Ligimene. Juhan Nurme

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui jõuab kustuda läänetaevas, tõuseb esimene, et hüvasti jätta. Ööseks ei jää abiturentidest sanatooriumisse kedagi peale minu. Nemad olid terveks saanud ja läksid oma teed, kes edasi õppima, kes leiba teenima. Nemad astusid ellu. Möödunud oli päev, mis pidavat olema ilusaim kogu elus. Olin üksi. Nii üksi polnud ma hulgal ajal olnud.

      Suvel käisin raviarstile peale, et ta saadaks mind südameuuringutele. Dr Roman Tsurenkov, hella südamega mees, täitis mu tungiva palve, kuigi ei pidanud uuringuid hädavajalikuks. Maarjamõisa siseosakonnas nägin raskeid südamehaigeid. Hoolimata ravist mattis voodinaabril hinge, nõnda et ta pooled ööd voodiäärel koogutades mööda saatis. Teine, ligi saja viiekümne kilone mees vaatas pealt, kui haiged kaardimänguga aega surnuks lõid. Ise ta kaarte pihku ei võtnud, sest teadis, et pisemalegi õhtusele erutusele reageerib süda öösel piinavate rütmihäiretega, mis, kes teab, võivad lõppeda väsinud südame seiskumisega. Samal ajal olid mehed nagu mehed muiste, viskasid nalja, rääkisid tööst ja naistest. Minu rindkerevalud, harvad südamekloppimised ja ekstrasüstolid tundusid nende vaevuste kõrval kirbuhammustusena. Kalevi tänavale naasin südameneuroosi diagnoosiga, haigusega, mis vaevab, kuid ei tapa.

      Pidin langetama tuleviku suhtes otsuse. Valikuid õigupoolest polnud – ülikool, ainult ülikool, kui mind kui invaliidi ainult vastu võetakse. Ühel päeval sain ülikooli rektorilt professor Fjodor Klementilt, kellega olime korra kui filatelistid kohtunud, kirja, milles ta julgustas mind haridusteed jätkama. (Mulle on jäänud saladuseks, kuidas kasvataja Helga Ertis rektorilt niisuguse kirja välja võlus.) Kiri oli selge sõnum – ülikooli uksed on minu ees valla. Tuli vaid olla mees ja sooritada sisseastumiseksamid. Selleks aastaks oli rong läinud. Otsustasin suve puhata. Ehk saan, selge siht jälle silme ees, ka piinavast südameneuroosist jagu. Ent mida õppida? Ka siin oli valik kasin. Bioloogia ei tulnud välipraktika tõttu kõne alla. Jäid keeled.

      1962. aasta suvel sooritasin sisseastumiseksamid Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda. Asusin kaugõppes õppima eesti keelt ja kirjandust. Tartust pidin lahkuma, kuna olin täiskasvanu ning sanatoorne koolgi lõpetatud. Mind saadeti Tallinna. Kivimäel töötas samuti sanatoorne kool, kuid seal oli ka täiskasvanute luutuberkuloosi osakond.

      Mõtlesin esmakordselt valutult tehnikumikaaslastele.

      Rõõmustasin, et ka mina polnud aastatel lasknud tühja jooksta. Neid olid täitnud õpingud Tartu Sanatoorses Keskkoolis. Kujutasin ette, et küllap jääks minuga rahule isegi Pavel Kortšagin, romaani „Kuidas karastus teras?” peategelane, kes on öelnud: „Elada tuleb nii, et hiljem poleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast.”

      VABARIIKLIK TUBERKULOOSITÕRJE DISPANSER

      Tallinnas Kivimäel asuvasse tubdispanserisse tulin juba kui üliõpilane. Seda oli meeldiv haigusloo täitmisel märkida. Veelgi meeldivam oli täheldada põgusat imestusevirvet, mis libises üle õe näo: ise ratastoolis, aga üliõpilane. Niisugust imetlevat suhtumist kohtasin hiljemgi. Ja pean tunnistama, et enesetundele mõjus see hästi.

      Tallinn oli mulle võõras. Varem, eelmises elus, olin siin korra klassiekskursiooniga käinud. Linna sellega selgeks ei saanud. Ei saanud nüüdki, sest sõitsin ratastooliga vaid haiglahoonet ümbritsevatel pargiteedel.

      Selgus, et samal Põllu tänaval elab tädi Minni Nurme ja pargi kõrval Sihi tänaval teine isa õde Johanna Mikal oma poja Valdek Mikkali perega. Minnist kui kirjandusinimesest, kel Tallinna raamatukogud tuttavad, kujunes kiiresti mulle hindamatu abiline, kes varustas mind õppekirjandusega. Andsin talle õppeprogrammides osutatud raamatute pealkirjad ja peagi tuli ta, vajalikud teosed kandekotis. Ta abistas mind nõnda iseenesestmõistetavalt, et ma ei märganud õieti tänadagi. Tõlkimise ja luuletamise ning pereema kohuste kõrvalt näpistas ta aega ka vennapoja tarvis.

