Kanarbikukartus. Olivia Saar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Korteriperenaine oli sellest etteastest vaimustatud, mida ta ka oma meeldival moel välja paista laskis, ning meid mõlemaid kutsuti kontserdile.

      Kontserdile läksin ma aga millegipärast Juhaniga, kellega me koos komandeeringus olime käinud ning mõnikord ka vabal ajal ringi liikunud, nad olid Heinoga isegi mu Lomonossovi tänava korteris külas olnud.

      Kui ma eeskava lõppedes lavalt lilli viimast saali tagasi tulin, oli Juhan kadunud. Vaatasin ka väljas ringi, aga teda polnud kusagil.

      Järgmisel päeval tööl olles ei rääkinud me sõnagi, ja mis siin salata – mu riivatud sisetunne ei lubanud pärima hakata, et kuhu ta siis kadus ning nii me ei vahetanud päeva jooksul ainsatki sõna.

      Kinnitasin endale, et no ega mina temaga küll esimesena rääkima hakka, kui vaikus, siis olgu täielik! Ainult ma ei kujutanud hästi ette, kuidas see igapäevases töömiljöös võimalik sai olla, tööasjus polnud ju mõeldav tumma mängida.

      Õhtul koju jõudes leidsin oma mantlitaskust kokkumurtud paberilehe Juhani luuletusega, millest mul midagi isegi meelde on jäänud.

      Oh sa, mu tuline ja uljas Šaliko,

      kas ma tõesti olen sinu väljavalitu?

      Tunnid on kui hetked, aega on nii vähe,

      siiski jäid mu südamesse, nagu vein lõid pähe.

      Oh sa, mu tuline ja uljas Šaliko –

      äkki polegi ma sinu väljavalitu?..

      Ülaste aegu

      Me sõitsime Harju rajooni koolidesse komandeeringusse, et lehekülje „Suvi kutsub” jaoks materjali koguda.

      Toimetuse päevinäinud vana „Moskvitš” turtsus ja paukus igas maanteeaugus, mis ette sattus, ning autojuht Aus vandus tulist kurja, nimetades teed sandi selgrooks ja autot vanaks künaks.

      Aus kirus alati, kui tegemist oli meie „Moskvitšiga”, sest iial ei võinud teada, millal see logisev, kolisev ja tossu ajav riistapuu üles ütleb. Juhan ainult kõhistas mõne piprasema väljenduse peale temale nii omast naeru ja sõit läks tolmupilvi lennutades edasi.

      Juhanil oli omapärane naer, kuid tollal ma pisut pelgasin seda täie hääle naeru, eriti oma väga viisakate korterinaabrite juuresolekul.

      Olen alles nüüd seda lugu kirjutades mõelnud, et võib-olla oligi naer – nii valus kui õnnelik naer üheks Juhani isikupäraseks omaduseks, mis on aidanud tal kergemini elukühmudest üle saada, mis on aidanud tal kõigest häirivast häirimatult lahti öelda, ennast vabana tunda.

      Äkki oli see eriline naer tuuleks tema purjedes?

      Algav päev oli päikeseline ja metsavahelised teeperved valendasid ülastest.

      „Oi, kui palju lilli!”

      „Tahad korjata?”

      „Ei, mitte praegu.”

      „Millal siis?”

      „Tagasiteel.”

      „Rromantika!” põrutas Aus ning keeras järsu pöördega parajast kruusakraatrist mööda.

      Koolis kohtusime erinevate klasside õpilastega, mina pidid esimese klassi mudilastega jutuotsale saama.

      Kuna eesmärgiks olid laste suvemõtted, siis tuli mul kusagilt alustada ning nagu ma mäletan, polnud mu esimesed küsimused just kõige arukamalt esitatud, rohkem ikka siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandal kokku saamata.

      Mina: Te vist juba ootate suve?

      Lapsed (kooris): Jaaa!

      Mina: Miks teile suvi meeldib?

      Lapsed (kooris): Siis paistab päikeee!

      Mina: Täna paistab ju ka päike?

      Poiss: Suvel on suurem päike!

      Vaat, mida ütles! Too poiss säras ise ka nagu päike ning kibeles kätt vibutades kangesti rääkima.

      Mina (päikesepoisi poole pöördudes): Sina soovid vist ruttu suureks kasvada? (Oi, mis originaalne küsimus!)

      Poiss: Soovin küll!

      Mina: Aga kelleks sa tulevikus saada tahaksid? (Taga targemaks läheb!)

      Poiss: Oma isaks.

      Mina: Kes su isa on? (Pipart mu keelele!)

      Poisi erksus ja sära olid korraga kadunud ning ta pobises vaevukuuldavalt:

      „Ta on… Ta on kapten!”

      Selle peale kukkusid klassikaaslased sumisema ning keegi hüüdis:

      „Tarmo valetab! Tal polegi isa!”

      Nüüd juhtus midagi ootamatut – poiss haaras laualt pinali, viskas selle hüüdja suunas ja tormas uksest välja.

      Leidsin ta kooliaia taga kivil kössitamas. Mind nähes püüdis ta plehku pista, aga ma panin ta enda kõrvale istuma, hoidsin tal käest kinni ega lausunud ühtegi sõna.

      Lõpuks ta küsis:

      „Kas sina usud?”

      „Usun! Muidugi usun!”

      Võtsin tal ümbert kinni ja kallistasin oma kurba päikesepoissi kõvasti-kõvasti. Siis me, kaks vandeseltslast, läksime majja tagasi.

      Olin koduteel juhtunu pärast tujutu ja sõnakehv ega sekkunud kaaslaste vestlusse, kui Juhan ühe väikese metsatuka juures auto peatada laskis, puude vahele kadus ning veidi aja möödudes ülasekimbuga lagedale ilmus.

      Need olid mu esimesed tuulelilled sellel kevadel.

      Mõni aeg hiljem sain Juhanilt foto, kus ta istub, nägu naerul, käes ülased ning pildi tagaküljele on kirjutatud read – kõik kordub seni, kuni juhtub kordumatu lugu.

      Konflikt

      Mul on Edgar Valteri sulejoonistus, kus ma uksest, aknast, isegi laest lendlehtedena langevaid kirju proovin püüda, ise kirjadekuhila alla kadumas.

      See pilt, kus kunstnik oma muhedal moel meile saabuvate kirjade rohkust kujutas, oli mõeldud kirjade osakonna tööd kajastavat lugu illustreerima.

      Kirju tuli meile tõepoolest kuhjaga, suurem osa nendest olid mõistatuste lahendused, kuid oli ka sisulisi kirju, eriti siis, kui toimetus oli palunud lastel mingil kindlal teemal oma mõtteid avaldada või kui oli välja kuulutatud omaloomingu võistlus.

      Kirjade rohkuse järgi hinnati kirjade osakonna tööd – et mida rohkem, seda uhkem, ikkagi tihe side lugejatega. Kuid selle kirjadesajuga olid ka omad hädad, sest igale kirjale tuli teatud aja jooksul vastata, erandiks olid ainult mõistatuste lahendused, mille õiged vastused ajalehes ära trükiti.

      Kirjadele vastamine kujunes pahatihti vaimuväsitavalt nüriks tööks – Kallis Jüri (Mari)! „Sädeme” toimetus tänab sind kirja eest! Jne… Jne… Kirjuta meile varsti jälle!

СКАЧАТЬ