Puhkus Kreekas. June Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ öeldes pole ma mingi lasteaiaõpetaja. Olen tippjuht,” tunnistas Liz vastu tahtmist, tundes endal mehe huvitatud, iroonilist pilku. “Ma ei tahtnud puhkuse ajal tööst rääkida. Tony, andke mulle andeks, palun.

      Petta pole ilus, püüan end parandada.”

      Ta tahtis äkki kõiki rannaflirdi reegleid rikkudes jutustada sellele võõrale inimesele endast, sealjuures midagi välja mõtlemata ega kokku luuletamata. Mitte kunagi varem polnud selline tahtejõuline naine nagu Liz Candy taolisele nõrkusele järele andnud. Kuid nüüd tekkis tal ootamatult soov tunda end selle enesekindla mehe kõrval lihtsalt tavalise nõrga naisterahvana. Esmakordselt paljude aastate jooksul. Ja iseendalegi ootamatult jutustas ta sellele võõrale iludusele kõigest, isegi tollest kummalisest papagoist Fortuuna hotellis.

      Tony kuulas Lizi jutustust poole kõrvaga. Nii kuulavad mehed tavaliselt ilusaid naisi, pööramata nende sädistamisele erilist tähelepanu. Ka ta ise rääkis üht-teist, vastas naise küsimustele, jutustas endast, aga ta mõtted olid kaugel sellest mitte midagi tähendavast jutuajamisest. Tema jaoks oli tähtis hoopis miski muu.

      Ta silmitses naist tahtmatu imetlusega. Teda rabas avastus: selle võõra naise näoilme ja tema hea väljanägemisega keha elegantsed poosid muutusid peaaegu iga sekundiga. Ta supeltrikoo õlapael langes alla ja paljastas väikese tumepruuni, justkui sametise sünnimärgi lumivalgel rinnal. See sünnimärk näis Tonyle eriti liigutava ja kaitsetuna.

      Stopp, stopp! Mis temaga on? Kas pole ammu ilusaid naisi näinud? Ei, sellist pööret asjade käigus ta ei vajanud. Milleks talle see roheliste silmadega näkineid, kes ilmus ta ette merevahust ja on ise muutlik nagu meri?

      Aga miks ta vaatab seda naist juba mitu minutit temalt pilku pööramata? See naine oleks ta oma sujuvate liigutustega justkui ära nõidunud. Ehkki ta teps mitte ei tantsi, vaid üksnes istub ta kõrval. Ta kahvatud sõrmed näpivad kuivatuslina. Iga sõrm, pikk ja peenike nagu antiikskulptuuril, on tõeline kunstiteos. Aga nüüd sätib ta nii kohmetult ja armsalt enda alla oma pikad jalad. Kui ootamatult sümpaatsed paistavad need tedretäpid ta veel päevitamata, justkui marmorist näol! Ja nüüd ta naeratab, paljastades oma lumivalge, tõsi, mitte just päris ühtlase hammasterea. See väike tühik ülemiste esihammaste vahel annab ta näoilmele erilise võlu. Nagu ka ebatavalised, mererohelised, veidi pilukil silmad.

      Ei, see oleks justkui mingi lummus! Tal tekkis äkki soov, et see kummaline võõras naine istuks ta rannalinal võimalikult kaua. Ja võimalikult lähedal. Ehkki see sobis ta plaanidega kõige vähem kokku. Eriti praegu.

      Tony ei märganudki, millal naine vait jäi, samuti millegi üle mõttesse vajudes. Siis naeratas Liz oma kummaliste mõtete üle ja vaatas arglikult kaaslasele otsa. Tony naeratas vastuseks ning andmata endale aru, mida teeb, kohendas masinlikult naise laubale langenud veel niisket punakat juuksekiharat. Kätt tagasi tõmmates puudutas see õrnalt naise paljast õlga ja Liz sattus esmakordselt päris tõsiselt segadusse.

      Äkki meenus talle märg supeltrikoo, veeloik, mis oli tilkunud rannalinale, ja ta kõõritas silmanurgast õudusega reetlikke volte oma kõhul.

      Jah, fotomodelliks ma ilmselgelt ei küündi, mõtles ta asja eest teist taga. Ja kuidas see mulle küll pähe tuli – võtta kätte ja potsatada tema rannalinale. Küllap see hurmur arvab, et ma tahan sellisel primitiivsel moel ta tähelepanu köita. Näete, sir, ma otsekohe minestan, miks te mind oma käte vahele ei haara ega torma lohutama? Tänapäeval kardavad mehed sedasorti eksalteeritud daamikesi, sest nad on liiga pealetükkivad. Ilma nendetagi on muresid küllalt. Igaüks püüab oma teokarpi sulguda ja samas silmipimestavalt naeratada, et jumala pärast keegi ei kahtlustaks, et sul on probleeme. Üldiselt peetakse enda avamist kellegi ees lihtsalt ebaviisakaks. Mis minuga täna õieti lahti on? Elisabeth tõmbus kiirustades uuest tuttavast eemale ja kohendas rutakalt allavajunud õlapaela.

      Sünnimärk peitus niiske riide alla.

