Elu varjatud rõõmud. Theodore Zeldin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et inimesed mõtlevad oma peaga, sundis nad taas vaikima.

Liigitamine tütardeks, emadeks ja naisteksAutobiograafia kui mässuvahend

      Läks vaja erandlikke tingimusi, et inimestel oleks võimalik end avalikult väljendada ja enda jaoks teistsugust elu ette kujutada. Lühikest aega oli see nii olnud 10. sajandi Jaapanis, kui aristokraatlikud naised said korraks nautida majanduslikku iseseisvust, elades omaenda majades ja oma meestest eraldi ning kasutasid vaba aega, mida oli külluses, et mõtiskleda meestele omaste puuduste üle. Meie ajaarvamise 905. aastal hakkasid Jaapani naised kasutama jaapani silptähestikku ja mitte hiina hireoglüüfe – mis oli ametlik kiri –, ning jäädvustasid oma tunded päevikutes ja autobiograafiates. Üks tähelepanuväärsemaid neist naistest, keda tuntakse Michisuna ema nime all, oli – nagu ka Mao Chi’ Ling pärast teda – arvamisel, et ta oli elanud „tühja elu”, saatmata korda midagi olulist; ta lihtsalt „elas, heitis magama, tõusis üles, ja nii möödus kogu päev, koidust kuni ehani”. Ta leidis, et on mõtet kirjeldada, mida tähendab olla „mitte keegi” … naine, kes on abielus kõrgel positsioonil oleva mehega”. Ta jäädvustaski oma elu, ilmutades seejuures hiilgavat kirjaniku- ja poeediannet, luues meelega vapustava alternatiivi väljamõeldud armastuslugudele, mida ta põlgas, nimetades neid „fiktsioonideks”. Tema raamat rääkis kurbusest ja kannatustest, ja seda võiks nimetada bluesiks. Oma mehe kohta kirjutas ta: „Meie südamed ei sulanud teineteisesse, mistõttu me kaugenesime veelgi.” Tema abikaasa, kes tal üha harvem külas käis, kuna tal oli vastavalt toona käibivale tavale ka teisi naisi ja konkubiine, küsis ühel taolistest visiitidest: „Kas ma olen midagi valesti teinud?” Michisuna ema kirjutas: „Ma läksin nii endast välja, et ei suutnud midagi vastata.” Ta ei suutnud üldse midagi teha, peale sellest kirjutamise. Ent ta eksis, kui pidas ennast eikellekski; tema raamatust selgub, et ta oli kõike muud kui eikeegi. Ja ometi kulus veel kümme sajandit, enne kui meeste ja naiste vahelised suhted hakkasid teisenema, ning see teisenemine jätkub.

Olla mitte keegi„Kas ma olen midagi valesti teinud?”

      Mõnikord satuvad oma sisekaemust uurivad inimesed hämmingusse, sest tagasihoidlikkuse asemel näevad nad edevust. Keskajal andis sisehääl endast kuuldavalt märku peamiselt Lähis-Idas, kus kirjutati valmis rohkem kui tuhat araabiakeelset autobiograafiat (nagu hiljuti on kindlaks tehtud). Üht koraani lauset võeti kui üleskutset inimestele neid kirjutada. „Ja kiituseks teie Jumalale, rääkige” arvati tähendavat, et on soovitatav jumalat tänada, isegi valuliste kogemuste eest, milles on alati õppetund. Tulemuseks oli erakordselt mitmekesine kogum apoloogiaid, teooriaid, ideaale, kirjeldusi tunnetega seotud ja vaimsetest konfliktidest, mis oli teravas vastuolus pühakute elulugudega, millega rahuldati eurooplaste maitset. Eriti torkab silma üks autobiograafia kirjutanu, kes näib olevat olnud keskendunud ainult iseendale ja kannab seetõttu karistust ülbuse eest. Egiptlane Jalal al-Din al-Suyuti (1445–1505) võttis endale õiguse otsustada ise oma elu üle, seades avalikult kahtluse alla kõikide teiste, sealhulgas ka oma isa arvamuse. „Mulle pole võrdset, mitte keegi pole omandanud nii palju tarkusi kui mina.” Ta avaldas umbes 600 raamatut ja artiklit kõikvõimalikel teemadel, välja arvatud matemaatika (mida ta pidas „oma loomusega sobimatuks”). Jalal al-Din al-Suyuti arvas, et oma õpetatuse tõttu on ta võimeline ijtihadiks, mis tähendab õigust avaldada oma isiklikku arvamust ja selgitada religioossete õpetuste nüansse; lisaks nõudis ta, et teda tunnistataks kui mujaddidi – usu uuendajat. Talle tekkis palju järgijaid, kes vajasid argumenteeritud selgitusi, et otsustada arusaamatuks jäänud kohtade üle ususeadustes, kuid Jalal al-Din al-Suyuti vihastas oma kolleegid välja, nimetades neid temaga tekkinud lahkarvamuste korral võhikuteks ja rumalateks. Tema autobiograafia 17. peatükk kannab pealkirja: „Kuidas Issand mind vaenlaste minu vastu häälestamisega õnnistas ja mu ühe võhiku [konkureeriva õpetlase] valesüüdistuse läbi proovile pani”. Lõpuks said „vaenlased” tema peale nii vihaseks, et heitsid ta koos riietega tiiki, ning ta pääses napilt surmast. Seejärel loobus ta õpetamisest ja hakkas mälestusi kirjutama, suutmata näha ennast teiste pilgu läbi, kuid jättes tulevastele põlvedele päranduseks dramaatilise mustvalge, Dürerit meenutava pildi akadeemilisest rivaalitsemisest ja protestides isegi oma mälestustes haridustaseme jätkuva langemise vastu. Egiptus pidi ootama 20. sajandini, mil autobiograafiline žanr taas tärkas ning sellele andis uue vormi pime kirjanik, ajaloolane ja haridusminister Taha Hussain (1889–1973), kelle meistriteos, Ühe egiptlase lapsepõlv sai mitte ainult kirjanduslikuks verstapostiks ja kõikides koolides kohustuslikuks lugemisvaraks, vaid julgustas ka tervet hulka inimesi – nii mehi kui naisi – isiklikke mälestusi kirja panema.

