allakäinud kontoriametnikuga, kes on oma aruanded ära kaotanud või koguni maha joonud, kellel pole elult enam midagi head loota.

      Ühest laudkonnast viibati talle. Tom naeratas välkkiirelt vastu. Ta naeratus oli võluv, tilluke, soe ja tark, tal olid väga valged hambad. Ta naeratus mõjus usaldust väärivalt. Muidugi oli ta kunstnik! Aga seda kõike vaid viivuks. Taas norutas ta pooliku kannu kohal nagu ahastav noor klerk. Tal polnud aimugi, kellele ta viipas. Viimasel ajal ei olnud ta eriti valinud, kellega juua.

      Tom. Toomas Randmaa.

      Kõige traagilisem oli see, et aju olid okupeerinud mingid diletantlikud salmid. Kust nad tulid, kuhu läksid? Nad möllasid peas nagu jõhkrad suvilarüüstajad. Tom kartis neid, nagu korralik inimene kardab huligaane. Tom pidas kunsti pühaks, seega ka luulet, ta jälestas diletantlikke pilte ja salme, kõige rohkem enda omi. Umbes selliseid: Mees, su paberlaevuke nüüd elutoimis…

      See oli õudne! Tom krimpsutas valuliselt nägu ja rüüpas õlut. Aga košmaar jätkus: Kõik on nii halb nagu elus – kas saab olla midagi veel halvemini kui elus…

      Tuleks see Esko ometi kiiremini! Veel parem, kui ka Avo tuleks!

      6

      „Ma СКАЧАТЬ