Seelikukütt. Mati Soonik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ löömise õhtu, kus mina polnud tähtis asjamees, aga väike tegelane olin siiski. Paljud kursusekaaslased kippusid laua taha rebaseid küsitlema – seal istuja sai endale ju vägedejuhataja seisuse. Kombetalitus jättis ehk paremagi mulje kui möödunud aastal. Rebased käitusid küllalt viisakalt, ent suuderi mängus olid nende musud magusamad kui teistel, ringmängudes olid kõik kelmikad. Sain igatahes piisavalt palju ka tantsida, kuigi lusti selleks polnud.

      Peo lõpp kipub ära vajuma ja nii juhtus ka seekord. Tiirutasin tujutult ringi, kuni lõpuks üksi sealt lahkusin, kuigi kell oli vaid kaks öösel. Peopaiga lähistel nägin üksikut neidu tippimas, kelle külge ülemeelikult haakusin. Selgus, et tema tuli restoranist Kaunas ja oli seal peigmehega riidu läinud. Saatsin teda, aga kui ta näitas oma maja, rabasin ta käte vahele ja pidin ta suudlustega peaaegu ära lämmatama. Tal polnud selle vastu midagi ja küllap aitasid restoranis joodud napsid sellele kaasa.

      Meie energilisus ja kirglikkus vallandusid järjest enam, aga järsku rebis näitsik enese mu käte vahelt lahti ja hüüatas: „Aitab küll! Ma pean minema!”

      Lunisin: „Saame veel kokku, kui täna pead minema.”

      Selle peale algul vaid naeratati, aga lõpuks siiski lausuti: „Vallatlesime natuke, kuid sellest aitab – meie eluteed jätkuvad eraldi.”

      Kadunud ta mu silmist oligi ja sain ühiselamu poole astuma hakata.

* * *

      Üleeile õhtul kuulasin setude ja Hellero esinemist. Meloodia ja rütm olid täitsa mõnusad. Vaheajal hakkasin eesti fi loloogia teise kursuse Merlest välja tegema, kes tuli minuga kenasti kaasa, aga pani mul setude tantsud nahka, sest sain neid vaid ukse vahelt vaadata. Pärast kontserti saatsin tujuküllase vestluse saatel Merle koju. Puiklemata laskis ta oma käest kinni võtta. Üsna haritud ja laia silma ringiga näib ta olevat: kuulab tõsist muusikat, vaatab teatrietendusi, külastab kunstinäitusi ja armastab metsas ringi kolada. Meie vestlus läks mulle hinge.

      Ta kodu ees seistes lunisin ka majja sissepääsemist: „Ma tahan sinuga veel olla ja ei raatsi sinust lahkuda.”

      Üllatavalt kiiresti jõudsin sihile.

      „Olgu pealegi! Mul polegi kedagi kodus.”

      Mulle pakuti kohvi ja mu julgus kasvas. Istusin kauni näitsiku kõrval ning üritasin teda nagu muuseas siit ja sealt pigistada. Tõrjuv ta minuga polnud ning mu häbematus läks nii suureks, et rabasin ta pea käte vahele ja vajutasin ta huultele tulise suudluse. Merle ei näidanud oma musimokkadega agarust üles, ent mind endast eemale ka ei tõuganud.

      Silitasin ta juukseid ja kaela, ise korrutasin: „Küll oled sa vastupandamatult ilus! Küll on sul hurmavad juuksed!”

      „Sa oled suur meelitaja!” ütles Merle naeratades.

      Tõesti on tal paksud blondid juuksed ja need lausa kutsuvad ennast silitama.

      Mu kaunis kaaslane püüdis kohvijoomist jätkata.

      „Jäta, palun! Kas sulle kohv ei maitse?”

      Võtsin tassist lonksu rüübet.

      „Suurepärane!”

      Panin sõrmed Merle põlvedele ja lükkasin hetke pärast nad jupp maad kleidi all reit mööda kõrgemale. Rõõmustasin, sest mu sõrmed jäid rahulikult paigale. Suudlesin kaunishinge huuli, nägu ja kaela.

      „Kas pole juba küllalt?” pahandas ta.

      „Ei!” vastasin ja libistasin sõrmi natuke edasi.

      Jälle surusin suudluse näitsiku huultele, kuigi mu kätt püüti reiest eemale rebida. Ma ei lasknud ennast häirida, vaid libistasin sõrmi veel edasi.

      „Jäta järele! Kas kuuled?” hüüatas Merle.

