Kanarbikukartus. Olivia Saar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning ei Juhan Jürna ise ega noormehed tundnud hiilgavalt korda läinud etteaste pärast vähematki süümepiina.

      Palju aastaid hiljem kohtasin Moskvas ajakirja „Murzilka” toimetuses meie kunagist revidenti, kes nüüd ajakirjanikuna tegutses.

      Ta palus mul Juhan Jürnale südamlikud tervitused edasi anda ning lisas, et ta polnud senimaani meie toimetaja nauditavat petmisetendust unustanud.

      Kuna Jürna esinemine oli olnud nii ehe ja veenev, siis ei söandanud ta märku anda, et teab kõiki neid lehelugusid peast, et ta oli lasknud need enne Tallinnasse sõitu endale sõna-sõnalt Moskvas õppivatel Eesti üliõpilastel ära tõlkida.

      Kahjuks ei saanud ma neid tervitusi enam edasi anda, olin jäänud hiljaks, nagu me siin maises elus sageli juhtume hiljaks jääma.

      Otse kümnesse!

      Elasin sel ajal proua Emilie Talpsepa juures Lomonossovi tänaval. See oli kolmetoaline korter, kus ühes ruumis oli õpetaja Laidoner, Johan Laidoneri lähedalt sugulane, keskmises toas pereproua ise ning kõige väiksemas, köögitaguses kambris mina. Peretütar Helle õppis siis Tartu Ülikoolis arstiteadust.

      Proua Talpsep oli tõeline kaunishing, kelle väline ilu, õrnus ja haprus ei põimunud mitte üksnes sisemise headuse ja iluigatsusega, vaid kes oskas näha ilusat ka kõiges kujuteldavas ning igas käegakatsutavas nähtuses ja seisundis.

      Tema suurim armastus, võiks öelda, koguni kirg oli tütar Helle. See armastus oli ennastunustavalt imetlev, õigustav ja toetav ning ma julgen kasutada sõna – jumaldav.

      Siis ilmus Helle ellu Heino Lipp, kelle spordimehekuulsus Eestimaalt kaugemalegi ulatus ning kelle tuntuseoreooli kena neiu meeleldi nautis. Nad abiellusid, ja proua Talpsep säras tütre õnnest.

      Tütar oli ka igas pisemaski asjas proua mõõdupuuks. Mäletan, kuidas ta mulle instituudipäevil Hellet eeskujuks tõi, öeldes:

      „Vaata, kui ilus sale on Helle, sa peaksid küll natuke alla võtma.”

      Paljude aastate pärast, kui Helle oli minust soliidselt vormikamaks muutunud, lausus proua heatahtlikult:

      „Olivia, sul tuleks tublisti juurde võtta, näed, kui hästi naiselikud vormid Hellele sobivad.”

      Ühelt võistlusreisilt Gruusiasse oli Heino Lipp toonud abikaasale kauni karusnahast kasuka. Helle imetles oma kingitust ning lubas minulgi seda selga proovida. Äkki tuli ta mõttele, et ma võiksin tema kasukmantlis linna peal koguni väikese tiiru teha.

      Taolisi mõtlematusi meenutades on mul hiljem nii mõnigi kord tulnud eneselt küsida – olin see tõesti mina? Aga tookord võõraste sulgedega eputades ma koguni mõtlesin, et nüüd peaks vastu tulema mõni huvitav meesterahvas, siis oleks asi täielik. Ma mõtlesin isegi seda, et kes see meesterahvas võiks olla, ja äkki ma teadsin – Arnold Koop, pedagoogilise instituudi rektor, paljude naisüliõpilaste suur sümpaatia.

      Koop oli välimuselt kena ning parajalt ülbe ja üleolev mees, tüdrukud olid temast vaimustuses. Mina olin temaga väljaspool instituuti mitmetel koosviibimistel kokku puutunud ning teatud teemadel ägedat sõnasõda pidanud.

      Jalutan mina siis südalinnas, ja imede ime – vastu tuleb ei keegi muu kui Koop ise!

      Millest me tookord rääkisime, polnudki tähtis, tähtis oli, et mu kasukademonstratsioon oli läinud täie ette.

      Otse kümnesse! Nii ma tookord oma naiivsuses arvasin.

      Teine, lausa anekdootlik ja rahvaluulena – võib-olla ta seda oligi – tunduv lugu Heino Lipuga.

