Puhkus Kreekas. June Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Granger

      Puhkus Kreekas

      1. peatükk

      “Tervist, kaunitar!” kraaksatas keegi Elisabethi selja taga mõnitava häälega.

      Naine võpatas ja pöördus ümber. Mitte kedagi. Üksnes suur roheline papagoi katkus oma tohutu võimsa musta nokaga laisalt puurivarbu.

      “Ah, see oled sina, George!” naeratas Liz, koukis taskust välja mandlipähkli ja ulatas selle linnule. Papagoi haaras ettevaatlikult külakosti noka vahele ning kallutanud pea küljele, silmitses teda huviga. “Tänan, sina oled ka ilus!” meelitas Liz sulelist lobamokka.

      Papagoi marssis tähtsalt mööda peenikest õrt edasitagasi, ajades puhevile kaelasuled ja demonstreerides erepunaseid triipe rohelistel tiibadel. Lind ei viinud kordagi oma tarkade silmade ainitist pilku kõrvale äsjailmunud heategija taskutelt.

      Nagu meie personalijuht Phil Brown preemiat ootamas, mõtles Elisabeth ja ulatas mangujale järjekordse pähkli.

      “Elisabeth peab surema!” kraaksatas äkki papagoi, jäljendades koomiliselt kellegi aktsenti.

      Väga naljakas. Kuid millegipärast Lizi see naerma ei ajanud. Vastupidi, mööda ta selga hakkasid jooksma vastikud sipelgad. Järelikult on keegi neid sõnu lausunud papagoi juuresolekul. Ja mitte üks kord… Aga äkki soovib keegi tõepoolest ta surma?

      Stopp! andis ta endale piinlikkust tundes käsu. Ei tohi end niiviisi käest lasta. Olen liiga palju igasuguseid krimisarju vaadanud, nüüd viirastuvadki kõikjal kuriteod… Kuid ometi, kust teab papagoi minu nime? Ja räägib samuti kuidagi imelikult, justkui mingi aktsendiga.

      Küllap see vaid näis mulle, otsustas ta. Viimasel kuul olen olnud lihtsalt kohutavalt väsinud, pealegi on mul ju neuroos – tippjuhtide kutsehaigus. Ei, nii ei lähe. Otsekohe randa, mere äärde! Vesi uhab maha kõik hirmud ning lahustab tugevas meresoolas kurbuse ja ärevuse.

      Pannud hotellitoas selga tagasihoidliku välimusega, kuid elegantse sinist värvi, valgete kajakatega supeltrikoo, heitis Elisabeth kuivatuslina ja kummist sandaalid mahukasse punutud rannakotti ning suundus mere äärde.

* * *

      Egeuse meri oli läbipaistev, soe ja hellitav, mererand avar ja inimtühi. Kõik Lizi mured olid lõplikult mälust pühitud nagu kasutud arvutifailid, hing muutus aga kergeks ja lõbusaks, justkui kavatseks ta lendu tõusta nagu kajakad ta supeltrikool ja tiirelda eresinise mere kohal, mis mängles päikese all ja kutsus teda oma embusesse.

      Elisabeth päevitas lamamistoolis, vaatas laisalt ringi ja kõik mehed, kes temast möödusid, aeglustasid tahtmatult sammu, seirates teda pika, vaimustatud pilguga.

      Liz nägi tõepoolest hea välja, ehkki oli juba ammu ületanud igale naisele nii tähtsa kolmekümne piiri. Ta käed ja jalad, mis olid justkui andeka meistri voolitud, olid veel päikesest puutumata ning loomulik piimvalge nahavärv rõhutas veelgi ta sujuvaid kehajooni. Seal puudus igasugune nurgelisus, mis paelub mõningaid mehi noortes neidudes. Ei teravaid põlvi ega küünarnukke, ei üles kergitatud kiitsakaid õlgu. Nagu oleks Lizi loonud nähtamatu skulptor voolinud kõigi antiikaja kujurite reeglite järgi hoolikalt ta proportsioone ja sujuvaid kehajooni. Pikad elegantsed varbad olid jätkuks kitsale jalalabale, nõtked pahkluud ja ümarad põlved tõmbasid pilgu ta jalgadele, väikesed käelabad, ilusad laugjad õlad ja peened randmed kutsusid imetlema ta käsi. Hea veel, et supeltrikoo varjas ta väikest kena rinnapartiid sünnimärgiga vasakul pool ja kõigile loomulikele blondiinidele omaste roosade rinnanibudega, samuti lamedat kõhtu, vastasel juhul oleks tal vaevalt õnnestunud rahulikult päevitada.

      Liz tahtis vaid üht – puhata. Tõeliselt puhata. Tööst, lastest ja muidugi meestest ja nende pealetükkivast tähelepanust, mis ei tõotanud talle, nagu ta oma kogemuste põhjal teadis, ei ajutisi rõõme ega igavest õnne… Just seepärast olid Lizi suured rohelised silmad, mis avaldasid ta austajatele vastupandamatut mõju, nüüd varjul massiivsete raamidega tumedate prillide taga. Aga paksud, pikad ja heledad, pikantse punaka tooniga juuksed olid peidetud laia äärega õlgkübara alla.

