Elu varjatud rõõmud. Theodore Zeldin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mustri järgi. Vaimne hoiak ja suhtumine, mille need inimesed on omaks võtnud, võib elult saadud hoopide mõjul pisut muutuda, kuid vanade hoiakute tükid jäävad pealispinna all peaaegu alati alles. Mitte miski ei piira inimest rohkem kui need päritud veendumused selle kohta, mis on võimalik ja mis mitte. Kuid ajalugu ei tuleks vaadelda lõpliku otsuse langetajana selle üle, mida mehed ja naised ja lapsed on võimelised tegema. Otse vastupidi, ajalugu on hulk lõpetamata katseid, vales kohas ära pööramisi, tähelepanuta jäänud leiutisi; tühisedki vahejuhtumid ajaloos võivad olla andnud sündmustele suuna, mida oleks kindla peale saanud vältida. Pealegi ei piisa lapsepõlvemälestustest või esivanemate saavutustest, et anda põhjendatud hinnangut kellegi saatusele. On võimalik omandada ka teistsuguseid mälestusi.

Veendumused selle kohta, mis tundub olevat võimatu

      Kolmandaks heidan ma inimsoole pilgu teistsugusest vaatenurgast, suunates oma tähelepanu eemale inimeste traditsioonilistest ambitsioonidest, võitudest sõjas ja harmoonilisest kooselust rahu ajal. Sõjad, milles tapetakse ja hävitatakse, on lakanud olemast hiilgavad ja kuulsusrikkad, milleks neid kunagi peeti. Edu, mille poole peaksid justkui püüdlema kõik, on tööga üha raskem saavutada, ning jõukus ja rahuldus, mis saadakse sportlikest võitudest, on vaid nõrgaks lohutuseks. Rahu näikse paraku olevat peaaegu saavutamatu. Inimesed pole kunagi olnud suutelised saavutama kooskõla väga pikaks ajaks, ei oma kaasinimeste ega looduse ega üleloomulike jõududega, isegi mitte siis, kui nad kinnitavad, et järgivad tarkade nõuandeid, kes kuulutavad vennalikku armastust. Üksmeelele jõudmine on üha raskem, seda põhjustel, mis selguvad järgmistest peatükkidest. Ma olen asunud otsima mingit uut suhtumist eriarvamustesse, uut oskust, uusi viise, mis võimaldaksid eriarvamusi paremini ära kasutada. Selle asemel et keskenduda sellele, mida on üksikindiviididel või rahvastel või inimrühmadel ühist, asun vaatlema lugematuid väikesi erinevusi – tihti näiliselt tühiseid –, mis eespool mainitud kategooriaid üksteisest eristavad, ja uurin, kuidas seni kasutuna tundunu võiks kasu tuua.

Uus suhtumine eriarvamustesse

      Loomulikult pole ühelgi inimesel võimalik tunda seitset miljardit ülejäänud inimest, kuid see arv ei tohiks tunduda kohutavam kui mitme miljardi võrra suurem hulk paljale silmale nähtamatuid neuroneid või molekule, millega tegelevad teadlased, mida on sama raske mõista, ning mille saladused, mis järjest ilmsiks tulevad, muudavad arusaama maailmast. Asumine teele, millel pole lõppu, lootmatagi saada vastuseid kõigile küsimustele, on alati olnud märksa silmaringi avardavam kui liikumine mingis kindlas suunas, sest see annab vabaduse eksida kõrvalteedele, mis võivad anda põnevamaid leide kui kindlale eesmärgile jõudmine. Inimsoo suured seiklused võtsid ette need vähesed otsusekindlad indiviidid, kes olid ülejäänutega peaaegu kõiges eriarvamusel. Me saame näha, kas nende kogemustest kasusaamine võiks osutuda raskemaks kui reis Kuule.

Reis ilma kindla sihita

      Inimesed ei sünni vabana. Ükski meist ei sünni vabana hirmust võõraste ja tundmatu ees. Kuid ajalukku pole üles tähendatud mitte üksnes terror ja alistumine, vaid ka ohu trotsimine, mille ajendiks on eeskätt olnud uudishimu. Uudishimu on mu kompass, üllatus mu jõuallikas ja igavus minu jaoks mürk. Uudishimu on minu jaoks parim teadaolev väljapääs kõigist neist mitut laadi hirmudest, mis muudavad päeva ööks; uudishimu murendab probleemid mikroskoopilisteks osakesteks, millest igaühest saab mitte hirmu-, vaid imetlusobjekt. Üllatusest tunnen ma rõõmu sellepärast, et see segab omavahel võimaliku ja võimatu ning tõestab mõnikord, et vastandid ei tarvitse olla vaenlased. Igavus on väsinu oie ja kannatamatu karjatus ning too läbilõikav heli, mille toob kuuldavale surev lootus. Ma kirjutasin selle raamatu, et üritada hoida lootus elavana, kuid pidades silmas mitte valelootust ning mitte sellist, mida mõnitavad skeptikud, küünikud ja koomikud. Kas on võimalik, et elu ei ole enam lühikest aega põlev küünal või idioodi räägitud jutt, millel pole mingit tähendust?

Kuhu võib uudishimu välja viia?

