Mille järele sul isu on? Chopra lahendus püsiva kaalukaotuse, heaolu ja hingerõõmuni jõudmiseks. Deepak Chopra

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei pannud ma tegelikult tähelegi, mida sõin. Niipea, kui olin koduuksest sisse astunud, sirutus mu käsi dringi järele ning kuskil vedeles alati poolik pakk sigarette.

      Seitsmekümnendate aastate mõistes olin ma normaalne mees, kelle harjumused olid samad, mis igal teisel noorel arstil, keda tundsin. Mul oli enda arvates uskumatult vedanud, sest kodus ootasid mind armastav naine ja kaks imearmast last. Kuid see raevukas viis, millega ma toitva koduse õhtusöögi kallale asusin, ning veel mõned märgid stressist juhitud söömisest olid loomas harjumust, mis oli lootusetult vale. Iroonilisel kombel pidasin ma isegi tollel ajal oma teadlikkuse taset küllaltki kõrgeks.

      See, mis tõi kannapöörde, oli veelgi suurem teadlikkus – lahendus, mille ma ka sulle siin raamatus välja pakun. Hoolimata sellest, kui palju sa oma keha ka ei kuritarvita, suudab see alati tasakaalu tagasi jõuda. Esimese reeglina tuleb sul lõpetada sekkumine looduse loomulikku käiku. Oma loomulikus olekus kontrollib aju näljatunnet automaatselt. Kui veresuhkur langeb teatud tasemest madalamale, saadab keha sõnumi mandlikujulisse piirkonda sinu ajus, mida tuntakse hüpotaalamuse nime all. Hüpotaalamus vastutab näljatunde reguleerimise eest. Saades sõnumi veresuhkru alanemisest, hakkab see eritama hormoone, mis tekitavad näljatunde. Kui sa oled piisavalt söönud, siis lõpetab hüpotaalamus nende hormoonide eritamise ja sa ei tunne enam nälga. Selline tagasisideahel vere ja aju vahel toimib iseseisvalt ning on seda teinud juba miljoneid aastaid. Hüpotaalamus on olemas kõigil loomadel, kellel on seljakeelik (selgroogsed), mis on ka loogiline, sest nälg on niivõrd madala taseme mehhanism.

      Kuid inimese toitekäitumist on üsna kerge rivist välja viia. See, kuidas me end emotsionaalselt tunneme, võib muuta meid kas väga näljaseks või viia viimsegi söögiisu. Kui me tunneme end häiritult, võime söömise üldse unustada, või vastupidi – toidust võib saada kinnisidee, miski, millele me terve päeva lakkamatult mõtleme. Tegelikult ei otsi me muud peale rahulolu. Siiski on elus lisaks toidule veel palju muud, millest rahulolu leida. Iha saab alguse vajadustest, alustades kõige lihtsamatest:

      me kõik tahame end kindlalt ja turvaliselt tunda;

      me kõik tahame tunda, et meid hoitakse;

      me kõik tahame tunda, et meid armastatakse ja hinnatakse;

      me kõik tahame tunda, et meie elu on sisukas ja sellel on mõte.

      Kui need vajadused on rahuldatud, siis on toit ainult üks mitmetest naudingutest. Kuid lugematud inimesed jõuavad ülesöömiseni seetõttu, et püüavad leida aseainet millelegi muule, mida tahavad. Nii saabki toit hoovaks, mille abil tuju tõsta, ning pahatihti inimene ise ei märkagi seda. Kas see situatsioon tundub tuttavana? Siin on mõned selle levinud tunnused:

      Sa ei tunne end turvaliselt, enne kui oled ülesöömise abil oma meeled tuimestanud. Tuimus toob omamoodi rahu, mis jääb vähekeseks ajaks kestma.

      Sa ei tunne end hästi, kui su maitsemeel pole suhkrust, soolast ja rasvadest ülestimuleeritud.

      Sa ei tunne, et sind armastatakse ja hinnatakse, ja nii pöördud söömise juurde, et “endale pisutki armastust pakkuda”.

      Sa tunned, et sinu elul puudub mõte ja söömine aitab seda tühjust sinu sees mõnda aega ignoreerida.

      Kui sa lõpetad keskendumise dieetidele ja kaloritele, siis näed, et ameeriklaste ülekaalulisus on tegelikult seotud rahulolu ja mõtestatuse puudumisega. Meile on kättesaadavad maailma parimad toiduained, kuid me ihaldame kõige halvemaid. Meid on õnnistatud võimalusega kasvada ja areneda, kuid selle asemel tunneme tühjust.

