Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kangelane ootas, kuni vanker nägemisulatusest kadus, ning asus tegutsema. Esmalt röövlipealikul või õigemini sellel, mis kunagi oli olnud röövlipealik, kaenla alt kinni kahmanud, asus ta seda teelt kõrvale lohistama. Lohistamine kulges üle kivide ja kändude nii otseses kui ülekantud mõttes, sest turske soomustatud keha kaalus omajagu ning ümberringi kasvav oksaräga ei teinud asja just hõlpsamaks. Pärast mõningast higistamist leidis noormees, et nüüd on ta teest küll piisavalt kaugel. Vedanud teisedki laibad rägastikku, korjas ta teelt kokku laialipillatud relvad, kaotas kiiresti kõik võitluse jäljed ja puges ka ise põõsastesse, kus kolme röövli surnukehad reas lebasid.

      „Neetult sündmusterohke on see kõik,” pomises ta endamisi. „Isegi harjumatult sündmusterohke ja nüüd ei või enam mõeldagi siinkandis ringikolamisele. Minu üllatusvisiidist ei tule midagi välja, samahästi võiksin ma pasunat puhudes Ciriani turuväljakule ilmuda ja kõigile karjuda, et siin ma siis nüüd olen. Kuigi sõda on kuulutatud ning esimesed lahingud on kulgenud edukalt. Sellest hoolimata pean ma mõneks ajaks tagasi tõmbuma ning, nagu ütles ka röövlipealik, papikuub mind ei kaitse. Pistodade ja kaika asemel vajan samuti midagi toekamat, nagu näiteks see kirves siin. Korralik mõõk meeldiks mulle küll rohkem, ent vajaduse korral ajab kirves asja ära küll. Ning kaks õlarihmatäit viskenuge kõlbavad hästi kaugrelvadeks. Lisaks veel soomussärgid ja kiivrid. Nii et – üks pisike ümberkehastumine, siis ehk vaatame, mis edasi saab!”

      Ümberkehastumise sooritanud, noogutas meie kangelane rahulolevalt. Seda enam, et röövlite surnukehade läbiotsimine tõi ilmsiks kolm prisket rahapunga. Need omale vöö vahele libistanud, vaatles noormees veel veidi oma lahinguvarustust. „No nii, hoopis teine asi… Tulgu veel keegi norima. Ent kui mõni mees nii väga just kirvest tahab saada ja ilusasti küsib, siis me talle seda ka anname. Kohe rõõmuga anname. Kes soovib, see proovib; kes proovib, see kahetseb. Aga nüüd oleme siin küllalt aega kulutanud, sellepärast ei jää muud üle, kui ots ümber keerata, ja minema!”

      Jälgede segamiseks kõndis ta metsas umbes sadakond sammu paralleelselt teega ning pööras siis tee poole tagasi, kuid nüüd ootas teda ebameeldiv üllatus. Omast arust oli ta küll suuna õigesti valinud ja tee ei saanud asuda mingil juhul kaugemal kui mõnikümmend sammu, ent kui ta ka kaks korda pikema maa ära oli käinud, siis polnud teed kusagil. „Tohoo tonti,” pomises ta endamisi. „See ei saa ju ometi õige asi olla. Tee lihtsalt peab selles suunas asuma, sest kui ma laipu sealt eemale lohistasin ja selg ees liikusin, paistis päike mulle silma. Nüüd asub päike sealpool, kuhu ma lähen. Ning nii palju kui ma mäletan, oli tee pärast seda, kui me metsa alla pöörasime, ju kogu aeg sirge…”

      Ta seisis paigal ja mõtles veidi, kuid ei suutnud midagi välja mõelda. „Selge see, et paigale jääda ei tohi, lõppkokkuvõttes pean ma ikkagi nii kähku kui võimalik Ciriani seljataha jätma… Muidugi oleks kõige totram, kui ma siin ringiratast käima hakkaksin, sellepärast pean liikuma mingis teatud suunas… Kuhugi ma ikka välja jõuan, seal saab ehk teed küsida… Nojah, vist paistab kõige õigem, kui ma päikese suunas liikumist jätkaksin, kuni kui metsast välja saan…” Hoolimata lehestiku tihedusest võis päikese asukohta küllalt hästi määrata ja seetõttu polnud kursist kinnipidamine mingi kunst, kuid suur oli meie kangelase üllatus, kui ta jõudis välja ühe kummaliselt kõveriti kasvanud puu juurde, mis talle kahtlaselt tuttavana paistis, justkui oleks ta selle juures mõni minut tagasi viibinud. Noormees toetus seljaga vastu tüve ja kogu ta keha kattus külma higiga. Midagi pidi kusagil ülimalt valesti olema. „Rahu, ainult rahu,” pomises ta enda ette. „Kõik saab kohe korda…” Ent mitte miski ei saanud korda, sest kui ta uuesti proovida otsustas ja taas päikese suunas minemist alustas, siis oli esimene asi, mis talle pärast paarisadat sammu tihnikus edasitungimist silma hakkas, ikka seesama vana tuttav kõverik.