      Liz tegi näo, nagu ei märkakski ta meeste huvitatud pilke, mõnules päikese käes ja mõtiskles laisalt.

      Huvitav, miks pidi vanade kreeklaste arvates just siin, sellel rahulikul ja muretul saarekesel asuma Minotaurose labürint? See jubedust tekitav iidne legend ei jää tõenäoliselt sugugi alla tänapäevastele õuduslugudele… Kuidas neile võis üldse pähe tulla idee luua selline kummaline legend härja pea ja inimese kehaga koletisest? mõtles Liz, sirutades end kassi kombel päikese käes. Millegipärast pole ma seni veel kohanud selliseid ekstreemseid kombinatsioone. Et näiteks ühes inimeses pesitseksid nii headus kui julmus, nii kuri metsloom kui peenetundeline inimene… Ja pealegi, sellel õitsval saarel pole üldse mingid õudused võimalikud. Kiviaja džunglites inimesed loomastusid, aga looduses nad lõõgastuvad ja sulavad üles. Küllap soojendasid antiikaja detektiiv- ja õuduslugude loojad end samuti päikese käes ning mõtisklesid selle üle, millega võiks lõbustada Ateena igavlevaid suursuguseid daame. Nii nad siis fantaseerisid siin pooleldi uneledes… Isegi siinne loodus – päike, meri, kõikvõimalikes värvides rododendronid, roosid, palmid, apelsinisalud –, kõik see lihtsalt kutsub õndsalt lõdvestuma. Kreeta on kahtlemata lausa maine paradiis. Ent kuidagi palavavõitu on selles paradiisis. Kas poleks nüüd ehk aeg see keha vallanud õndsus endalt värskendava mereveega maha pesta?

      Liz tõusis vastu tahtmist lamamistoolilt, sirutas end, lehvitas graatsiliselt kätega, raputades endalt maha joobumuse, ja jooksis mere poole.

      Ta ujus üha kaugemale, tundes, kuidas ta sünnib merevahust nagu Aphrodite, sünnib elu jaoks, mis on täis ainuüksi meeldivaid ja toredaid muljeid, ja päikese helklevates kiirtes sillerdas ta ümber türkiissinine vesi. Päikesejänkud mängisid Liziga nagu sireenid Odüsseuse legendist, meelitades teda üha kaugemale ja kaugemale sinistele mereavarustele ning tõotades rahu ja õnne. Ta punakad juuksed, mis olid suure juukseklambriga kinnitatud, lõkendasid nüüd päikese käes nagu tuleleek.

      Lizile meeldis juba lapsepõlvest peale ujuda kaugele ookeanile. Ta ujus nagu hai ega kartnud üldse vett. Vastupidi, just vees laadis ta end energia ja elujõuga. Ainult nii võis ta end tunda osana stiihiast, lõdvestuda ja ühineda Igavikuga justkui internetiga…

      Hopp! Umbes meetri jagu eemal kihutas temast mööda skuuter, puistates ujuja üle veepritsmetega ja tõstes üles kõrge laine.

      “Idioot!” pistis Elisabeth kisama peaaegu lämbudes.

      Skuuter kihutas edasi. Selle mürin vaibus tasapisi, ainult tekitatud lained heitsid ta kord üles, siis paiskasid jälle alla, nagu oleks ta kiikunud kiigel.

      Liz oli jõudnud just suuri vaevu rahuneda ja hinge tagasi tõmmata, kui kuulis taas müra. See põrgumasin oli asunud halastamatult teisele ringile.

      “Jätke järele! Lõpetage! Appi!” karjus Liz kõigest jõust ja mingile arusaamatule keelele üle minnes röökis taas täiest kõrist: “Bandito! Idioto! Polizija!”

      Skuuter lähenes talle hoogsalt. Selle järjest tugevnev undamine oleks justkui halvanud ta tahte. Veel mõni sekund ja…

      Elisabeth tõmbas kopsudesse võimalikult palju õhku ja sukeldus sügavale. Skuuter möödus kõrgel ta kohal, kergitades laineid, mille kaja tundis ta vee all kogu nahaga. Peagi jäi kõik vaikseks. Sukelduja tõusis lõõtsutades ja sülitades pinnale.

      Merehuligaan oli juba kaugel. Rand näis olevat inimtühi. Karju või ära karju, mitte keegi ei kuule. Turismibüroos räägiti õigust, et sel aastaajal on siin vähe rahvast, kuna hooaeg pole veel alanud. Kuhu olid kadunud kõik rannaasukad, keda mõnel teisel ajal oli siin jalaga segada? Kus nad kõik on, need ülespuhutud iludused, noorukesed ja enam mitte väga noored topless-neiukesed ja stringides daamikesed, mammakesed oma röökivate võsukestega, keskealised daamid, kes salamahti piidlevad СКАЧАТЬ