      Minu eesmärk on see, et sa jõuaksid rahuloluni. Niipea kui see juhtub, ei söö sa enam valedel põhjustel. Lahendus on lihtne, kuid sügavmõtteline – selleks, et kaalu kaotada, peab selle teekonna iga viimane kui samm nauditav olema. Sa ei pea end psühholoogiliselt analüüsima, piisab sellest, kui lõpetad liigse muretsemise oma keha pärast ja marineerimise pettumustundes ning frustratsioonis. Kehtib üksainus põhimõte: elu peab pakkuma rahulolu. Kui sa pole oma eluga rahul, siis ei saa kõht kuidagi pakkuda seda, millest sul puudu jääb.

      Mille järele mul isu on?

      Meil kõigil on oma keeruline lugu ja ka kõige paremad kavatsused võivad läbi kukkuda, sest inimestel on raske end muuta. Halvad harjumused, nagu ka halvad mälestused, jäävad meile kangekaelselt külge ka siis, kui soovime neist lahti lasta. Sulle on abiks suurepärane motivatsioon – soov olla õnnelik. Õnnelikkuse all mõtlen ma rahuloluseisundit ning kes meist ei tahaks selleni jõuda. Selle kõige lihtsama tasandi motivatsiooni valguses sõltuvad sinu valikud vaid ühest küsimusest: “Mille järele mul isu on?” Sinu tõeline isu viib sind õiges suunas. Valed isud viivad vales suunas. Sa saad seda lihtsa katse abil testida – järgmine kord, kui sammud külmiku suunas sead, peatu sekundiks. Mis on see, mis paneb sind kätt toidu järele sirutama? Sellele on ainult kaks võimalikku vastust:

      1. sa oled näljane ja pead midagi sööma;

      2. sa üritad täita endas valitsevat tühimikku ning toidust on saanud kõige kiirem moodus seda teha.

      Tänapäeva meditsiinis teatakse söömisimpulsside vallandajatest päris palju. Sinu keha eritab hormoone ja ensüüme, mis peavad sidet aju näljakeskuse ning mao ja seedetrakti vahel. Kui sa olid alles beebi, siis oli see ainus vallandaja, millele sa reageerisid. Sa nutsid, sest olid näljane. Nüüd aga võib kehtida hoopis vastupidine – kui su meel on kurb ja nutt kipub peale tulema, tekib sul nälg.

      Me loome oma eluteel uusi vallandajaid, mida ükski beebi poleks osanud iial ette näha. Üheks tuntud ülesöömise vallandajaks on depressioon, samuti stress, ootamatu kaotus, lein, allasurutud viha – neid vallandajaid on veel mitmeid. Millisele neist sina kõige vastuvõtlikum oled? Ilmselt on sul sellest vaid ähmane ettekujutus. Enamik inimesi ei tea, mis nende söömiskäitumise tingib, sest vallandajad on sageli alateadlikud – ja see teebki need nii võimsaks. Sa reageerid neile automaatselt, ilma mõtlemata.

AnkeetMilline vallandaja sunnib sind üle sööma?

      Järgmises ankeedis on välja toodud kõige levinumad ülesöömise vallandajad. Mõnest on lihtsam, mõnest raskem jagu saada. Loe see nimekiri läbi ning tee linnuke kõige levinumate põhjuste ette, mis panevad sind sööma, kuigi sa pole tegelikult näljane. Märgi kõik põhjused, mis paistavad sinu puhul kehtivat.

       Grupp A: Ma kipun üle sööma siis, kui

      __ mul on tööl kiired või segased ajad

      __ aeg sunnib mind takka ja ma olen pidevalt liikvel

      __ ma olen väsinud, ma pole piisavalt magada saanud

      __ ma olen seltskonnas, kus süüakse

      __ ma olen restoranis

      __ ma istun teleri või arvuti ees ja mu käed otsivad tegevust

      __ mul on toidutaldrik ees ja ma tunnen, et pean oma taldriku tühjaks sööma

       Grupp B: Ma kipun üle sööma siis, kui

      __ ma olen masenduses

      __ ma tunnen end üksikuna

      __ ma tunnen end inetuna

      __ ma olen ärevil või mures

      __ ma pole oma kehaga rahul

      __ mul on stress

      __ ma vajan lohutust

      Hindamine

СКАЧАТЬ