      Suur jutuvestja Minni polnud. Ta elas sissepoole, kuhu oli kätkenud oma tunded ja kus sündisid mõtted, mida ta luuleridadena paberile kandis.

      Õppisin lähemalt tundma tädi Johannat, kes mind korra või paar kuus vaatamas käis ja keda lähedased kutsusid suupäraselt Annaks, hääldades n-i nasaalselt. Anna oli tollal kuuekümnele lähenev hallipäine avala olemisega daam, kellega külastusaeg – pühapäeva pärastlõuna kaks tundi – möödusid märkamatult.

      „Martin Nurme on väga hea poiss, keda kodus hoitakse.

      Kui väljapaistvad sportlikud saavutused teda ainult uhkeks ei teeks. Ta on kangesti sinu isa moodi – abivalmis, lahke. Kui talt midagi paluda, jääb ruttu nõusse,” pajatas tädi oma vennapojast, minu onupojast, tuntud noorsportlasest.

      Tädilt kuulsin ka, et mina olnud lapsena tõsine. Minni esimene poeg Loomet seevastu lõbus, nii et vanaisa olevat ikka öelnud: Juhanist kasvab mees, aga mis Loometist saab, ei tea, ta on liiga kerge. Praegu on Loomet aga väga tõsine ja kinnine. „Kummaline, kust tal selline iseloom. Ta on nagu teisest perekonnast,” imestavat Minnigi. Ta on kõik saavutanud, mida on tahtnud. Nüüd õpib ta kunstiinstituudis sisearhitektuuri eriala. Sisearhitekte on Eestis vähe. Tulevikus ootab teda hea töökoht.

      Minule oli niisugune teave huvitav ja oluline. Olin kasvanud Viljandimaal, kus lõpetasin algkooli, mis tähendas tollal nelja klassi. Hiljem jätkasin kooliteed Tartus, Räpinas ning taas Tartus. Tallinna sugulasi tundsin vaata et vaid nimepidi.

      „Lapsena ei saanud Loomet ema juures elada, võõrasisa ei lubanud. Loomet käis aga ikka seal ega läinud ära. Minnil polnud ka südant lihasele pojale öelda, et hakka nüüd koju minema. Tasapisi harjus võõrasisa poisiga ära ning lubas tal ööseks jääda. Lõpuks jäigi Loomet alatiseks Minni juurde. Nüüd õpib ta kunstiinstituudis ja käib tuletõrjes valves. Maksab emale ülalpidamisraha,” kuulen tädi suust oma eakaaslasest tädipoja kohta.

      Eksamisessioonide ajal, kaks korda aastas, lendan Tartu, kus mulle pakub lahkelt peavarju vana armas Kalevi tänava kool ja kuhu ülikooli õppejõud, portfellis eksamipiletite pakk, käivad mind eksamineerimas. Ega ma neile rohkem tüli tee. Konsultatsioone ei taotle, loengutel ei käi. Eksamid sooritan enamasti viitele, sest õppimiseks mul aega jagub, pealegi on mulle siginenud kaitseingel – statsionaaris samal erialal paar kursust eespool õppiv Maia, kes varustab mind loengukonspektidega.

      Põllu tänaval olid luutuberkuloosihaigete selja-, puusa- ja põlveoperatsioonid tavalised. Operatsioon ei päästnud voodirežiimist. Pikalt lamada ja tablette neelata tuli ikka. Minu raviks oli ka siin massaaž. Raviarst ja osakonnajuhataja Veera Vassiljevna Bolšova mind vist päris lootusetuks juhtumiks ei pidanud, sest lasi Riia traumatoloogia- ja ortopeediainstituudist kutsutud professoril ka mind läbi vaadata.

      Professor soovitas proteese ning oli nõus mind instituudi haiglasse sisse võtma. Peagi asusin sanitaarlennukiga Riia poole teele. Selgus, et proteesid ei valmigi üks-kaks-kolm – kõigepealt tehti jalgadest kipsvormid, nende järgi painutati rauast toestik, mida mitu korda prooviti, et liigesekohad täpselt paika sobitada. Vastupidava sõrestiku külge neediti paks kollane nahk, mis oli vooderdatud õhukese pehme nahaga. Proteeside otsa käisid samas tehases valmistatud erisaapad.

      Kähku saatsin sugulastele ja tuttavatele oma uue asukoha aadressi. Kui ma Maarjamõisa kliinikumi närviosakonda läksin, olin kirjutanud sellest emalegi vastumeelselt. Miks oli nüüd vastupidi? Kas oli see mugandumine või areng? Või näitas hoopis, et ma ei mõtle enam nagu terve inimene?

      Huvi ja viisakuse pärast õppisin läti keeles selgeks numbrid ja mõne lihtsa lause. Otsest vajadust selleks polnud, sest ümberringi valitses vene keel ja vene meel.

      Patsientide hulgas oli peale minu veel paar eestlast, kes olid siin lootuses, et instituudi arstid teevad nendega imet. Minu meelest oli ime, et nad üldse siin ravil viibisid. Eesti arsti saatekirjast Riia instituudihaiglasse tulekuks ei piisanud.

      Tabu

СКАЧАТЬ