Karistus ülbuse eestAkadeemiline rivaalitsemineMis jääb välja ütlemata?Laste surm

      Mõistagi võib autobiograafiaid kirjutada selleks, et kustutada valu tekitavaid mälestusi. 17. sajandil elanud Itaalia playboy Banarasidas, Agrast pärit kaupmehe poeg, püüdis jätta endast muljet, et ta on avameelne. Ta väitis end teadvat, et raiskab oma elu ning et see ei valmista talle muret. „Ma hõljusin maa ja taeva vahel, rikkudes õhku nagu kaameli peeretus.” Ta kirjeldab oma puudusi kahetsemata, öeldes enda kohta: „Ta ei suuda vääratele tegudele vastu panna … ning uurib andunult siivutut kirjandust.” Ükski tema „nappidest headest omadustest … pole täiuslik ega vaba rikutusest.” Ent samas kerkivad temas esile sügavad tunded, kui ta meenutab, et kõik tema üheksa last surid, jättes vanematest „järele vaid tüvekontsud, nagu juhtub puudega pärast lehtede langemist”. Sellest lühikesest fraasist ilmneb, et Banarasidase uljus varjab endas meeleheidet. Ilma oma lasteta tundis ta tõepoolest, et on eikeegi.

      Kaasajal on isiklike ihade ja pettumuse kaudse väljavalamise peamiseks vormiks saanud romaan. Ent miks öeldakse, et kõigis meis on peidus romaan, aga mitte autobiograafia? Margaret Cavendish (1623–1673) oli arvatavasti esimene inimene, kes tõestas, kui palju on võimalik saavutada, rääkides ära nii oma eluloo kui ka unistused sellest, kuidas ta oleks tahtnud elada. „Miks on see daam oma elust kirjutanud?” küsib ta. „Sest ma olen sama ambitsioonikas kui on, või võiksid olla, kõik naised, mis tähendab, et kuigi ma ei saa olla Henry V või Charles II, sooviksin ma ometi olla Margaret I, ja kuigi mul pole ei võimu ega aega ega võimalust vallutada maailma, nagu tegid seda Aleksander Suur ja Caesar, siis selle asemel et olla kellegi armastatu, kuivõrd Fortuuna ja saatusejumalannad pole mulle sellist inimest andnud, olen ma loonud omaenda maailma, mida, ma loodan, ei panda mulle süüks, sest sellega saab hakkama igaüks.” Niisiis täiendas ta oma autobiograafiat, lisades sellele väljamõeldud elu; tulemuseks oli The Description of the New World, called the Blazing World, omalaadne utoopia, mille raames autoril on võimalik teha seda, mida ta soovib. Ning sellele raamatule lisandus veel Observations upon Experimental Philosophy, millega Margaret Cavendish pälvis teadlasemaine ning ka kutse astuda Kuningliku Seltsi1 liikmeks. Ning kõige selle juures kirjutab ta, et on tegelikult üpris „häbelik”. Ta kardab vajuda unustusse. Cavendish ütleb, et kirjutab oma rõõmuks, kuid ihkab samas meeleheitlikult kuulsaks saada. Ta ei taha elada asjatult. Mida oleks võinud Mao Ch’i Ling mõelda asjatult elamisest, kui ta oleks kuulnud kõiki neid paljusid vapraid inimesi muretsemas, et nad on elanud asjatult?

Hirm vajuda unustusseMeeleheite leevendamine

      Lõuna-Aafrika Vabariigis apartheidi perioodil elanud Dugmore Boetie (1926–1966) tõestas, et autobiograafiast võib olla kasu meeleheite leevendamisel. Temast sai peaaegu kuulsus, kui ta kirjeldas, kuidas oli mõrvanud oma ema, kaotanud sõjaväes teenides jala ning kuidas teda seitseteist korda vangi pandi, kõikvõimalike kuritegude eest, millest ta rõõmsalt jutustas. Ta ütles end olevat tundnud uhkust, et oli enesekindel suli, keda „stimuleerisid tühja kõhu tekitatavad vitamiinid. Miks mitte enda üle uhkust tunda?”. Paraku selgus, et tema seiklused olid välja mõeldud. Dugmore Boetie väitis, et tal pole olnud mingit perekonda, ent kui ta kopsuvähki põdevana haiglas surivoodil lebas, tulid teda vaatama arvukad sugulased. Nad ütlesid, et oma jala oli ta kaotanud kaheksa-aastaselt mingi nakkuse läbi, et ta pole kunagi armees teeninud ning vanglas oli ta ainult üks kord. Lõpuks tunnistas ta ka ise, et tema autobiograafiat oli ajendanud „viha politseinikest kubiseva” riigi vastu. Kirjutatu aitas СКАЧАТЬ