EUROOPA KOHTU LAHENDID. Kaubamärgivaidlused III. Kaubamärgi kasutamise kohustus. Liina Puu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ toodule tõlgendada [määruse nr 207/2009] artiklit 15 selliselt, et ühenduses tegeliku kasutamise hindamisel jäetakse erinevate liikmesriikide territooriumi piirid täielikult arvesse võtmata [ja lähtutakse näiteks turuosadest (tooteturg / geograafiline turg)]?”

Eelotsuse küsimuste analüüs

      25. Esitatud küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas määruse nr 207/2009 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse kaubamärgi tegelik kasutamine ühesainsas liikmesriigis on piisav, et oleks täidetud nõue, et kaubamärk peab olema „ühenduses tegelikult kasutusele võetud” selle sätte tähenduses, või tuleb selle nõude täitmise kontrollimisel jätta liikmesriikide territooriumide piirid arvesse võtmata.

      26. Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et kaubamärkide kaitset Euroopa Liidus iseloomustab mitme kaitsesüsteemi kooseksisteerimine. Ühelt poolt on direktiivi 2008/95 eesmärk johtuvalt selle põhjendusest 2 liikmesriikide kaubamärke käsitlevate õigusaktide ühtlustamine selleks, et kõrvaldada olemasolevad erinevused, mis võivad takistada kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust ning moonutada konkurentsi ühisturul (vt selle kohta 22. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C-190/10: GENESIS, punktid 30 ja 31).

      27. Teiselt poolt on määruse nr 207/2009 eesmärk nähtuvalt selle põhjendusest 3 ühenduse sellise kaubamärgikorra loomine, mille kohaselt kaubamärkidele antakse ühtne kaitse ja need kehtivad kogu liidu territooriumil (vt selle kohta 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-235/09: DHL Express France, EKL 2011, lk I-2801, punkt 41, ja eespool viidatud kohtuotsus GE-NESIS, punkt 35).

      28. Euroopa Kohus on mõistet „tegelik kasutamine” juba tõlgendanud seoses siseriiklike kaubamärkide tegeliku kasutamisega eespool viidatud kohtuotsustes Ansul ja Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, ning samuti eespool viidatud kohtumääruses La Mer Technology, leides, et tegemist on liidu õiguse autonoomse mõistega, mida tuleb tõlgendada ühetaoliselt.

      29. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et kaubamärgi „tegeliku kasutamisega” on tegemist juhul, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine, eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, ning tegelikuks kasutamiseks ei loeta üksnes sümboolse iseloomuga kasutamist, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine. Kaubamärgi tegelikku kasutamist hinnates peab tuginema kõigile faktidele ja asjaoludele, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas kaubamärgi kaubanduslik kasutamine on tegelik. Need faktid ja asjaolud on eelkõige kasutamine, mida vastavas majandussektoris võib pidada põhjendatuks kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks turuosa säilitamiseks või loomiseks, kaupade või teenuste olemus, turu tunnusjooned ning kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus (eespool viidatud kohtuotsused Ansul, punkt 43, ja Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 70, ning eespool viidatud kohtumäärus La Mer Technology, punkt 27).

      30. Euroopa Kohus on ka märkinud, et kasutamise territoriaalne ulatus on ainult üks tegur paljudest, mida tuleb arvesse võtta selle hindamisel, kas kasutamine on või ei ole tegelik (vt eespool viidatud kohtuotsus Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 76).

      31. See tõlgendus on analoogia alusel kohaldatav ühenduse kaubamärkidele, kuna direktiiv 2008/95 ja määrus nr 207/2009 taotlevad kaubamärgi tegelikku kasutamist nõudes sama eesmärki.

      32. Nimelt ilmneb nii kõnealuse direktiivi põhjendusest 9 kui ka nimetatud määruse põhjendusest 10, et liidu seadusandja on soovinud siduda vastavalt siseriikliku ja ühenduse kaubamärgiga kaasnevate õiguste säilimise selle kaubamärgi tegeliku kasutamise tingimusega. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 30 ja 32, võib kaubamärk, mida ei kasutata, pärssida konkurentsi, piirates nende tähiste ringi, mida teised saavad kaubamärgina registreerida, ning jättes konkurendid ilma võimalusest kasutada seda või sellega sarnast kaubamärki niisuguste kaupade või teenuste siseturule toomisel, mis on identsed või sarnased nendega, mis on hõlmatud asjaomase kaubamärgiga. Järelikult toob ka ühenduse kaubamärgi kasutamata jätmine kaasa kaupade vaba liikumise ja teenuste osutamise vabaduse piiramise ohu.

