Minu Tšiili. Liisi Lõo

Чтение книги онлайн.

      Järgmisel hommikul ärkan varem: pean minema koos Bertaga pabereid ajama. Mul on vaja ruttu kätte saada oma Tšiili ID-kaart.

      Berta võtab mul ühe käe alt kinni. Teises hoian kõvasti oma YFU mappi, kus on kõik mu tähtsad paberid.

      Berta tellib takso, et me ei peaks keskväljakuni kõndima. Kesklinnas läheme otsejoones linnavalitsusse – ja seal teatab vanem tädike, et meil tuleb paberite ajamiseks minna hoopis Temucosse.

      Temuco on üks Tšiili sudupealinnu ja asub meist kolmkümmend kilomeetrit põhja pool. Kõnnime Bertaga bussipeatusesse ja ootame. Saabub pisike buss, mis Euroopa normide järgi mahutaks 30 inimest, kuid Tšiili normid kahekordistavad selle arvu. Pressime end peale ja bussijuht alustab sõitu linna sees. Peatusevahed pole rohkem kui kolmsada meetrit, kuid bussijuhi jaoks on iga sirgem teeots kiirendusrada ja ta astub gaasipedaalile raske jalaga nagu sumomaadleja. Pidurdusteekond algab veel ootamatumalt kui kiirendus ja üritan elu hinnaga tasakaalus püsida.

      Lõpuks, kui kõik linlased on peale korjatud, kogub bussisaatja kõigilt raha. Ilmselgelt ei ole see töö inimesele, kes kardab füüsilist lähedust: buss on paksult rahvast täis ning ta peab end seisjatest mööda pressima. Berta maksab bussisaatjale mõned suuremad mündid ning mees libistab end ka minust mööda, muuseas mu õlast kinni hoides.

      Inimesi võetakse peale ka Freirest, mis asub nelja kilomeetri kaugusel Pitrufquénist. Lõpuks loetakse kiirendusvõistlus lõppenuks ja uksed avanevad Temucos. Inimhulk voolab bussist välja ja tunnen end paremini.

      Esimene sõit Temucos on marsruuttaksoga. Neid jagub Temuco peale päris palju ja nad on tööle pandud bussiliinidele lisaks. Takso on küll kallim, kuid autosse ei pressita korraga üle viie inimese, mis on selle transpordiliigi ilmselge eelis.

      Jõuame ilmetusse kontorihoonesse, kus vanem ametnik korjab kokku mõned paberid ja hakkab soojenduseks pärima hispaania ja lonkava inglise keele segus: „Kus te pärit olete?” ja „Esimest korda siin?” ning jõuab siis tähtsamate teemadeni: „Kuidas te raha saate?”

      „Kuidas?” küsin ega ei mõista, kuidas see dokumentidega seotud on.

      „Kas see saadetakse teile postiga?”

      „Ei, mul on Visa,” vastan segaduses ja vaatan abiotsivalt Bertale otsa. See ei aita.

      „Ahah. Ülekanded seega,” teeb ametnik ise kokkuvõtte ning alustab järgneva protseduuri selgitamist, millest ma eriti midagi ei mõista.

      Minust on vaja dokumendipilte. Berta kaevub oma Temuco teadmistesse ning kõnnime ümber kvartalite, kuni leiame poekese, kus müüakse filmirulle ja tehakse pilte. Dokumendifotodel näevad kõik välja nagu vangid, sest käes peab hoidma silti oma nime ja isikukoodiga.

      „Teie nimi?” küsib ükskõikne tüse mees.

      „Liisi Lõo,” vastan ma.

      Ta vaatab mulle etteheitval pilgul otsa. Turistid? Jälle?

      Ma mõistan. Võtan passi välja ning näitan.

      Kuna õ-täht hispaania keeles puudub, jätame nime lihtsalt Looks.

      „Ja teie RUT?”

      „Ah?”

      „RUT-number. Tšiili isikukood.”

      „Aga tal pole seda,” ütleb Berta. „Ta on vahetusõpilane.”

      Pakun oma Eesti isikukoodi, kuid see ei sobi. Samas ei soovi keegi ka silti ilma numbrita jätta. Lõpuks jõuame üksmeelele ja vanamees paneb sildile mu passinumbri.

      Istun valgesse putkasse ning tõstan rinna kohale sildi oma nime ja koodiga. Nagu vang ikka, ei naerata ma pildi СКАЧАТЬ