Mille järele sul isu on? Chopra lahendus püsiva kaalukaotuse, heaolu ja hingerõõmuni jõudmiseks. Deepak Chopra

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuleb olla jätkuvalt valvel, et kiusatustele mitte järele anda. Iga päev tuleb lugeda iga viimast kui kalorit ning tagasilangused viitavad peatsele kontrolli kaotamisele. Ma ei mõista seda lähenemist hukka, kuid minu eesmärk on pakkuda alternatiivi.

      See, mis minu puhul töötas, oli pidev keskendumine – ma ei lasknud endal hetkekski unustada, mida tegelikult tahan. Esmajärjekorras soovisin jõuda tagasi normaalse tervisliku toitumise juurde – ja mitte kunagi enam sellelt teelt eksida. Me kõik teame, et just see teine pool on tõeline probleem. Arstid nimetavad seda täitmatajätmiseks. Patsiendile antakse juhtnöörid õigeks käitumiseks – toituda tasakaalustatult, süüa rohkem puu- ja köögivilju, vähendada punase liha tarbimist, teha regulaarselt trenni, loobuda suitsetamisest ning liigsest alkoholitarbimisest –, kuid mõne päeva, nädala või kuu möödudes tõstavad vanad harjumused taas pead. Häid nõuandeid, kuidas kaalu kaotada, leiab kõikjalt, ometi on 70 protsenti täiskasvanud elanikkonnast kas ülekaalulised või rasvunud.

      Inimesed pole tahtlikult ennasthävitavad. Me ei järgi häid nõuandeid lihtsalt seetõttu, et liigsöömine tekitab meis parema enesetunde kui toidutarbimise piiramine või raske füüsiline treening. Suur torbikutäis võiga popkorni vallandab võimsad ja primitiivsed ajumehhanismid, samal ajal kui väljavaade joosta viis kilomeetrit seda ei tee. Hubases restoranis koos sõpradega magustoidu nautimine on mõnus, üksinda jõusaalis trenažööri sõtkumine pole üldse sama meeldiv.

      Dieedipidajad üha jätkavad seda, mis ei töötanud juba algusest peale.

      Loosung “dieet ei tööta” on saatnud meid aastakümneid ning see kehtib sajaprotsendiliselt. Kõik pikaajalised uuringud on näidanud, et vaid pisut vähem kui 2 protsenti dieedipidajatest suudavad olulisel määral kaalu kaotada (10 kilo või rohkem) ning püsida selles kaalus enam kui kaks aastat. Me oleme rahvas, kellel puudub tahtejõud. Läbikukkumine on dieedipidamisse juba algusest peale sisse kodeeritud. Mis on dieedipidajate esimene impulss? Enesepiiramine. Nad kärbivad järsult oma kaloritarbimist. Nad võitlevad oma isudega ning tõotavad, et toituvad nädala jooksul vaid millestki sellisest nagu orasheinamahl. Kuid kõik see piiramine loob uue tühimiku. Selle asemel et tunda end kurva või üksiku või armastusest ilmajäetuna, tunned sa end kurva, üksiku, armastusest ilmajäetu ja näljasena.

      Ma saan väga hästi aru, miks inimesed end piiravad. Füüsiline probleem vajab füüsilist lahendust. Lisakilod on nähtavad iga kord, kui sa pilgu peeglisse heidad. Nähtamatud tühimikud seda aga pole. Liigsöömine tähendab enesekontrolli puudumist, kuna enesepiiramine oleks justkui ülima enesekontrolli pahvatus: “Ma jälestan sidrunimahlaga maitsestatud spargelkapsast, kuid sunnin end seda sööma.” Lisandunud kannatus vaid suurendab probleemi. Võta kas või klassikaline stseen filmist “Produtsendid”, kus Zero Mostel ei suuda õhku ahmivat ja paanikas Gene Wilderit maha rahustada.

      “Ma olen hüsteerias! Kui see kord juba peale hakkab, ei suuda ma seda iial maha suruda!” nutab Wilder.

      Teadmata, mida ta tegema peaks, viskab Mostel talle klaasi vett näkku. Wilder tardub paigale.

      “Ma olen hüsteerias! Ja nüüd olen ma veel märg ka!” kriiskab ta.

      Oskamata ikka veel midagi peale hakata, annab Mostel talle kõrvakiilu.

      Wilder ulub: “Mul on valus! Ja ma olen märg! Ja ma olen endiselt hüsteerias!” Hea meeldetuletus, et oma enesetunde kehvemaks muutmisest pole mingit kasu. Nii et hakka aga järgmist trendikat dieeti pidama, kui tahad. Võid seda teha isegi selle raamatu lugemise ajal, ent niipea, kui mõistad, et rahulolu ja “täidetuse” tunne on parem enda piiramisest, ei tekita kiirdieedid sinus enam kiusatust. Teadmine, et kaalukaotust võib siduda üha kasvava õnnetundega, on saladus, miks minu pakutav lähenemine tõesti töötab.

