London. Edward Rutherfurd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Angliast pöörduski Elfgiva tagasi oma abikaasa juurde.

      See oli tema lapsepõlvekodu. Ta käis seal igal aastal isa hauda külastamas. Sel korral lootis ta eriti, et see külaskäik annab talle jõudu, ja mõnes mõttes andiski. Õnnelikuna oli naine rännanud piki lagedat randa, kus lausikud vaheldusid pikkade liivaluidetega, kuni madalad lained nad endasse neelasid. Ta oli nautinud merelt tulevat soolast tuult, mis oli karm ja virgutav. Öeldi, et idainglismaalased elavad selle tõttu kauem.

      Veidi eemal sisemaa pool asus kalmistu – rida viie jala kõrgusi kääpaid leetpõõsaste ja väikeste puude vahel, mille ladvad oli tuul juba ammu lamedaks räsinud. Naine oli veetnud seal mitu tundi. Kõige suurem kääbas oli tema isa haud.

      Elfgiva oli isa armastanud ja imetlenud. Too reisis läbi kõik põhjamaa mered ja võttis endale rootslasest naise. Ta oli olnud nii julge meresõitja, et kui ta suri, maeti ta täies sõjarüüs oma paati. Naine kuulis senini tema sügavat häält. Kui isa nüüd seal lamab, pikk habe laiali laotatud, kas ta näeb siis und voogavast merest? Võib-olla küll. Ja kas põhjamaa jumalad valvavad teda? Naine ei kahelnud selles. Kas nad polnud siis temaga üht verd? Kas polnud nende järgi nimetatud kõik nädalapäevad? Sõjajumala Tiw’i järgi oli roomlaste kalendri Mars nimetatud Tuesday’ks; kõige suuremale jumalale Wodenile või Wotanile, nagu germaanlased teda kutsuvad, kuulus keskmine päev, Wednesday, müristajale Thunorile Thursday, armastusjumalanna Friggile Friday, tema oli rooma kalendri Venus.

      „Minu vanavanaisa oli kuninga perekonnas kõige noorem vend,” meenutas isa talle, „seega pärineme me Wodenist endast.” Peaaegu kõik kuninglikud perekonnad Inglismaal väitsid end pärinevat Wodenist. Pole siis ime, et isa otsatu jõud näis tulevat otse merest ja taevast.

      Eks olnud need pärimused, mida temagi oli oma neljale pojale edasi andnud, kui need veel hällis olid? Eks rääkinud ta neile, et nad on mere ja tuule ja jumalate eneste lapsed? Mida ütleks nüüd isa tema abikaasa uue häbistava nõudmise kohta? Isa haual seistes teadis naine seda väga hästi. Sellepärast ei toonudki see külaskäik talle mingit lohutust, kuigi andis jõudu.

      Abikaasa oli nõudnud, et ta saaks kristlaseks.

*

      Mees ja tema kena noor naine seisid külarahva keskel jõe ääres. Mõlemad tundsid kabuhirmu.

      Nagu teistel, nii oli ka neil seljas pikk särk ja jalgade ümber säärised, mis olid keermeliste nahkrihmadega kinni seotud. Nüüd aga rebisid kaks naist tüdrukul säärekatted ära. Hetke pärast tõmbasid nad tal seljast ka särgi.

      Kuritöö ja kohtumõistmine – nagu see siis käis – olid leidnud aset eelmisel päeval; ka karistus oleks siis täide viidud, kui külavanem poleks otsustanud, et tuleb oodata, kuni nad saavad mao. Nüüd oli see neil olemas.

      Kütt hoidis rästikut ettevaatlikult pea tagant kinni. Korraks sirutas ta siu väikese lõkke lähedale, et teda õrritada.

      Maas lebas suur kott, millesse olid juba laotud kivid. Niipea kui heledapäise tüdruku riided on seljast võetud, sunnitakse ta kotti pugema. Siis visatakse rästik sinna sisse, seotakse kott kinni ja jälgitakse, kuidas see tõmbleb, kui siug tüdrukut salvab. Külavanema käsu peale heidetakse kott seejärel jõkke ja lastakse põhja vajuda.

      Niimoodi karistati naist nõidumise eest.

      Nende süüs ei olnud mingit kahtlust – nad olid teolt tabatud. Ükski mees ei astunud nende eest välja. Nooruk oli protesteerinud, et tema naine ei ole asjaga seotud, kuid seda polnud mõtet tähele panna. Mees oli enne teo kordasaatmist tulnud oma onnist ja naine oli ka seal. See tegi ta küla silmis süüdlaseks.

      „Naine kindlasti käskis tal seda teha,” ütles keegi. „Ta ei püüdnudki meest takistada,” täpsustasid teised. Kas see polnud ükskõik? Anglosakside iidsed seadused – doom’id – olid karmid ja järeleandmatud. „Pange tüdruk kotti,” karjusid inimesed.

