Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ värava kaudu, aga ma tulin jala ja mind saatis ainult Leevi Matteus, ja keegi ei karjunud mulle midagi, sest tollal ei tundnud mind Jeršalaimis keegi.”

      „Tunned sa selliseid mehi,” jätkas Pilatus vangilt pilku pööramata, „nagu keegi Dismas, keegi Hestas ja veel kolmas – keegi Barabas?”

      „Ei, ma ei tunne neid häid inimesi,” vastas vang.

      „Tõsi?”

      „Tõsi.”

      „Ja ütle mulle nüüd, miks sa kasutad kogu aeg sõnu „head inimesed”? Nimetad sa kõiki nõnda?”

      „Kõiki,” vastas vang. „Kurje inimesi pole olemas.”

      „Seda kuulen ma esimest korda.” Pilatus muigas. „Võib küll olla, et ma ei tunne elu küllalt hästi! Te ei tarvitse enam midagi kirja panna,” ütles ta sekretärile, ehkki see niikuinii midagi enam üles ei tähendanud, ja jätkas kõnelust vangiga: „Oled sa seda lugenud mõnest kreeka raamatust?”

      „Ei, see on minu enda mõte.”

      „Ja sa kuulutadki seda?”

      „Jah.”

      „Aga näiteks tsentuurio Marcus, keda kutsutakse Rotitapjaks –, kas tema on hea inimene?”

      „Jah,” vastas vang. „Tõsi küll, ta on õnnetu inimene. Sestsaadik kui head inimesed ta nii koledaks tegid, on tema meel kalk ja julm. Huvitav oleks teada, kes seda tegi.”

      „Seda võin sulle meelsasti öelda,” vastas Pilatus, „sest nägin seda ise pealt. Head inimesed kargasid talle kallale nagu koerad karule. Germaanlased rippusid tal turjal ja käte-jalgade küljes. Jalaväemaniipul sattus rõngasse, ja kui ratsaväeturma – seda aga juhatasin mina – poleks tiivalt läbi murdnud, ei oleks sul, filosoof, tulnud kõnelda Rotitapjaga. See juhtus Idistaviso lahinguväljal, Neitsite orus.”

      „Kui saaks temaga rääkida,” lausus vang äkki unistavalt, „siis muudaks ta meelt, ma olen kindel.”

      „Arvan, et sa ei teeks just suurt rõõmu leegioni legaadile,” vastas Pilatus, „kui võtaksid ette rääkida mõne tema ohvitseri või sõduriga. Aga kõikide õnneks seda ei juhtugi, ja mina olen esimene, kes selle eest hea seisab.”

      Sel hetkel lendas sammaskäiku noolkiire pääsuke, tegi ringi kullatud lae all, laskus madalamale, kitsa tiivaga peaaegu riivates nišis seisva vaskkuju nägu, ja kadus samba kapiteeli taha. Võibolla tuli ta mõttele sinna pesa teha.

      Pääsukese lennu kestel võttis prokuraatori peas, mis oli nüüd selge ja vaevast vaba, lõpliku kuju lahendus. See oli järgmine: hegemoon uuris Ha-Notsriks kutsutud hulkuva filosoofi Ješua süüasja ega leidnud selles midagi kuritegelikku. Muu hulgas ei leidnud ta mingit seost Ješua tegude ja hiljuti Jeršalaimis aset leidnud korrarikkumiste vahel. Hulkuv filosoof osutus vaimuhaigeks, mistõttu prokuraator ei kinnita Väikese Sanhedriini surmaotsust Ha-Notsrile. Et aga Ha-Notsri meelemõistusetud utoopilised kõned võivad Jeršalaimis rahutusi põhjustada, saadab prokuraator Ješua Jeršalaimist välja ja määrab tema vangistuspaigaks Caesarea Vahemere ääres, see tähendab prokuraatori enda asupaiga.

      Nüüd tuli see sekretärile dikteerida.

      Pääsukese tiivad vihisesid üle prokuraatori pea, lind sööstis purskkaevust mööda ja lendas vabadusse. Prokuraator tõstis pilgu vangile ja nägi, et tolle kõrval on löönud sätendama tolmusammas.

      „On see tema kohta kõik?” küsis Pilatus sekretärilt. „Kahjuks ei,” vastas sekretär prokuraatori üllatuseks ja ulatas talle teise pärgamendi.

      „Mis seal veel on?” küsis Pilatus pahaselt.