      Umbes sada miljardit elu on olnud lühikest aega põlevad küünlad, mis kustusid, kui mõni erand välja arvata, täielikku unustusse. See on kõige täpsem oletuslik arv inimeste hulga kohta, alates nende ilmumisest maakerale. Loomulikult lahkusid paljud neist siitilmast, olles veendunud, et nende eksistents jätkub ühes teises maailmas. Praegu õnnestub paljudel inimestel elada „meie” maailmas tunduvalt kauem, kuid selles, kui paljut nad elust kogevad ning kui suurel osal oma elust nad teisi valgustavad, on erinevused tähelepanuväärsed. Mida on tänapäeval võimalik teha, et mitte olla lühikest aega põlev küünal?

Mida tähendab olla idioot?

      Idioodil on nüüd võimalus rääkida mõni lugu, mida keegi pole varem kuulnud. Idiootideks nimetati inimesi – siis, kui see sõna leiutati – lihtsalt sellepärast, et neid ei peetud ühiskonnas asendamatuteks ning nad ei kuulunud avalikel kogunemistel esinevate kõnepidajate hulka, mis tähendas, et neid peeti üksikindiviidideks. Seda mõõdupuuks võttes on tänapäeval enamik meist idioodid. Lisaks nimetati inimesi idiootideks mitte põhjusel, et nad oleksid olnud rumalad, vaid sellepärast, et nad olid harimatud või võhiklikud. Tänapäeval on suurem osa teadmistest arusaamiseks liiga keeruline, mistõttu ka selles mõttes tuleb meil end idiootideks tunnistada. Kõik, kelle puhul ühiskondlikuks barjääriks nende ja teiste inimeste vahel on nende omast erinev sissetulek või haridustase, või kultuurilised eelistused ja suhtlemisviisid, millel nende jaoks puudub tähendus, või väga kitsalt erialased kutseoskused, on muutumas üksteise suhtes järjest võõramaks – nad võivad ju omada tehnilisi suhtlemisvahendeid, kuid kuidagi ei saa öelda, et nad üksteist hindaksid või üksteisele meeldiksid. Seega üritan ma välja uurida, millist laadi vestlused võiksid vabastada meid meie isoleerituse idiootsusest.

Milline on mõtestatud elu?

      Elu omandab tähenduse siis, kui asutakse võitlema kimbatusega, millest pole veel pääseteed leitud. 18. ja 19. sajandi vahetusel, kui vana, monarhiline valitsemisvorm hakkas tööstuslike ja poliitiliste revolutsioonide surve all murenema, leiutasid meie esivanemad uue viisi maailma nägemiseks – valgustusajastu ja romantism rahuldasid vajadust hämmastumise järele ning sütitasid uuesti vaimustuse, vähemalt korraks. Kuid tänapäeval, reaktsioonina sellele, et tehnoloogia on vanad harjumused pea peale pööranud ja usaldus kunagi kõigutamatuiks peetud institutsioonide suhtes on kadunud, puudub emotsionaalne või mõistuslik barjäär, mis meid eelöelduga kaasnevate vapustuste eest kaitseks. Mistõttu on meil täielik vabadus mõelda sellest, mis laadi seiklusi, mis möödanikus oleksid olnud mõeldamatud, saaksin mina või saaksite teie ette võtta tänapäeval. Millised võiksid olla need uued prioriteedid, millest me hakkame lähtuma oma eraelus? Kui me pole suutnud rikkaks saada, siis mis võiks olla varalise jõukuse asendaja? Kui religioossed veendumused lähevad omavahel vastuollu, siis millised võimalused peale siseheitluse ja kahtlemise meile veel jäävad? Kas on olemas alternatiivi mässule, kui selgub, et vabadust on liiga vähe? Kui ei jätku piisavalt huvitavaid ameteid, siis on ehk võimalik leiutada mingeid uusi töötamise viise? Kui suhe valmistab pettumust, siis kuidas saaks veel kiindumust säilitada ja edasi arendada? Mida oleks kõrva taha panna institutsioonide kokkuvarisemisest? Kui määramatust on nii palju, siis mis võiks asendada ambitsioone?

Mis võiks uuesti läita vaimustuse?

      Minu sooviks ei ole esineda eksimatu autoriteedina ja dikteerida teile, mida te peaksite tegema või uskuma. Pigem tahaksin ma teada saada, mida te usute, mida usuvad või on uskunud teised inimesed, milline näib maailm neile, ja mis võiks juhtuda, kui inimesed saaksid rohkem teada sellest, mis toimub teiste inimeste peas. Pole mingit mõtet murda pead selle üle, mida hakata peale oma eluga, kui me ei tea, mida on teinud teised, seistes silmitsi sellesama küsimusega, ja mis tulemuseni nad on jõudnud. Kui ma veenaksin teid mõtlema nii nagu mina, vähendaks see kasu, mida ma saaksin teie kuulamisest, ning igal juhul oleks see mõttetu, sest niipea kui mõni idee jõuab teise mõistusse, teiseneb see peaaegu alati.

Mis toimub teiste inimeste peas?

      Ma saan täiesti aru, et viimane asi, mida paljud inimesed võiksid endale soovida, on retk tundmatusse; et elu sisaldab stressi, mida on raske taluda; ning et eemaldumine argimürast või mõistuse vaikimisele sundimine ja leppimise harjutamine näivad parimate kaitsevahenditena. Tõepoolest, maailm on sageli kohutav, tülgastav ja traagiline, ent samas СКАЧАТЬ