      Kuivõrd piirduti ainult sõnadega, pigistasin julgelt ta reit.

      „Kohe! Ma tahan ainult tunda su sooja ihu oma sõrmede all!”

      „Ära tee, palun,” sosistas ihaldusväärne tütarlaps.

      „Ära karda,” sosistasin samuti.

      Rabasin näitsiku sülle ja tassisin diivanile. Küllap oli ta oma saatusega leppinud – enam ei vaielnud ta mulle vastu. Samas liigutas ta oma kätt niivõrd ettevaatamatult, et küünarnukiga vastu nina sain. Tundsin valu, aga eelkõige ehmatas mind tõsiasi, et ninast midagi nirisema hakkas. Tõmbasin käeseljaga üle vuntside. Veri!

      Mu pürgimistel Merle pool oli kriips peal. Abivalmilt tohterdas ta mu nina, aga veidi aja pärast jõime kohvi. Uuesti kohtumisest ei tihanud ma rääkida, kuid „nägemiseni” ütles võõrustaja mulle siiski üsna armsalt. Ebamääraselt kõnelesime esmaspäevase kont serdi külastamisest, kuid vaevalt saan aega sinna minna, sest siis on ju mul Mailaga kohtamine ja ülekooliline kõnevõistlus. Tulevikus võin mõne vahva neiukese siiski mingilt ülikooli kontserdilt kinni nabida.

      Edaspidine minu ja Merle vahel oleneb põhiliselt sellest, milliseks kujunevad minu ja Maila suhted. Kui pruudiga vahekord ei laabu, teen ponnistuse tutvuse arendamiseks Merlega. Igal juhul jättis uus tuttav endast hea mulje ja äratas huvi enese vastu, vaid õnnetu juhus seoses verejooksuga mu ninast välistas seekord armumängu.

      Õhtul ootas mind ühiselamus üllatus, sest mu krapsakas toakaaslane Madis oli mingi noorikuga meie toa hõivanud. Ta on isegi nii energiline, et pani enese korrusevanema juures ööseks ühiselamu telefonivalvesse kirja.

      Ta ütles: „Ma teen nii tööd rohkem, aga magan vähem, mis sobib mulle hästi.”

      Seekord lippas ta hulk aega ühiselamus ringi, et mulle voodikohta leida. Jäägu see tagumiseks korraks! 103. toas sain aseme, kuid und mul ei tulnud ega tulnud. Kippusin Merlest, ka Mailast mõtlema. Kui kuskil nagises voodi, peitsin pea padja alla. Hommikul vara läks mul uni ära ja ma kupatasin Madise kallimaga meie toast välja. Madis lunis küll, et lasku ma tal veel näitsikuga magada, aga mina olin halastamatu ja heitsin oma voodisse uinakut tegema.

      Kannatamatusega ootan esmaspäeva, et näha, kas väljavalitu tuleb kohtamisele või ei. Edaspidine plaan ta sinna mittetulemise puhul on segane, aga küll see kristalliseerub. Tohutu vahva oleks, kui kohtuksime. Käituksin siis igati aumehelikult ja olenemata sellest, kas kõik ta ettepanekud ongi mulle meelepärased, ikkagi nõustuksin nendega. Kui ta kohtamisele ei saabu, siis samal päeval ma arvatavasti tema poole ei lähe.

      Eile kindlustasin veelgi tagalat. Nimelt olin tantsuõhtul ja keerutasin jalga maatüdrukuga, kes püüab EPA kaugõppesse sisse saada. Korter on tal Tartust kümne kilomeetri kaugusel, aga palka saab saja neljakümne rubla ringis. Kui teda sõbranna poole saatsin ja võrgutada püüdsin, ta põhiliselt naeratas.

      Mõtlesin: küllap jõuame ka seksini.

      Seda siiski ei juhtunud, sest ta laskis küll rindu silitada, ent see oli ka kõik.

      „Me pole loomad,” põhjendas ta i-le punkti panemata jätmist.

      Küll püüdsin selgitada ja seletada ta mulle andumist: „Armusime esimesest silmapilgust ja meile on kõik lubatud.”

      „Ära parem üritagi mind surnuks rääkida – kasu sellest pole!” ütles ta kelmikalt.

      Maatüdruk on armsa naeratusega. Leppisime järgmise kohtamise suhtes kokku. Soovisin, et see ebamääraseks jääks, aga tema tahtis, et me näeksime teineteist jälle kindlas СКАЧАТЬ