London. Edward Rutherfurd
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу London - Edward Rutherfurd страница 26

Название: London

Автор: Edward Rutherfurd

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789985333495

isbn:

СКАЧАТЬ kirja saatnud ja kingituse lubanud. Tema oli suure riski peale välja läinud ja nüüd on ta siia alandatuna ja masenduses seisma jäetud nagu idioot, kuni otsustab minema lonkida. Tüdruk ootas veel veidi ja kehitas siis õlgu. Võib-olla oli noore Juliusega midagi juhtunud. Võib-olla.

      „Ma andestan talle vaid siis, kui ta on jala murdnud,” pomises Martina endamisi, „kuid muidu mitte.” Kui poiss arvab, et võib temast mitte välja teha, küll ta siis näeb, kuidas talle kätte makstakse.

      Seepärast oli tüdruk üsna vastuvõtlikus meeleolus, kui nägi oma üllatuseks varjulisest tänavast lähenevat tuttavat kogu.

      Nähes Martinat üksi, läks Sextus loomusunnil tema poole. Ja mis tüdrukusse puutus, siis oli ka täiesti loomulik, et näinud meest, keda ta truudusetu Juliuse pärast vältinud oli, tervitas ta teda nüüd suudlusega. Ta lootis, et kui Julius peaks kusagil läheduses viibima, näeb ta seda. Kindluse mõttes suudles tüdruk Sextust veel korra.

      Sextus oli veidi üllatunud, et tüdruk, keda ta oli jahtinud, tema vastu äkki nii lahke paistab olevat. Tema eneseuhkus ütles talle, et seda võis oodata; kogemused käskisid aga põhjuste kohta küsimusi mitte esitada. Ta naeratas lahkelt.

      Siis märkas ta, et tüdruk oli tulnud sillalt. Kas ta ei näinud seal tema sõpra Juliust, päris poiss. Ei, vastas tüdruk hapu naeratusega, Julius ei viibinud kindlasti mitte siinkandis. „Võib-olla on ta mängudel,” arvas tüdruk. „Kas läheme ja vaatame järele?” Ning ta võttis poisil käe alt kinni.

      See oli Sextusele meeldiv jalutuskäik. Tal oli küll Juliusega asju ajada, kuid ta ei tahtnud seda ettenägematut võimalust käest lasta. Kui nad olid jõudnud amfiteatri lähedusse, oli ta juba kokku leppinud, et tuleb selleks ööks tüdruku juurde.

      Kui ma siis juba vanglas ei ole, ütles ta endale, olen ma taevas.

      „Parem, kui mind ei nähta sinuga koos amfiteatrisse minemas,” valetas ta kavalalt, kui nad pärale jõudsid. „Jäägu siis õhtuni.” Seejärel lipsas poiss minema, et oma endist sõpra oodata. Tema käsi puudutas nuga.

      Õhtu oli soe, ja kui suur amfiteater tühjenes, rippus õhus lustakas higi- ja tolmuloor. Rahvahulk oli väga rahul. Nad olid pikkadel kaarjatel terrassidel söönud ja joonud, olid näinud lõvisid, härgi, kaelkirjakut ning kõiksuguseid muid loomi; olid näinud, kuidas karu meest väntsutab, ja kaks gladiaatorit olid nende silme ees surnud. Londinium võis Roomast küll kaugel olla, kuid noil hetkedel seal teatri kiviste kaarte all, kui inimesed nägid Euroopa ja Aafrika loomi ning jälgisid meeste võitlust, tundus iidse päikesepaistelise maailmariigi keiserlik pealinn olevat vaid hõike kaugusel lõunapoolse silmapiiri taga.

      Julius liikus koos rahvahulgaga. See päästis tõenäoliselt ta elu. Kui tal oli õnnestunud oma jälitajatest umbes sada jardi ette jõuda, oli ta kõrvaltänavalt välja tormanud, munakividega kaetud kitsa platsi ületanud ja amfiteatrisse sööstnud. Ta jooksis mööda müüridevahelist ringikujulist vahekäiku, tormas kahest trepist üles ja jõudis läbi kitsa ukseava ülemisele terrassile. Kaks gladiaatorit võitlesid. Rahvas oli püsti tõusnud, et tapmist näha. Juliusel õnnestus inimeste hulka lipsata ja endale koht leida, ilma et keegi temast välja oleks teinud.

      Ta jäi sinna kogu pärastlõunaks. Mitu korda uuris ta pilguga publikut, peaaegu lootes näha teda otsivaid leegionäre. Ta polnud söandanud enne teatrist väljuda, kartes, et mehed ootavad teda, kuid nüüd, kui ta koos rahvahulgaga välja tuli, ei näinud ta neist mingit märki. Õnneks polnud mehed saanud teda korralikult silmitseda.

      Võib-olla tulin ma sellest puhtalt välja, ütles ta endale naeratades.