      Kui ta oli pärgamendi läbi lugenud, muutus tema näoilme veel rohkem. Kas oli see tume veri, mis valgus kaelale ja näkku, või juhtus midagi muud, kuid nahk kaotas kollaka jume ja näis kulukarva ning silmad vajusid auku.

      Ja küllap oli selleski süüdi meelekohtadesse tulvanud veri, mis seal nüüd tagus, et prokuraatori silmanägemisega juhtus midagi. Talle viirastus, et vangi pea hajus kuhugi ja selle asemele tekkis teine – kiilaspea, mis kandis harvade sakkidega kuldset krooni. Otsaesisel oli ümmargune, naha hävitanud ja salviga võitud paise. Hambutu suu oli auku vajunud, tujukas alahuul töllakil. Pilatusele näis, nagu oleksid rõdu roosad sambad ja Jeršalaimi kauged, sealpool aeda terendavad katused kuhugi kadunud ja kõik ümberringi mattunud Caprea aedade tihedasse rohelusse. Ja kõrvakuulmisega toimus ka midagi kummalist: kuskilt eemalt kostis nagu pasunasignaal – mitte vali, kuid hoiatav, ja seejärel võis kuulda ninahäält, mis lausus ülbelt sõnu venitades: „Seadus valitseja solvamise kohta…”

      Seosetud, katkendlikud, kummalised mõtted kihutasid peas tuhatnelja: „Ma olen kadunud!” Ja siis: „Oleme kadunud!..” Nende sekka vilksatas hoopis absurdne mõte mingist surematusest – ja see surematus tõi miskipärast kaasa ahistuse, mida oli võimatu taluda.

      Tahtepingutusega peletas Pilatus nägemuse, tema pilk jõudis tagasi rõdule ja kohe nägi ta enda ees vangi silmi.

      „Kuula mind, Ha-Notsri,” alustas prokuraator ja vaatas Ješuale kuidagi imelikult otsa – prokuraatori nägu oli kurjakuulutav, kuid pilk ärev –, „oled sa kunagi rääkinud midagi keisrist? Vasta! Kas oled rääkinud? Või… ei… ole?” Pilatus rõhutas sõna „ei” veidi rohkem, kui see kohtumõistmisel sünnis oli, ja saatis oma pilgus Ješuale mingi mõtte, mida ta oleks nagu tahtnud vangile sisendada.

      „Tõtt rääkida on meeldiv ja kerge,” tähendas vang.

      „Mind ei huvita,” vastas Pilatus tigedal, otsekui lämmatatud häälel, „kas sulle meeldib või ei meeldi tõtt rääkida. Sul tuleb seda rääkida! Kuid kaalu rääkides viimast kui sõna, kui sa ei taha, et su surm poleks mitte üksi möödapääsmatu, vaid ka piinarikas.”

      Keegi ei tea, mis juhtus Juudamaa prokuraatoriga, kuid ta lubas endale tõsta käe, nagu tahaks ta varjata nägu päikese eest, ja saata selle käe varjust otsekui kilbi tagant vangile millelegi vihjava pilgu.

      „Niisiis,” ütles ta, „vasta, kas sa tunned kedagi Juudast Kariotist ja mida nimelt sa rääkisid talle keisrist – kui sa rääkisid?”

      „Lugu oli nõnda,” alustas vang innukalt, „üleeile õhtul tutvusin templi juures ühe noormehega, kes nimetas ennast Juudaks ja ütles, et on pärit Karioti linnast. Ta kutsus mind All-linna enda poole külla ja kostitas mind…”

      „Kas see oli hea inimene?” küsis Pilatus ja kuratlik tuluke välgatas ta silmis.

      „Väga hea ja teadmishimuline inimene,” kinnitas vang, „ta ilmutas ülimat huvi minu mõtete vastu, oli väga külalislahke…”

      „Pani koguni lambid põlema,” lausus Pilatus läbi hammaste, matkides vangi tooni, ja ta silmis hõõgus endine tuluke.

      „Jah,” jätkas Ješua, keda prokuraatori informeeritus veidi üllatas, „ja palus mul avaldada arvamust riigivõimu kohta. See asi huvitas teda üliväga.”

      „Ja mida sa ütlesid?” küsis Pilatus. „Või ütled sa, et ei mäleta enam, mida sa rääkisid?” Pilatuse hääles kõlas nüüd lootusetus.

      „Muu hulgas rääkisin ma,” seletas vang, „et iga võim on vägivald inimeste kallal ja et tuleb aeg, kus pole enam keisrit ega mingit muud võimu. Inimene jõuab siis tõe СКАЧАТЬ