      „Mnjah, loomulik see muidugi olla ei saa,” otsustas ta pärast lühiajalist järelemõtlemist. „Tähendab, et Tema seal osutus siiski tunduvalt targemaks ja kavalamaks, kui ma arvasin. Mingi nõiakunstiga peab siin tegu olema, teist seletust ma asjale leida ei oska… Ja kes see muu peaks mind teelt eksitada tahtma kui mitte Tema, ju pole ta lähikonnas puudust ka igasugustest hookuspookuse tegijatest…”

      Meie kangelane istus mahalangenud puutüvele ja ragistas pisut ajusid, ent selgust see asjasse ei toonud. Siiski rahustas teda see, et praegu ei tekkinud mingisugust ängistavat, ohtukuulutavat tunnet nagu enne röövlikambaga kokkupuutumist ning ükski sisemine hääl ega kuues meel ei sundinud teda valvsusele. „Hea küll,” otsustas ta lõpuks, „kui keegi soovib siin nii väga peitust mängida, eks siis mängigem kaasa, küll ta ära tüdineb. Ning kui kusagil peaks ikkagi mõni lõks peituma – pole ka eriti suur mure. Mul ju kirves käes, kaks vöötäit heitenuge üle õla, kasutada peaksin ma neid kah nagu oskama, nii et mis ma ikka pabistan. Peale selle veel korralik soomus seljas ja plekkpott ajuvärgi kaitseks peakolu ümber. Kui asi päris hulluks läheb, siis pole sellest ka hullu midagi, sest õige asja eest elunatukest ohverdada ei ole lõppkokkuvõttes suur kaotus…”

      Äkki teritas nooruk kõrvu. Kusagilt väga kaugelt kostis talle kõrvu mingi kummaline kohin justkui kose hääl. „See on muidugi mõte,” leidis ta, „kui just keegi mind järjekordselt lolliks teha ei kavatse. Sest kui vesi voolab, siis kusagilt peab ta ju ometi tulema ja kuhugi välja jõudma, vee äärest aga leiab ikka mõne inimese, kes edasi võib juhatada.” Ennast kähku püsti ajanud, kuulatas ta veel hetke, et kohina suunda täpsemalt määrata, ning asus teele. Vahepeal läks mets küll tihedamaks ning paaris kohas tuli tal lausa kurja vaeva näha, et end rägastikuna kasvavate põõsaste vahelt läbi suruda, ent siis muutusid puude vahed tasapisi jälle suuremaks, põõsad ei paiknenud enam ühtlase rindena ja mis peaasi – kohin tugevnes pikkamööda. Nii et võttis see kõik aega, mis ta võttis, ühel silmapilgul lükkas meie kangelane viimase põõsa kõrvale ning astus lagedale.

      Tema ees laius pärastlõunapäikese paistel sillerdav, mõnekümne sülla laiune järveke, mille kergelt väreleval pinnal ujus ringi kummaliste roosade luikede paar. Järveni viis kitsuke liivariba, teisel kaldal moodustas umbes kahe mehe kõrgune kaljusein loodusliku müüri, millelt vesi kosena alla pahises. Siin-seal ajasid kaljuseina pragudesse oma juuri mõned üksikud keerdus männijässid, mis peaaegu püstloodse seina küljes pidasid ränka sõda ellujäämise nimel.

      Kuidagi kummaliselt rahustavana mõjus meie kangelasele see ümbrus. Ühtegi inimhinge ega ka mingeid inimtegevuse jälgi ei paistnud ei kaugemalt ega lähemalt ning noormees leidis, et kuna tänase päeva kohta on juba küllalt palju juhtunud, siis võikski laagrisse jääda. Esimeseks mureks oli reisitolm maha pesta. Sikutanud soomusrüü seljast ja kiivri peast, jäi noormees kerge linase särgi ja lühikeste nahkpükste väele. Ta tiris ka särgi üle pea ja tõi nähtavale nii lihaselised käed ja ülakeha, et see oleks nii mõnegi vastase õudusest vabisema pannud. Ja vaimustusest kiljuma nii mõnegi nõndanimetatud „ürgmeest” eelistava naise.

      Noormees laotas särgi käte vahel laiali ja tahtis seda juba teiste riiete kõrvale maha asetada, kuid hilpu mõne silmapilgu teraselt uurinud, raputas ta pead. Särk oli teetolmust ja higist õige räpane. Silmapilgu mõelnud, tõmbas ta särgi uuesti selga ja sumatas koos riietega vette. Suhteliselt jahe vesi raputas ta meeldivalt virgeks ning ta ujus korra üle järve ja tagasi. Roosad luiged ei tundnud ta ees vähematki hirmu ja kui noormees nende alt läbi sukeldus, võinuks ta neil lausa jalust kinni kahmata. End ujumisega värskendanud ning ihule ja riietesse kogunenud tolmu võrra kergemaks muutunud, ronis meie kangelane kergelt lõdisedes veest välja ja ajas lahinguvarustuse uuesti selga. Seejärel põlvitas ta liivale, keskendus ja seadis end palvetama. Selles ümbruses läks vaimumaailmaga ühenduse loomine kuidagi väga hõlpsasti ja üsna varsti tundis ta, kuidas vaimse energia voog kogu tema olemust läbistab, kuidas tema keha piirid justkui lahustuvad ja ta kõrgem olemus kõiksusega ühte sulab. Varem oli ta pidanud kaua aega keskenduma ja palveid lugema, et enda jaoks energiakanaleid avada ning nende avatuna hoidmine nõudis temalt alati suurt vaimset pingutust, ent nüüd tekkis tal probleeme sellega, et end nende mõju alt lahti rebida, sest liigne küllastumine on teatavasti halb СКАЧАТЬ