      Spordimees oli kord jahilt tulles abikaasale öelnud, et ta tõi maalt vanatädi linna, olgu Helle nii kena ja mingu aidaku tädike autost välja.

      Helle avanud autoukse, tervitanud viisakalt ja püüdnud vanainimest, kes üleni suurrätikusse oli mässitud, välja saada. Vanatädi millegipärast ei kõssanud sõnagi ja kui siis noorproua räti äärest sikutas, nii et see alla vajus, pidi ta küll ehmatusest karjatama – tagaistmel istus karu!

      Kuidas selle karjatusega oli, ma ei tea, võib-olla ehmus ta hoopis hingetuks, suutmata häältki teha, aga väliselt nii tõsimeelse mehe nali oli vapustavalt välja kukkunud.

      Elus esimest ja küllap ka viimast korda maitsesin ma Helle ema juures karupraadi. Kas oli see toosama karu, ma ei mäleta, aga eks neid karusid ja põtru oli Lipul teisigi, kes tema jahiteele ette sattusid.

      Uljas Šaliko

      Sõitsime Eha Pollisinskajaga, kes oli lühikest aega „Sädeme” toimetuses töötanud, Musta mere äärde suvitama.

      Päevad olid kuumad. Päike põletas ning mina muutusin nii punaseks, et inimesed tänaval mulle kaastunnet avaldasid. Me äratasime Ehaga, tema oma heledate juuste ja mina punase peaga, üldse tähelepanu, sest mustade maal olid sellised heledaverelised harva esinev nähtus.

      Millegipärast otsustasin tol õhtupoolikul peaaegu pimedas – lõunas läheb ju varakult kottpimedaks – mööda tühja kiviklibust mereranda otsemat teed meie peatuspaiga poole minna, kui pimedusest äkki suur mehekogu välja kargas ja minust jõuga kinni rahmas.

      Öeldakse, et ohuhetkel töötab inimese sisemine signalisatsioon kiiremini ja otsustavamalt kui tavaolukordades ning mulle otsekui oleks antud käsk mitte rabeleda, mitte püüda küünte ja hammaste abil ennast haardest vabastada, vaid kasutada kavalust, täpsemalt hea sõna jõudu.

      See tundub uskumatuna, aga kui ma siis kõigest hingest oma viletsas vene keeles seda paadialust palusin, tema kui vene inimese headusele ja avalale südamele koputasin, nuuksudes anusin, et ta mul minna laseks, tundsin, kuidas haare lõdvenes ja mul pääsemislootus tekkis.

      Lugu lõppes sellega, et kuna mu ründaja ütles sealkandis kahtlasi kujusid ringi liikuvat, siis otsustas ta mu isiklikult ööbimiskohani saata, nii et ühtäkki oli kallaletungijast saanud mu kaitsja. Kuid ta võttis minult sõna, et ma järgmisel päeval temaga kokku saaksin, et rääkida nagu inimene inimesega – nii ta just ütleski.

      Tänavalaternate valgel nägin seda mehemürakat lähemalt ning mu hing jäi kinni – ta oli paljajalu, ta varbad olid suured nagu parajad kartulid, keha kattis tal mingi hõlst ja püksisääred narmendasid. Mehe näkku ma vaadata ei söandanud, kuid korraks siiski vilksatas suutäis plekkhambaid.

      Hoidsin pilgu maas, tundes teeveerel kasvavate rooside magusat lõhna, kuuldes mere rasket kohinat ning nägin enda kõrval asfaldil astumas koletu suuri paljaid varbaid.

      Panime Ehaga jalamaid oma asjad kokku ja sõitsime samal õhtul Gagrast minema, me ei julgenud sinna enam jääda.

      Rong viis meid Sotši.

      Jalutasime südalinnas – olime nüüd igal sammul kahekesi koos –, kui meie kõrval peatus buss. Arvasime, et tegemist on linnaliinibussiga, aga selgus, et selles sõitsid Gruusia kuulsa tantsuansambli liikmed, kes linnaparki proovile suundusid.

      Olime Ehaga õhtuks kontserdile palutud, meile anti esimesse ritta linnaisade kõrvale piletid ning me tundsime ennast tähtsate aukülalistena.

      Lahkumisel küsisid vastsed ansamblituttavad Šaliko ja Nodari igaks juhuks meie aadressi, sest neil seisid ees kontserdid ka Tallinnas ja Tartus.

      Ühel õhtul proua Talpsepaga kodus olles kuulsime väljas akende all mingit kahtlast СКАЧАТЬ