      Aga mida edasi teha? Vanemad hakkavad õige pea naabritega koos pidu pidama. Kindlasti imestasid nad kogu päeva, kus ta on, ning ootavad teda nüüd. Tõepoolest, pärast kõiki neid viimaste tundide ohte tundus kodu tujuküllane turvalisus ligitõmbav.

      Kuid oli veel see valeraha. Ema teadis sellest. Varem või hiljem tuleb temaga sel teemal jutuajamine – ja isaga ka, pole kahtlustki. Seda poiss kartis, kuid julgustas end. „Igal juhul tuleb emal mulle öelda, mida ta müntidega tegi, siis ma saaksin Sextuse oma turjalt maha raputada,” pomises ta.

      Julius ohkas. Sextus oli andnud talle aega kuni päikese loojumiseni. Päike oli just loojumas. Ma pean tema eest lihtsalt kuni hommikuni kõrvale hoidma, otsustas ta. Vahepeal tuleb mul kiiresti raha hankida, ütles ta endale. Ja muide, ta peab mu kõigepealt üles leidma.

      Poiss otsustas liikuda koos rahvahulgaga, mis oli valgunud ülemisele peatänavale ja suundus peamiselt idapoolse künka poole. Minnes pöördusid tema mõtted uuesti Martina juurde tagasi. Kas tüdruk on kusagil seal? Ehk oleks võimalik temaga ära leppida? Võib-olla. Lootust polnud kindlasti vaja kaotada.

      Ja siis, nagu juba mitmel korral tol pikal pärastlõunal, mõtles ta jälle kullale.

      Seda kotti omaenda käte vahel hoida! Teada, et isegi praegu on see kusagil läheduses ja lebab ilmselt mõnes keldris paari jardi kaugusel kohast, kus ta oli näinud vankrit. Kas leegionärid on ikka veel seal ja valvavad seda? Kindlasti mitte. Kui nad olid kulla varastanud, hoiavad nad sellest kohast mõne aja eemale.

      Kuid siis tuli talle pähe üks teine mõte. Võib-olla nad ei jätagi seda sinna. Päeva või paari pärast võivad nad tagasi tulla ja hakata kulda laiali vedama. Miks jätta see kõik ühte kohta, kus see võidaks avastada? See on väga vähe tõenäoline, et kuld kauaks sinna jääb. Kui ma tahan sellele käpa peale panna, peaksin kohe otsima hakkama, jõudis poiss järeldusele. Ning hakkas siis tasa naerma. Ma ei lähe üldse koju.

      Ta astus kõrvaltänavale ja läks vargsi tagasi sinna, kus oli näinud vankrit. Läheduses olid mõned inimesed, kuid sõduritest ei olnud mingit märki. Julius uuris piirkonda tähelepanelikult. Seal paistis olevat pool tosinat kohta, kuhu raha võis olla peidetud. Ta pidi neisse sisse murdma. Peagi saabub videvik. Tal on vaja õlilampi. Poiss jätkas ettevaatlikult teed.

      Ta ei teadnudki, et teda jälitatakse.

      Juliuse ema hakkas muret tundma alles siis, kui öö oli käes. Naabrid nautisid nende roogi. Paks tüdruk oli just kolmanda kana nahka pistnud. Abikaasa Rufus, kelle ümar rõõmus nägu oli nüüd punane nagu mari, rääkis oma sõpradele üht naljakat lugu. Aga kus oli poiss?

      „Ta jookseb mõne naise järel,” oli Rufus talle naerul näoga öelnud, kui poeg peo alguseks välja ei ilmunud. „Ära muretse.”

      Kuid naine polnud Rufusele müntidest veel rääkinud. Ja mismoodi Sextus sellega seotud on? Too paksude kulmudega sell ei meeldinud talle.

      Tähed juba paistsid, kui Martina ootama hakkas. Ta ei teadnudki õieti, mida ta hetkel tunneb. Viha Juliuse vastu oli õhtupoolikul lahtunud. Võib-olla oli poisiga midagi juhtunud. Kas ta ei süüdistanud teda liiga vara?

      Ja nüüd pidi peagi saabuma Sextus.

      Osa temast tundis erutust. Lõppude lõpuks on toogi mees. Mõte mehele sellel soojal suveööl pani teda ootusest värisema. Aga ikkagi, kas ta õieti tahabki seda Sextust, kellel on sügaval asetsevad silmad ja suujooneni ulatuv põskhabe? Võib-olla ei tahagi eriti. „See oli too noor poksija, keda ma tahtsin,” tunnistas ta endale valjult.

      Kuid nüüd tuleb Sextus ja tüdruk oli kindel, et kui ta juba kohal on, ei saa temast enam nii kergesti lahti. Ta ohkas. Tol hetkel ei teadnud ta ise ka õieti, mida tahab.

      Heledate tähtede all libises väike paat mõõna ajal vaikselt allavoolu. Õhk oli isegi jõel soe. Läbinud Londiniumist allpool asuva suure jõekääru, triivis paat märkamatuna läbi vaikselt mere poole voolavate voogude.

      Keha СКАЧАТЬ