Ligimene. Juhan Nurme

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õhtu, kuulates Wanda helisevat häält, mõtlen sellele võrdlusele. Emban tüdrukut kergelt õlgadest. Wanda, toetanud küünarnuki ratastooli käepidemele, nõjatub vastu mind. Hetketi unustan kõik – haigla, haiguse, isegi oma nime. Pea kohal kummub kõrge hämarduv taevas, punguvad pärnaoksad, ümbruskonna majade akendes süttivad üksteise järel tuled.

      Järgmisel õhtul istume samal pingil ebajasmiinipõõsa kõrval. Ainult nüüd olen enesekindlam, panen julgelt käe ümber paksus punases kampsunis tüdruku õlgade, kohendan piiga kiharaid.

      „Ma tahaksin sulle midagi ütelda, aga ei söanda.”

      „Kui alustasid, siis lõpeta,” vastab tüdruk, nagu olen ka eesti tüdrukuid kuulnud lausuvat.

      „Keegi noormees tahaks nii väga, et üks leedu tüdruk teda lahkumisõhtul suudleks.”

      „Missugune noormees?”

      Ma ei vasta. Pööran end, kallutan pea veidi alla, tõmban tüdruku enda poole. Minu huuled küünivad tüdruku põseni. Aeglaselt pöörab tüdruk pea.

      Me räägime varasest kevadest ja tulevikuplaanidest.

      Kas ta ei küsigi minu aadressi? Ei ütle, et tal on nüüd, mil on kohtunud minuga, kahju lahkuda. Ta võiks asetada pea minu õlale ja sosistada, et kardab rongisõitu, sest ei kujuta ette, kuidas ta, kargud kaenla all, jalg kipsis, rongi ja rongist maha saab.

      Wanda aga kojusõidu pärast ei muretse. Ta teab, et tuleb toime. Haigus on teda karastanud. Lohutamist vajan hoopis mina, minul on ääretult kahju, et Wanda lahkub ja me ei kohtu enam iial.

      „Kuidas sa oma tulevikku ette kujutad?” küsin arglikult, kartes tüdrukule tahtmatult haiget teha.

      Wanda silmitseb pingi ees tärganud esimesi õrnu rohuliblesid, tõstab siis pilgu ja vastab valutegeva avameelsusega.

      „Ma sõidan koju ja püüan aega viitmata abielluda. Siis tahaksin ma endale ruttu-ruttu üht väikest kisakõri – tütart, kellel oleksid ilusad terved jalad… mitte niisugused nagu minul.” Taban Wanda hääles kibedusenoodi. „Ma õpetaksin ta laulma ja tantsima.”

      Minule Wanda tulevikupildis kohta pole. Surun kerge pettumistunde maha ja lausun puhtast südamest:

      „Soovin, et kõik, millest sa rääkisid, läheks kiiresti täide.”

      Paisuvate pungadega pärnaoksad õõtsuvad rahutult. Rataste kõlksudes kihutab haiglapargi tagant mööda elektrirong, mille akende tulelint kaob kaugusse. Kevadõhtu jahedus tungib läbi õhukeste haiglarõivaste ja paneb lõdisema. Tüdruk tõuseb ja seab end minekule.

      Päev on veerenud õhtusse.

      Olin voodikohta proteesitehase aega-küll-töötempo pärast instituudi haiglas üle kuu kinni hoidnud. Osakonnajuhataja muutus kannatamatuks ega varjanudki seda. Visiidil küsis ta teiste haigete käest, kuidas nad end tunnevad, minu voodini jõudes imestas aga järjekindlalt: „Sina ikka veel siin!” Nagu lahkumine olnuks minu teha. Ebamugava süüdlasetunde tekitasid arsti sõnad ometi.

      Aprilli algupäevil saavad proteesid valmis. Need on kollasest tugevast nahast ja nikeldatud tugiraudadega. Jalgade ümber nööritakse proteesid nagu saapad paeltega ja kinnitatakse lisaks rihmadega. Proteesid toetavad ka labajalgu, et need käimisel ei ripuks, puusi fikseeriv konstruktsioon ulatub nabani ja käib ümber kõhu kinni.

      Otsekohe tellitakse mulle Eestist järele sanitaarlennuk, mis viib mind tagasi Tallinna.