      Noormehe Offa vastu tunti suuremat sümpaatiat, kuigi ka tema mõisteti süüdi. Keegi ei võinud eitada, et temas ilmutas end vaim. Faktid olid lihtsad. Külavanem, pikakasvuline kaval mees, oli heitnud silma noore Offa naise peale. Ta proovis tüdrukut võrgutada ja oleks ta peaaegu vägistanud, kui appikarjed poleks teda peatanud. See oli kõik. Kellelegi ei tehtud viga. Kuid Offa armastas oma naist ning too teda samuti. Ta ei suutnud taluda mõtet, et keegi tüdrukule kallale kipub. Mõned külas arvasid, et poiss oli mõistuse kaotanud.

      Kui ta oleks külavanemale lihtsalt kallale läinud, poleks asi olnud nii halb. Vaidlused poolte vahel lahendati harilikult kahjutasuga. Kui raiusid otsast kellegi kämblad, maksid need kinni; kui terve käe, maksid rohkem. Kuigi tegemist oli verivaenlastega, maksti ka mehe surm perekonnale sageli rahaga kinni. Aga nooruk ei olnud nii toiminud. Kahtlemata naise poolt tagant kihutatud, oli ta eelmisel päeval oma hütist väljunud ja külavanemat nõelaga torganud. See oli sootuks teine asi. See oli nõiakunst.

      Nõelte torkamine ohvri kujude sisse oli nõidumisel tavaline, kuid teine viis oli torgata see ohvri enda kehasse, nagu räägib muinaslugu uinuvast kaunitarist, ning paluda siis mitte seda, et ohver magama jääks, vaid et haav niikaua mädaneks, kuni saabub surm. Just selles kohutavas kuriteos Offat süüdistatigi. Kuna temast ei peetud lugu, polnud tal suurt väljavaateid.

      Ta oli agar nooruk, kakskümmend aastat vana, sooniline, väiksem kui enamik turjakatest saksi külameestest ja mitte heledate nagu nemad, vaid pruunide juustega, kuigi silmad olid tal samuti sinised. Mingi vilkus tema mõtetes ja iseloomus oli veel üks märk, et temas on rohkem keldi kui anglosaksi verd. Tal oli kaks silmatorkavat tundemärki – valge juuksetutt laubal ja veidrad ujunahad mõlema käe sõrmede vahel. Kuigi tema nimi oli Offa, kutsusid teised külaelanikud teda harilikult Pardiks.

      Sellest oli möödas poolteist sajandit, kui tema perekond lahkus kunagisest Rooma linnast Londiniumist. Kui leegionid minema läksid, teenisid nad pisikaupmeestena maakaitseväes ja jälgisid murega linna allakäiku. Aastal 457, kui tuhanded inimesed põgenesid Kentist, et saksi marodööride väe eest kaitset leida, olid nad veel seal. Kuigi hirmuäratavad linnamüürid, mida oli tugevdatud täiendavate bastionide ja suure vastupidava valliga jõekaldal, olid neid tookord kaitsnud, osutus see linna viimaseks hiilgeajaks ja lõpu alguseks, mis saabus kiiresti. Saksi põllupidajad, kes maa üle võtsid, ei vajanud linnu. Vana metropol, mis oli oma otstarbe kaotanud, hakkas laostuma ja tühjenes. Põlvkond hiljem oli Offade perekond vaesunud ning järgmine põlv siirdus juba mujale. Offa vanaisa hankis Essexi põlismetsades lisaelatist söepõletamisega, isa, kes oli lõbus sell ja suurepärane laulja, võeti vastu siia väikesesse saksi külla ja tal lubati abielluda saksi tüdrukuga. Need külaelanikud olidki Offa rahvas; teisi tal polnud.

      See oli väike kohake, õieti ainult metsalagendik, mis oli rajatud jõekese äärde, mis voolas koos paljude teiste samasugustega oma looklevat teed mööda läbi metsa ja soo Thamesi alamjooksu poole. Külas olid mõned pruunid roogkatusega hütid, pikk puust laut, kaks põldu, üks neist valmis saagikoristuseks ja teine söötis, aas ja heinamaa, kus sõid laisalt neli lehma ja hatune hobune. Jõekaldal oli mustaks värvitud paat. Ümber küla seisid sünge müürina tammed, saared ja pöögid. Sead tuhnisid pehmel metsaalusel pähkleid ja tammetõrusid.

      Kunagi oli ainult miili kauguselt möödunud Rooma maantee, mis viis

      Londiniumist idarannikule, kuid nüüd oli see metsa kasvanud. Küla ei olnud aga täielikult muust ilmast ära lõigatud, sest läbi metsa kulgev looklev teerada tõi sinna mõnikord rändureid ning üle jõe viis väike puust sild.

      Noor Offa oli üks küla vaesemaid elanikke. Tal ei olnud talupojale ettenähtud maaosa – õuemaad. „Mul on ainult veerand õuemaad,” oli ta hoiatanud oma pruuti, kui temaga kurameeris. Et ära elada, töötas ta teiste СКАЧАТЬ