Võimatu edu. Kasvulava Nokias. Jorma Ollila

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ probleemide, kõrgete intresside ja finantssüsteemide jätkusuutlikkuse teemal. Herlin hoolitses, et tema oleks vestluse keskpunktis.

      Olime kolinud Espoosse Haukilahti sümpaatsesse ridaelamusse. Perre oli sündinud veel kaks last: Anna 1981. ja Matti 1983. aastal. Olin kõigi kolme sünnituse juures, aga viimasele, Matti sünnile, jäin viis minutit hiljaks. Selle pärast tuli kodus hiljem ütlemist, ja õigusega. Suurem osa kodustest töödest jäi Liisa õlule, kuigi ka Liisal oli oma karjäär sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumis. Oma särke triikisin siiski ise kuni 1990ndateni, mil otsustasime esimest korda palgata koduabilise, kes triigiks ja koristaks. Meie elu täitsid töö, pere ja lapsed. Varsti ostsime suvemaja Orivesis, kus nokitsesime, käisime kalal ja veetsime aega sõprade seltsis.

      Kannatlikkus pole kunagi kuulunud minu tugevamate külgede hulka ja mul ei jätkunud seda ka 1980ndate alguses. Kuigi ma ei kavatsenud enam kunagi teaduse juurde tagasi pöörduda, töötas pea endiselt täistuuridel. Ilmselt just selle pärast igatsesin taas uusi väljakutseid. Olin juba kolmekümne nelja aastane ja vaatasin Citibanki kiiresti edasi liikuvaid spetsialiste, kes olid teinekord minust kümme aastat nooremad. Tahtsin samuti edasi liikuda kiiremini ja avaramate väljavaadetega, kui seda võimaldas Helsingi väike Citibanki kontor. Londonis olin ma end hästi tundnud, sest maailm oli suur, tegevus rahvusvaheline ja mul oli võimalus pidevalt areneda. Pärast seda, kui olin Helsingis oma võrgustiku ja meeskonna sisse seadnud, oli loomulik, et hakkasin püüdlema järgmise teetähise poole.

      Citibank oli minu jaoks juhtimise kõrgkool. Hiljem olen tähele pannud, et ettevõtte juhi tegutsemismudelid kujunevad sageli välja kahekümne viienda ja kolmekümne viienda eluaasta vahel. On oluline, et inimesel oleks selles vanuses eeskujusid, kelle tegutsemist jälgides kujuneb arusaam heast ja halvast juhtimisest. Mudel kinnistub ja kujundab inimese enda tegevust ning ootusi teiste juhtimisstiilile. Kui juhid on halvad, laisad või ebaausad, kujuneb noorel töötajal juhtimisest vildakas pilt. See muudab ta kahtlustavaks, küüniliseks ja mõnikord ka halvaks juhiks. Temast võib saada töötaja või juht, kes kahtlustab pidevalt vandenõusid ja kuluaarikaklusi ka siis, kui selleks pole alust. Kui ebaaus juht petab oma alluvaid, jääb noorele töötajale igaveseks arm hinge. Tal on sellest raske toibuda ja uskuda teistest juhtidest head. Seepärast on head juhtimismudelid iga ettevõtte jaoks elu ja surma küsimus. Usun, et ettevõte võib halvimal juhul välja surra, kui juhtimismudelid ei tööta.

      Citibankis polnud ühist juhtimismudelit, aga ettevõtte kultuuri osas andis see pank kindla eeskuju. Pank oli rahvusvaheline, mõne meelest lausa kaootiline, ja toetas mitmesuguseid väärtushinnanguid. Seal leidus aga palju just sellist dünaamikat, mida ma vajasin ja hindasin. Citibankis olid isegi kõige kõrgemad juhid panga müügimehed, kes käisid tooteid reklaamimas ja klientidega kohtumas. Isegi kogu panga juht Walter Wriston ei saanud sulguda kabinetivaikusesse ja tähtsasse üksindusse. Ameerikalik kultuur eeldas, et kõik annaksid eesmärgi saavutamiseks endast kõik.

      Võtsin selle mõtteviisi Citibankis omaks ja tõin kaasa Nokiasse. Olen sundinud ennast ja oma kaasjuhte ringi sõitma, klientidega kohtuma, uusi asju õppima ja meie tooteid müüma. Oleksin jõudnud selleni ehk ka ilma Citibanki aastateta, aga ma ei oleks näinud praktikas, kuidas ettevõtte kultuur ettevõtte tegevust mõjutab. Teisalt tegi Citibank samuti vigu ja ma proovisin õppida ka nendest.

      Võimalik, et ma polnud tollal kõige lihtsam alluv. Kui John Quitter külastas Helsingi kontorit, panin tema juurde hommikusöögiks aja kinni. Citibanki majas oli kombeks, et oma soovidest ja ambitsioonidest räägiti avameelselt otsese ülemusega. Trummeldasin sõrmedega vastu lauaplaati, nagu mul mõnikord kombeks oli, ja ütlesin, et ei ole oma karjääri arenguga rahul. Vajasin edasiliikumiseks uusi võimalusi. Liisa töötas sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumis ning talle pakuti rahvusvahelist tööd Genfis, aga Citibank ei suutnud mulle seal tööd pakkuda. See oli paras pettumus meile mõlemale.