      2. palat

      Ma võin käia. Ei, nii öelda oleks väär. Ma suudan komberdada, aga seegi pole päris õige. Igatahes ma liigun püstiasendis, kui läikiv nikeldatud raud ja kollane nahk hoiavad mu labajalgu ja põlvi; kui minu parema käe all on toeks kohmakas neljajalgne pukk ja vasaku all teine samasugune. Ma toetun kümnele jalale. Hm, nagu sajajalgne, mõtlen ja naeratan irooniliselt. Samal ajal nihutan üht pukki, teist, kallutan keha ette ning kergitan põrandalt oma jäika nahka ning terasesse kängitsetud jäseme. Inerts viib jala edasi. Üks samm on tehtud. Ja kõik algab otsast.

      Pärast kahtekümmet sammu pärlendab laubal higi. Aga siht, aken, väike nagu hundi silm maja poolitava pika koridori lõpus, kumab alles kaugel ees,

      Vanadel roomlastel oli mõistatus: kes käib hommikul neljal, keskpäeval kahel ja õhtul kolmel jalal? Pooljumal esitas mõistatuse muistsele kangelasele ja vägilane teadis vastust.

      Ent kui sangarilt oleks küsitud, kes liigub keskhommikul – olen kahekümne nelja aastane – kümnel jalal, mis ta siis oleks kostnud. Kas ka inimene?!

      Haiguslood kaenlas, väljub ordinaatoriruumist õde Astrid. Ta läheneb kiiresti ja kergelt. Tema tallad nagu ei puudutakski põrandat. Silmanud mind, ilmub Astridi huultele viisakusnaeratus.

      „Raske?” küsib ta.

      „Elan üle,” vastan. Märkan, kuidas hüpleb kitlihõlm Astridi heledais kapronsukkades põlvede kohal. Õhulaine, pehme nagu paitus, veereb mulle näkku. Ja õde on möödunud.

      Pilgu aega on kõle koridor inimtühi ja vaikne. Siis hakkab selja tagant kostma kepi tuhmi tümpsumist ja liipavaid samme. Ainult üks inimene haiglas toetub nii raskelt kepile ning lohistab nõnda vaevaliselt jalgu.

      Aprillikuu keskel koliti Toivo Vodi viiendast palatist meie palati meeste valvsa pilgu alla. Ju siis loodeti, et talitseme Toivo joomahoogusid. Toivo oli algul kahvatu ja hädine, ei rääkinud, vahtis tardunud pilgul enese ette või luges mingit paksu raamatut seiklusjuttude sarjast.

      Kui viienda omad endist kamraadi vaatama tulid, pärisid nad lärmaka pealetükkivusega: „Noh, Vodi, kuidas käbarad käivad?” Kui hüütu kistult naeris, hirnusid viienda mehed, nagu kuulnuks midagi ülinaljakat. „Kas sa meie juurde tagasi ei igatse?” küsisid variserlikult, irvitasid jälle ning vastust ootamata lasid jalga.

      Esimestel päevadel ei mekkinud Toivo palagi, alkoholist läbiimbunud organism ei võtnud toitu vastu. Mõne aja möödudes Toivo eluvaim taastus. Kõigepealt elavnesid silmad, siis hakkas poiss hoomama meie jutuajamisi ning omaette tasakesi kihistama.

      Toivo oli vaenelaps. Lapsena oli ta luutuberkuloosiga siia toodud, siin oli ta kooli läinud ja koolis käinud. Nimeliselt oli praegugi õpilane, kuigi tundidest enam osa ei võtnud.

      Toivo oli haigla kasvandik. Riik maksis talle igakuist väikest abiraha.

      Ma ei peatu, kuid sammud lähenevad ja mulle jõuab järele lühike, pikkade salkus juustega ja kahvatu jumega poiss. Ta möödub minust, nõjatub seina najale ning piidleb altkulmu minu suunas.

      „Kuidas käimine läheb?”

      Millegipärast arvavad nii töötajad kui haiged, et neil on moraalne kohustus hetkeks peatuda, mulle kaastundlikult otsa vaadata ning midagi lausuda või küsida. Ent mis saan ma kosta? Nende silmist loen ma – see pole kõndimine. Nad ei usu minu pingutuste mõttekusse, aga nad on sõbralikud ja nende hääletoon osavõtlik.

      Meeleldi vastaksin žestiga. Hooletu käegarehmamine oleks omal kohal. Aga ma ei söanda kätt toelt tõsta – võin kaotada tasakaalu. Üksnes õlgu võin ohutult kehitada. Ja seda ma teengi. Kui kaasatundja on haiglapersonali hulgast, tuleb lisada paar ebamäärast sõna. Vodile pole neid tarvis.

      Ent kõigele vaatamata olen ma pisut uhke. Mis sest, et minu sammud on uskumatult abitud. Olgu, ärgem nimetagem minu komberdamist СКАЧАТЬ