Minu Tšiili. Liisi Lõo

Чтение книги онлайн.

      Päev enne kooliminekut küsib Mami mu käest, millist õppesuunda ma eelistan. Selgub, et mul on valida kahe suuna vahel, millest üks keskendub humanitaaraladele nagu ajalugu ja keel ning teine matemaatikale ja füüsikale. Kuna minu eesmärk on eeskätt keel selgeks saada, ütlen Mamile Leo vahendusel, et valin humanitaarsuuna, sest matemaatika sõnavara mind ellujäämisel eriti ei aita. Kõik tunduvad olevat minuga päri.

      Esmaspäeval ootab mind Complejo Educacional Monseñor Guillermo Hartl de Pitrufquén. Otsin internetist, kes on Guillermo Hartl. See on saksa päritolu piiskop, kes sündis Villarricas ja kuulus ordusse, kelle liikmeid kutsutakse nende kohvipruuni riietuse järgi Los Capuchinos, ning oli väga aktiivne katoliku elu liige.

      Uskumatu, et kohe ongi kool ja ma ei oska üldse hispaania keelt!

      ESIMENE KOOLIKELL

      Kartulikotid on tavaliselt pruunid. Minu koolivorm on hall, aga siiski nagu kartulikott. Nii kui ma seda näen, otsin sõnaraamatust välja sõna saco7, et väljendada oma nördimust kõigile, kes on nõus kuulama.

      Isikliku koolivormi prooviks läheme koos Mami ja Leoga külla kooli õmblusõpetajale. Madalat valget puitmaja ümbritseb nõukogudehõngune traataed ja hord eri suuruses ja eri karva koeri. Tundub, et lahketele tšiillastele ei lähe koerte toitmisel ja pidamisel korda, kui kiiresti nad paljunevad. Leo avab esimesena viisakalt aiavärava ning kari klähvivaid koeri tormab minu poole. Üritan karjatust alla suruda.

      Ukse taga on tagasihoidlik kristlik elamine, ristike siin ja ristike seal. Kõik on puidust: seinad, põrand, lagi. Lakitud või värvitud ning koorub kohati niiskuse tõttu.

      Riieteproovi ajaks on kõik mehed rangelt minema saadetud. Ning keskealine naine, kes on nii kooli õmblusõpetaja kui ka koolivormi varustaja, juhib meid mööda külma põrandat tema isikliku riidelaoni.

      „Nii, vaatame siis, mis sul vaja on…”

      Proovin number 38 seelikut ning mul mahuvad mõlemad käed värvli vahelt sisse. Lisaks tundub seelik ulatuvat meetri jagu üle põlvede.

      „Vabandust, kas ma number väiksemat ei saaks?”

      „Ei, see läheb katki,” vastab vahva rätsep resoluutselt.

      Ma tõmban pluusi üles ja sikutan seelikut ettepoole. Ma näen välja, nagu oleksin viisteist kilo kaotanud. Aasta kaalujälgija. Aplaus ei taha lõppeda.

      Mu vahetusema vaatab mõistmatult mulle otsa ja hüüab: „Leo, tule korraks siia!”

      Ma osutan vöökohale ja kurdan Leole inglise keeles: „Vaata siia! Ja kas see peab ka nii pikk olema?”

      „Noh, vöökohast võime veidi sisse võtta…” teeb õmbleja ainsa möönduse.

      Mu vahetusema, kellel on minust kahju, püüab aidata nii palju, kui reeglid lubavad, ja ütleb: „Aga seelikud võivad olla kuni neli sõrme üle põlve, eks?”

      „Nii, Liisi,” kohendab õmbleja mu seelikut, nööpnõeltega hambuni relvastatud. „Kas võtan kolm või neli sõrme üle põlve?”

      Kuidas oleks kaksteist? Kas kaksteist sobiks teile? Minu arust oleks kaksteist sõrme väga hea. Kuidas on hispaania keeles kaksteist?

      On ilmne, et seelikupikkuse lahingu olen määratud kaotama.

      Ostame mulle ka kohustusliku kampsuni ja seeliku. Samuti spordivarustuse, mis sisaldab nii lohvakaid ja raskeid puuvillaseid dresse, et need suudaksid ka seitsmenda raseduskuu ära varjata. Kõigile on peale trükitud kollane ristike ringi sees – see on minu kooli embleem.

      Esimesel koolihommikul ärkan telefoni pirina peale. Lükkan viis tekki enda pealt maha, kuid mõistan kohe oma viga: võin selgelt näha oma hingeõhku. Ärevus uue koolipäeva ees asendub hirmuga, et kõikjal on niisama külm.

      Selline Lõuna-Ameerika on vastuolus ettekujutusega, et siin peaks olema soojem kui Eestis. Aasta keskmine temperatuur ongi kindlasti kõrgem, kuid talvekuudel on temperatuur nullilähedane ning kohalikud majad on rohkem ette valmistatud lämbeteks suvedeks kui vihmasteks ja külmadeks talvedeks. Tõmban tekid uuesti peale.

      Kogun ennast, kuni telefoni äratusekordus lubab. Jäises toas lõdisedes otsin välja oma sooja aluspesu ning üritan end võimalikult mitmekihiliselt riidesse panna. See tähendab valget aluspluusi, koolipluusi ja halli kampsunit. Jalga tõmban paksud tumehallid nailonsukad ning neile otsa helehallid põlvikud. Lõpetan oma rituaali tumesinise jope ja kooli standarditele vastavate mustade kingadega.

      Haaran koti ja üritan – nii vaikselt kui suurte pardikingadega võimalik – trepist alla kõndida. Alumisel korrusel on tuntavalt soojem kui teisel. Hiljem saan aru, et maja kütmisel esinebki meie kodus füüsikaseadusi eirav seik: soojus ei kerki mitte kunagi kõrgele. Trepist üles kõndides võin alati terve kehaga tunnetada, kuidas soojus minust esimesele korrusele maha jääb.

      Kuid tagasi esimesse koolipäeva. Mami paneb parajasti kokku lõunapakke endale, mulle ja Papile. Papi valab vett tassi, milles on lisaks kolmele lusikatäiele lahustuvale Nescafé kohvipulbrile ka veel mitu lusikatäit suhkrut.

      Hommikusöök on natuke nagu õhtusöök: sai ja tee. Ja siis, riietest ja teeveest saadud soojus keres, julgen läbi astuda ka vannitoast, kus õnneks on õhk natuke soojem tänu Mamile, kes igal hommikul kuuma duši all käib.

      Mami juba utsitab mind ja Papit uksest välja. Koolipäev peaks algama kell 9.00, kell meie seinal näitab 7.53.

      Auto СКАЧАТЬ