      John Quitter kuulas minu südamepuistamist sõbralikult, aga ei öelnud suurt midagi, sest temagi sai ilmselt aru, et ma ei jää Citibanki väga kauaks. Teadsin, et kui jätkan pangas, pakutakse mulle ilmselt võimalust saada panga sees uusi kogemusi suuremal turul, näiteks teistes Põhjamaades, Ühendriikides või Ladina-Ameerikas. Aga ma olin Citibanki Helsingi kontoris kolmanda astme juht. Isegi kui ma oleksin läinud ja Soome tagasi tulnud, oleksin parimal juhul tõusnud teiseks. Sellest mulle ei piisanud. Teadsin oma väärtust ja tahtsin kannatamatult edasi liikuda. Olin juba üle kolmekümne ega võinud aega raisata.

      Võimalusi, mille vahel valida, oli teisigi. Yhdyspankki direktor Mika Tiivola ja rahvusvaheliste asjade eest vastutav tegevjuhi asetäitja Paavo Laitinen kutsusid mind oma panga peakontorisse. Oma pidulikul kombel tegid nad teatavaks, et on valinud mind Singapuri tütarpanga juhiks. Me vestlesime ja ma lubasin asja kaaluda. Kahe nädala pärast teatasin, et ma ei ole Yhdyspankki pakkumisest huvitatud. Paavo Laitinen ütles mulle hiljem, et minu vastus oli Yhdyspankkis äratanud üldist hämmastust.

      Sain veel ühe tööpakkumise. Selle tegi Soome majanduspoliitika keskus (EVA, Elinkeinoelämän Valtuuskunta), mis oli loodud ühiskondliku diskussiooni arendamiseks turumajanduse teemadel. Organisatsioonil oli poliitilist mõjuvõimu, see korraldas uuringuid ja nägi vaeva avaliku arvamuse kujundamisega. EVA tegevjuhina töötas tollal Max Jakobson, endine suursaadik ja raskekaalu kategooriasse kuuluv välispoliitikategelane. Arutasime Maxiga paar korda minu tööleasumist EVAsse ja mulle tehti pakkumine, aga lõpuks ei võtnud ma tööd vastu.

      Kahtlemata oli see nii minu kui EVA õnn. Tahtsin siirduda „päris“ ärimaailma. Seal pidi olema minu tulevik, kuigi ma ei lõpetanud kunagi poliitika jälgimist ega sotsiaalset tegevust. Olen lihtsalt teinud seda ettevõtte juhi positsioonilt. Hiljem ristus minu rada siiski EVAga: 2005. aastast olen olnud selle juhatuse esimees.

      Mina ise leidsin, et olin Citibankis palju ära teinud. Ettevõtetega seotud laenuportfell oli kasvanud, järjest rohkem suuri Soome ettevõtteid otsustas Citibanki kasuks, meid usaldati ja minu väike meeskond mõistis klientide vajadusi. Olin tõestanud midagi enda jaoks olulist: minu koht võis tõepoolest olla ettevõtluses.

      Kuigi ma polnud Citibankis rahul päris kõigega, olin ma siiski Londonis teinud õige otsuse. Mul oli alles too kolletanud paber, mis tagas mulle tee tagasi teaduslikku karjääri juurde väitekirja kirjutama. Nüüd torkasin selle kaugemale arhiivinurka.

      18. Nokiasse

      Olenevalt maailmavaatest võib elu pidada juhuseks, saatuseks või ka Jumala kätetööks. Minu arvates on kõik omavahel seotud, kuigi usun, et inimene saab oma saatust kujundada. Oli suur juhus, et minust sai Citibankis pankur ja ärijuht. Seda kõike poleks juhtunud, kui ma oleksin järginud oma algset plaani.

      1984. aasta sügisel olin arvanud, et töötan Citibankis veel ühe aasta. Tahtsin seal saavutada tiitli Vice President, mis eeldas põhjaliku koolitusprogrammi läbimist ja teatud kindlate eesmärkide saavutamist. Pärast seda kavatsesin Citibankist lahkuda ja otsida midagi muud. Kujutlesin, et see uus on kindlasti seotud ettevõtete finantstoimingutega. Ükski maailma vägi ei suutnud minus ikka veel äratada tulevase töökoha seisukohast huvi mõne Soome panga vastu. Mul oli koht esireas, kust oli kerge märgata, et suurte Soome pankade elu muutub edaspidi veelgi raskemaks.

      1984. aasta septembris helises minu telefon. Liini teises otsas (jah, see oli lauatelefon) oli Nokia peadirektor Kari Kairamo sekretär Hanna Forsgren. Ta küsis, kas ma tahaksin kohtuda Kairamo ja tegevjuhi Simo Vuorilehtoga.

      Mõne päeva pärast istusime Nokia juhtidega restoran Palace’i privaatruumis. Ma polnud kummagagi varem kohtunud. Mõlemad härrad kuulusid Soome tööstuse kõige tuntumate tegelaste hulka ja olid minust paarkümmend aastat vanemad. Pärast vestluse lõppu avaldas Kairamo kahetsust, et polnud minuga varem kohtunud. Vuorilehto ütles kogu vestluse jooksul vaevalt paar sõna ja Kairamo jälle rääkis vahetpidamata. Ta oli suurepärane müügimees ja seekord tahtis ta müüa mulle töökohta Nokias. Ta ütles, et on minust palju head kuulnud. СКАЧАТЬ