      Keha-vaimu ühendus

      Selleks, et mõista, mille järele sul tegelikult nälg on, pead taastama keha ja vaimu vahelise ühenduse ning vaatama sügavamale varem mainitud lihtsast vooluringist, mis hüpotaalamuse kaudu meie peamisi näljaimpulsse kontrollib. Kuna lihtsaid kehasignaale on kerge eirata, siis hakkab isegi millegi nii elementaarsega nagu nälg tegelema terve meie aju. Mitte kõik inimesed pole seda loomulikku söögiisu reguleerivat süsteemi ära rikkunud. Me kõik tunneme kedagi, kelle kaal pole hilisest teismeeast peale kordagi kõikunud. Nende suust võib kuulda järgmisi väiteid:

      mu keha ütleb mulle ise, mida vajab;

      kui ma võtan pool kilo juurde, tunnen end halvasti;

      ma teen trenni, sest see annab mulle hea enesetunde.

      Kui keha-vaimu ühendus toimib hästi, saadab see välja just selliseid signaale. Kui see on häiritud, siis tekib lühis ning kehale hakkavad tegutsemisjuhiseid dikteerima meie halvad harjumused. Välja saadetakse valesid signaale ja kui keha reageerib sellele üha paksemaks minemisega, kaob tasakaal üha enam ning lõpuks tekivad ka terviseprobleemid, ent mõistus lihtsalt ignoreerib neid märke. Vaatame korra lähemalt selle põhjuseid.

      Kujuta ette, et ühte ristumiskohta koondub kolm sõnumit. See ristumiskoht on kolme peamise ajupiirkonna kokkusaamispunkt. Igal piirkonnal on sulle midagi öelda, kõik saadavad sulle üheaegselt neutraalseid sõnumeid. Iga piirkond otsib erinevat laadi rahuldust. Aju alumine osa on rahul, kui sa tunned end füüsilises plaanis hästi, limbiline süsteem siis, kui tunned emotsionaalset rahulolu, kõrgemad ajuosad aga siis, kui langetad enda suhtes õigeid otsuseid.

      Inimaju imelisust näitab see, et kõik need kolm sõnumit võivad lõimuda ja koostööd teha. Aju alumine osa võib saata sõnumi “ma olen näljane”, mille emotsionaalne aju kiidab heaks, sest “söömine teeb meele rõõmsaks”, nii et aju kõrgemad osad saavad saata sõnumi “peatume ja sööme midagi”. Selline tasakaalustumine toimub iseenesest ning sellest on kasu kõigile kolmele ajupiirkonnale. Ükski neist ei pea oma sõnumit peale suruma ega püüdma teisi summutada.

      Sinu aju on loodud igal tasandil õnnetunnet saavutama. Sülelapse jaoks, kes toimib peaaegu täielikult baasinstinktide tasandil, tähendab õnnelik olemine söömist, kui ta on näljane, magamist, kui tal on uni, ning süllevõtmist, kui tal on külm. Teiste ajupiirkondade (limbiline süsteem ja aju kõrgemad osad) välja kujunedes muutub asi keerulisemaks. Nende arusaam õnnest on märksa keerulisem.

      Noore arstina olid kõik need meditsiinilised teadmised mul olemas, kuid oma isiklikus elus ei pööranud ma neile suuremat tähelepanu. Ma vaatan tagasi tollasele õhtusöögilauale ja näen kurnatud noort meest (ja tema noort kannatlikku abikaasat), kelle aju kubiseb nii ohtrast tehnilisest informatsioonist (aju kõrgemad osad), et see summutab tema sisemise hääle, mis ütleb: “Ma olen õnnetu ja rahulolematu.” Samal ajal lisab sellele oma taustamüra mu pea kõige primitiivsem hääl, mis kardab läbikukkumist ja pingetele allavandumist (roomaja aju). Pole siis ime, et tollased toidukorrad möödusid häguses hajameelsuses, pakkudes vaid hetkelist rahulolusähvatust. (Mul vedas, et mind olid kasvatanud armastavad vanemad, sest vähemalt ei lagunenud minu uus pere laiali, nagu juhtus nii paljude teiste mu tuttavate noorte arstidega. Ma oskasin hinnata armastuse jagamise ja vastuvõtmise väärtuslikkust.)

      Sa pole võimeline nende kolme sinu peas pidevalt toimuva kõne eest põgenema. Kõrgemad ajuosad filtreerivad igapäevaselt tuhandeid valikuid ning kõigil neil on emotsionaalne värving. See on inimesele ainuomane. Kui asetada laboriroti nina ette toidupalake, siis sööb ta selle automaatselt ära ning sama automaatselt lülitub tööle naudingukeskus tema ajus. Samas, kui asetad toidu inimese ette, võib sellele järgneda mitmeid erinevaid reaktsioone. Tihtipeale võib kuulda midagi sellist:

      Ma olen liiga endast väljas, et süüa.

      Ma ei taha seda kala. Mulle maitsevad ainult liha ja kartulid.

СКАЧАТЬ