      33. Käesoleva kohtuotsuse punktis 29 meenutatud kohtupraktika analoogia alusel ühenduse kaubamärkidele kohaldamisel tuleb siiski arvestada siseriiklikele kaubamärkidele antava kaitse ja ühenduse kaubamärkidele antava kaitse territoriaalse ulatuse erinevust, mis tuleneb tegeliku kasutamise nõuet sisaldavate sätete sõnastusest, mida kohaldatakse vastavalt mõlemat tüüpi kaubamärkidele.

      34. Nii on ühelt poolt sätestatud määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikes 1, et „[k]ui omanik ei ole ühenduse kaubamärki viie aasta jooksul pärast registreerimist ühenduses tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse kaubamärgi suhtes käesoleva määrusega ette nähtud sanktsioone, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmine on põhjendatud”. Teiselt poolt on direktiivi 2008/95 artiklis 10 kirjas sisuliselt sama reegel siseriiklike kaubamärkide kohta, mis näeb ette, et kaubamärk peab olema tegelikult kasutusele võetud „[asjaomases] liikmesriigis”.

      35. Lisaks rõhutab seda „tegeliku kasutamise” territoriaalse ulatuse erinevust neis kaubamärgikordades määruse nr 207/2009 artikli 42 lõige 3. Selles sättes on ette nähtud, et sama artikli lõikes 2 kehtestatud norm, mille kohaselt vastulause esitamise korral võib ühenduse kaubamärgi taotleja nõuda tõendeid selle kohta, et varasemat ühenduse kaubamärki on ühenduses tegelikult kasutatud, on kohaldatav ka varasematele siseriiklikele kaubamärkidele, „asendades kasutuse ühenduses kasutusega liikmesriigis, kus varasem kaubamärk on kaitstud”.

      36. Sellele vaatamata tuleb märkida, et tulenevalt käesoleva kohtuotsuse punktis 30 meenutatud kohtupraktikast ei ole kasutamise territoriaalse ulatuse puhul tegemist tegelikust kasutamisest eraldiseisva kriteeriumiga, vaid selle kasutamise ühe koostisosaga, mida igakülgne analüüs peab hõlmama ja mida tuleb uurida samaaegselt teiste kasutamist iseloomustavate asjaoludega. Selles osas on sõna „ühenduses” eesmärk täpsustada geograafiline turg, mille suhtes tuleb teostada mis tahes analüüs ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta.

      37. Esitatud küsimustele vastamiseks tuleb seetõttu kindlaks teha, mida hõlmab väljend „ühenduses tegelikult kasutusele võtnud” määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 tähenduses.

      38. Selle sätte sõnastus ei sisalda mingit viidet liikmesriikide territooriumidele. Seevastu ilmneb sellest selgelt, et kaubamärki peab kasutama ühenduses, mis teisisõnu tähendab, et selle kaubamärgi kasutamist kolmandates riikides ei saa arvesse võtta.

      39. Kuna määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikes 1 muud täpsustused puuduvad, siis tuleb lähtuda nii selle sätte kontekstist kui ka asjaomase regulatsiooniga loodud süsteemist ja sellega taotletavatest eesmärkidest.

      40. Seoses määrusega nr 207/2009 taotletavate eesmärkidega ilmneb selle põhjendustest 2, 4 ja 6, et määruse eesmärk on kõrvaldada kaubamärkide omanikele liikmesriikide õigusnormidega antavate õiguste territoriaalne tõke selliselt, et ettevõtjatel oleks võimalik oma majandustegevust kohandada ühenduse mastaapidele ja sellega takistamatult tegeleda. Nii võimaldab ühenduse kaubamärk selle omanikul oma kaupu või teenuseid kogu ühenduses riigipiire arvestamata ühtemoodi identifitseerida. Seevastu ettevõtjad, kes ei soovi oma kaubamärki ühenduse tasandil kaitsta, võivad otsustada siseriiklike kaubamärkide kasutamise kasuks, ilma et nad oleksid kohustatud registreerima oma kaubamärke ühenduse kaubamärkidena.

      41. Nende eesmärkide saavutamiseks on liidu seadusandja näinud ette määruse nr 207/2009 artikli 1 lõikes 2, koostoimes sama määruse põhjendusega 3, et ühenduse kaubamärk on ühtne, mis tähendab, et sellele antav kaitse ja selle mõju on ühetaoline СКАЧАТЬ