Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja mõtles äkki tüdimuses ja vaevas, et kõige lihtsam oleks see imelik röövel rõdult minema saata, kui öelda vaid kaks sõna: „Üles puua.” Saata minema ka konvoi, minna sammaskäigust lossi, käskida tuba pimedaks teha ja vajuda asemele, nõuda külma vett ja kutsuda peni Banga, et talle haledal häälel kaevata hemikraania üle. Ahvatlev mõte mürgist vilksatas äkki prokuraatori valutavas peas.

      Silmad hägused, vaatas ta vangi ja oli mõnda aega vait, piinatult meenutades, miks seisab tema ees Jeršalaimi kõrvetava hommikupäikese käes see segipekstud näoga vang ja missuguseid täiesti tarbetuid küsimusi talle veel esitada tuleb.

      „Leevi Matteus?” küsis haige kähedalt ja sulges silmad.

      „Jah, Leevi Matteus,” kuulis ta kõrget piinavat häält.

      „Mis see siis ikkagi oli, mida sa turul rahvale templi kohta rääkisid?”

      Vastaja hääl – Pilatusele tundus, et see ta meelekohta puurib – sünnitas talumatut piina. See hääl seletas:

      „Ma ütlesin, hegemoon, et vana usu tempel variseb põrmu ja tema asemele kerkib uus tõe tempel. Ma ütlesin nii, et see oleks arusaadavam.”

      „Ja miks sina, hulgus, eksitad turu peal rahvast ja võtad suu täis tõest, millest sul aimugi pole? Mis on tõde?”

      Selle peale mõtles prokuraator: „Oh jumalad! Ma küsin ta käest asju, mida kohtus tarvis ei lähe… mu mõistus on mind maha jätnud…” Talle viirastus uuesti nõu, pilgeni täis tumedat vedelikku. „Mürki, andke mulle mürki!”

      Ja jälle kuulis ta häält:

      „Tõde on kõigepealt selles, et sul valutab pea, ja valutab nii koledasti, et su meelekindlus on kadunud ja sa mõtled surmale. Sul pole jõudu minuga rääkida, sul on raske mind vaadatagi. Tahtmatult olen ma praegu sinu timukas ja see kurvastab mind. Sa ei saa millelegi mõelda ja igatsed vaid seda, et tuleks sinu koer, ilmselt ainuke olevus, kellesse sa oled kiindunud. Aga su piinad lõpevad kohe, peavalu läheb üle.”

      Sekretär vahtis vangi, silmad pärani, ja unustas sõna lõpuni kirjutamata.

      Pilatus tõstis piinatud pilgu vangile ja nägi, et päike on juba üsna kõrgel hipodroomi kohal, et üks päikesekiir on hiilinud sammaskäiku ja jõuab kohe Ješua viltusõtkutud sandaalideni ja et vang püüab ennast päikese eest varju hoida.

      Prokuraator tõusis püsti, haaras mõlema käega peast kinni ja hetkeks kerkis ta kollakale siledaks aetud näole õudus. Kuid tahtepingutusega sai ta sellest otsekohe võitu ja istus uuesti tugitooli.

      Vang jätkas sellal oma juttu, mida sekretär nüüd enam kirja ei pannud – ta vaid kuulas, kael pikk nagu hanel, et ükski sõna kaotsi ei läheks.

      „Eks ole, kõik ongi möödas,” ütles vang, silmitsedes heasoovlikult Pilatust, „ja ma olen selle üle väga rõõmus. Soovitaksin sul, hegemoon, mõneks ajaks lossist lahkuda ja teha jalutuskäik linnast välja, näiteks Õlimäele. Äike tuleb,” vang pööras end ja vaatas päikest, silmad pilukil, „äike tuleb hiljem, õhtu poole. Jalutuskäigust oleks sulle palju kasu ja mulle teeks rõõmu sind saata. Mulle tulid pähe mõnesugused uued mõtted, mis võiksid minu meelest sulle huvi pakkuda, ja ma jagaksin neid meelsasti sinuga, seda enam, et sa jätad väga targa inimese mulje.”

      Sekretär läks surnukahvatuks ja pillas pärgamendirulli maha.