      Liz oli sellest ebameeldivast seiklusest juba tasapisi üle saamas ja andis nüüd endale aru oma aistingutest. Selle võõra juuresolekul valdas teda ammu unustatud tunne. Ta oleks justkui esimest korda adunud oma kehas toimuvat erilist keemilist reaktsiooni. Nii oli koolis keemiatunnis, kui kolvis algas ootamatult seesama reaktsioon ja vedelik hakkas äkki tuld süütamata keema. Nii oli ka nüüd Lizi ja Anthony vahel hoogsalt arenemas mingi silmale varjatud reaktsioon, väga sarnane keemisele, kuid teadusele tundmatu. See-eest aga hästi tuntud meestele ja naistele kogu maailmas. Tuntud juba iidsetest aegadest, nii mitu sajandit, kui inimkond on üldse eksisteerinud. Tung, kirg, iha, seda võib nimetada, kuidas tahes, kuid ega mõte sellest muutu.

      Äkki tekkis Elisabethil soov kohe praegu, selsamal hetkel langeda mehe embusesse, suruda põsk ta raseeritud põse vastu, pista oma nina karvakeerdudesse ta rinnal, puudutada ta musklis õlga, hõõruda nina vastu päevitunud kätt…

      Ei, kõik see on fantaasia, mingi lummus! Mis võib olla ühist temal, täiskasvanud, mõistlikul ja mitte enam väga noorel naisel selle tätoveeritud rannamatšoga! Just äsja oli see mees rääkinud talle oma firmast. Ajagu teistel tobukestel päid segamini. Naiivsetel ja kergeusklikel, kellele sellised mehed armastavad kärbseid pähe ajada.

      Oma elu jooksul oli ta näinud üsna palju ärimehi ja veendunud, et nad on tehtud hoopis teisest puust. Liz kujutas äkki ette, mis juhtuks, kui tal tekiks soov suruda end mõne direktorite nõukogu liikme koguka kere vastu, ja suutis vaevu naeru pidada. Või surub end mõne tippjuhi vastu, kellest hoovab alailma teravat lõhnaõli lõhna? Tema kolleegidel polnud jälgegi mehelikust külgetõmbest. Silmis vilguvad üksnes dollarid. Isegi kõige sportlikuma välimusega ametnikud sarnanevad õige vähe sellele musklis mehele, rannakuningale. Pingutagu nad kas või kõigest jõust, jooksku hommikuti, käigu spordisaalis, olgu lausa ogarad fitnessi järele… Ikkagi ei saa nad endale iial selliseid muskleid. Aga mis peamine, neil ei saa kunagi olema seda enesekindlat ja rahulikku pilku. See on sellise inimese pilk, kes on elus näinud ka midagi muud peale büroo ja arvuti. Arvatavasti töötab too rannakuningas mingis turvafirmas. Ehkki, tal on tegelikult ükskõik, millega see mees tegeleb. Rumal on fantaseerida ja plaane teha, nagu ta oleks mingi kuueteistkümneaastane plika. Tuleb ikka tõele näkku vaadata. Vaevalt et tema, Elisabeth Candy, tavaline üle kolmekümne aastane naine, sellisele iludusele meeldib. Pole raske ette kujutada, kui palju fotomodelle ta järele õhkab! Seda enam, et raha näib tal jätkuvat, kui ta juba kord Euroopasse lendas…

      Elisabethile tuli äkki mõte: aga mis siis, kui võtaks kätte ja astuks ise esimese sammu? Lõppude lõpuks ei kuulu ta ju idamaade naiste hulka ega tunne mingit sõltuvust mehest. Pealegi, juba mõnda aega on ta täiesti vaba olnud. Tõsi, vabaks sai Liz alles üsna hiljuti ega ole veel oma uue staatusega harjunud. Harjumuse järgi hoiab ta ikka veel oma tundeid vaos, nagu kardaks abikaasat petta… Kerge on lugeda naiste ajakirjadest: ole avatud, vaba, ära karda murda stereotüüpe, ainult sa ise saad muuta oma saatust. Aga kes õpetaks, kuidas seda kõike elus saavutada? Tegelikkuses on asjad siiski veidi teisiti. Ehk siis – hoopis teisiti. Vabadusega, nagu ka puhkusega, tuleb alles harjuda. Ei, seda küll, aga miks see meesiludus, see päevitunud, jultunud tüüp teda ikkagi nii tähelepanelikult vaatab?

      “Te olete kuidagi vaikseks jäänud, Liz. Kas mõtlete oma detektiiviloole järge välja? No olete teie ikka fantaseerija!” puhkes uus tuttav äkki naerma, silmitsedes teda pilkavalt.

      Liz ehmus, et mees võis taibata ta mässumeelseid mõtteid, ning punastas.

      Tony muidugi märkas ta lihtsakoelist manöövrit rannalinal ja millegipärast end kohe olukorra peremehena tundes hakkas rääkima enesekindlalt ja õpetlikult.

      “No kuulge, te olete täiskasvanud naine, aga käitute nagu väike hirmunud plikatirts. Kuigi võiks arvata, et tippjuht on tõsine ja pragmaatiline inimene. Aga teie olete sõna otseses mõttes mitte millestki, täiesti tühisest asjast krimisüžee kokku klopsinud. СКАЧАТЬ