      „Su häda on selles,” jätkas seotud mees, keda keegi ei takistanud, „et sa oled väga kinnine ja oled täielikult kaotanud usu inimestesse. Ei või ju oma hellust tervenisti ainult koerale kinkida, eks ole? Su elu on vaene, hegemoon.” Nüüd lubas kõneleja endal naeratada.

      Sekretär ei osanud enam muule mõelda kui vaid sellele, kas uskuda oma kõrvu või mitte. Pidi nagu uskuma. Siis püüdis ta ette kujutada, missuguse kummalise väljenduse võib leida äkilise meelega prokuraatori vihapurse vangi ennekuulmatu jultumuse puhul. Sekretär ei osanud seda ette kujutada, kuigi ta prokuraatorit hästi tundis.

      Siis kõlas prokuraatori kõlatu, kähe hääl, mis ütles ladina keeles:

      „Päästke tal käed lahti.”

      Üks konvoi leegionäridest lõi odavarrega vastu põrandat, andis oda teise leegionäri kätte, astus lähemale ja päästis vangi käed köidikuist. Sekretär võttis kirjarulli maast üles ja otsustas, et esialgu ei pane ta midagi kirja ega imesta enam millegi üle.

      „Tunnista üles,” ütles Pilatus tasa kreeka keeles, „sa oled kuulus arst.”

      „Ei, prokuraator, ma ei ole arst,” vastas vang, kes lausa nautis võimalust oma punetavat, paistes ja muljutud kämmalt hõõruda.

      Pilatus põrnitses altkulmu vangi ja tema silmad ei olnud enam hägused, neis sähvisid kõigile tuttavad sädemed.

      „Ma ei küsinud su käest,” ütles Pilatus, „aga võib-olla oskad sa ka ladina keelt?”

      „Oskan küll,” vastas vang.

      Pilatuse kollakatele põskedele tõusis puna ja ta küsis ladina keeles:

      „Kust sa teadsid, et ma tahtsin koera kutsuda?”

      „See on väga lihtne,” vastas vang samuti ladina keeles. „Sa liigutasid kätt õhus,” vang kordas Pilatuse liigutust, „nagu tahaksid silitada, ja huuled…”

      „Jah,” ütles Pilatus.

      Nad vaikisid veidi, siis küsis Pilatus kreeka keeles:

      „Niisiis, sa oled arst?”

      „Ei, ei,” vastas vang varmalt, „usu mind, ma ei ole arst.”

      „Hästi, olgu. Kui sa tahad seda saladuses pidada, siis pea. See ei puutu praegu asjasse. Sa siis kinnitad, et sa pole ässitanud rahvast templit lõhkuma… või põletama või mõnel muul moel hävitama?”

      „Ei, hegemoon, ma kordan, et ma pole kedagi seesugustele tegudele ässitanud. Näen ma siis nõdrameelse moodi välja?”

      „Ei, muidugi ei näe sa nõdrameelse moodi välja.” Prokuraatori vastus oli vaikne ja naeratus miskipärast hirmuäratav. „Aga vannu siis, et seda ei ole olnud.”

      „Mille nimel pean ma vanduma?” küsis vang, kelle käed olid nüüd vabad, väga huvitatult.

      „Kas või oma elu nimel,” vastas prokuraator, „selle nimel on praegu ülim aeg vanduda, sest ta ripub sul juuksekarva otsas, tea seda!”

      „Ega sa ei arva viimati, hegemoon, et sina oled ta sinna riputanud?” küsis vang. „Kui sa seda arvad, siis eksid rängalt.”

      Pilatus võpatas ja vastas läbi hammaste:

      „Ma võin selle juuksekarva läbi lõigata.”

      „Sa eksid selleski,” ütles vang rõõmsalt naeratades ja varjas käega silmi päikese eest. „Kas sa ei arva, et juuksekarva läbi lõigata võib ju vist ikka ainult see, kes ta üles riputas?”

      „Nõndaks, nõndaks,” lausus Pilatus muiates, „nüüd ei kahtle ma enam selles, et Jeršalaimi päevavargad käisid sul karjakaupa kannul. Sest olgu riputamisega kuidas tahes, juuksekarva lõhki ajama oled sa igal juhul meister. Jah, sa võiksid mulle öelda, СКАЧАТЬ