Iseenda laps. Airika Harrik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et ma tunnen omakandi rahvast.” Ta vaikis hetke ja jätkas siis. „Kuule, sorri, et ma sind enne viirastuseks pidasin. Sa lihtsalt meenutad mulle väga kedagi, kellega ma veidi enne surma kohtusin.”

      „Jah?”

      „Jah. Ta nimi oli Annika, muide. Mis on?” nägi ta minu hämmeldust.

      „Minu nimi on ka Annika,” selgitasin talle. Nüüd oli tema kord imestada.

      „Maailm on ikka imelikke juhuseid täis,” vangutas ta pead, aga tegi siis seejärel rõõmsama näo ja küsis: „Aga sina ei tea siis meie maailmast üldse midagi, jah?”

      „Jep.”

      Olin õnnelik, sest lõpuks tõotasid mu küsimused ka vastuseid saada.

      „Okei, sa tahad siis ilmselt üht-teist teada saada?”

      Noogutasin.

      „Hea küll, ütle mulle siis lihtsalt, mida sa teada tahad, ja ma vastan sulle nii palju, kui oskan. Aga enne, kui alustame, siis…” ta sirutas käe välja. „Mina olen Martin, koolivaim.”

      „Annika, inimene… vist,” vastasin. See „vist” ajas teda muigama, ka minu suunurgad kerkisid.

      Ulatasin käe ja surusin seda. Ma polnud kunagi varem teadlikult vaimu puudutanud ja see tunne, mis meie käte kokkupuutel tekkis, oli uudne. Ta käsi oli algul jääkülm, aga kohe, kui minu sõrmed tema omade ümber sulgunud olid, muutus see soojaks. Pärast käe lahtilaskmist jäi nahale selline mõnus surisev-õhetav tunne, mida on raske kirjeldada. Lisaks olin ma pisut üllatunud, et minu sõrmed tema omadest läbi ei läinud. Kas vaimud ei pidanuks läbi tahkete asjade minema või midagi? Kuid ma ei jäänud sellele pikemalt mõtlema, sest Martini naeratus naelutas mu pilgu endale. See oli särav, pisut paremale suupoolele kaldu ja samas pisut ettevaatlik. Tundsin, kuidas mu süda puperdama hakkas ja olin enda peale seepärast pahane. Ma olin teda tundnud vaid viis minutit ja pealegi oli ta ju vaim!

      „Niisiis, mida sa teada tahad? Ma tean meiesuguste kohta päris palju. Ma koostan juba aastaid meie kohta entsüklopeediat ja praeguseks on see juba päris paks.”

      „Tõesti? Aga kuidas te kirjutada saate? Või üldse midagi käes hoida? Ma olen alati arvanud, et vaimud lähevad läbi esemete ja esemed läbi nende.”

      Minu teadmatuse peale ta turtsatas, aga tema nägu jäi sealjuures kurvaks.

      „Sa ära usu kõike, mida sa raamatust loed või filmis näed. See, mida sa arvanud oled, on poolik tõde. Tegelikult on asi lihtne: kõik sõltub meie tahtejõust. Kui me tahame läbi asjade minna, siis laseme end lõdvaks ja meie tahtejõud läheb nulli. Kui me tahame asja käes hoida või selle vastu toetuda, siis me keskendume sellele tahtmisele ega lähe asjast või asjadest läbi. Ja tähtis on teada, et erinevad asjad nõuavad erinevat tahtejõudu. Näiteks on põrandal kõndimine või voodil lamamine väga lihtsad, pea kõik vaimud saavad sellega hakkama. Samas on asjade käeshoidmine, seinale toetumine, millegi loopimine palju raskemad ja kõigil vaimudel polegi nii palju keskendumisvõimet, et hakkama saada. Muide, kirjutamist peetakse kõige raskemaks asjaks, mida vaim teha võib – peale jalgrattasõidu ja kitarrimängu – ning ainult vähesed saavad sellega hakkama. Mina,” siinkohal naeratas ta nukralt, „teen seda juba aastaid.”

      Niisiis ma aina küsisin ja küsisin Martinilt kümneid küsimusi, mis juba mitu päeva mu peas olid keerelnud. Tema vastas, kuidas suutis. Iga uue vastusega kaldusin ma üha enam oma algsetest küsimustest kõrvale, sest uut infot oli nii palju. Siin on valik olulisematest küsimustest, mida ma Martinile esitasin:

      „Miks ma siis ikkagi ajas rändasin?”

      Ta mõtles hetke ja vastas siis ebakindlalt:

      „Ma ei tea põhjust, miks sa ajas rändasid, võin vaid oletada, miks see juhtus. Sa ütlesid, et see mustlasnaine andis sulle suhkruvett, millel oli kummaline järelmaitse. Ma arvan, et ta võis sinna midagi sisse segada, mis nägi välja nagu suhkur. Mis see oli, pole mul aimugi. See on meie maailmas täitsa uudne juhtum.” Ta peatus hetkeks. „Aga tead, mis? Mõni Valvur oskaks seda sulle tõenäoliselt selgitada.”

      Nähes mu masendunud näoilmet, ta itsitas. „Hei, ma tean, et sa ei tea, kes need Valvurid on, aga sa saad teada! Üks mu parimaid sõpru on Valvur ja ta peaks mulle täna külla tulema.”

      Ossa! Lõpuks ometi näen üht Valvurit! Olin rõõmus ja samas ka ärevil, sest ei teadnud, mida oodata.

      „Kes need Valvurid siis ikkagi on? Kuidas nad välja näevad?” Martin silmitses mind kulmukergitusega ja ütles siis muiates:

      „Tead, ma võiksin sulle mitu tundi nendest rääkida, aga sa ei saaks ikka täit pilti kätte. Ma parem jätan nende välimuse sulle üllatuseks, aga kui sa tahad teada, kes nad on, siis seda võin sulle öelda küll. Nad on meie maailma korrahoidjad.

      Kõige võimsamad olevused siin planeedil, aga kui mitu teist liiki nende vastu ühinevad, jäävad nad ilmselt kaotajaks.”

      See vastus andis mulle jälle hulganisti mõtlemis- ja küsimisainet.

      „Vaata, sa räägid kogu aeg mingist „meie maailmast”. Et nagu… mis maailm see siis on?”

      „Noh…vaata, ma olen oma uurimustega küll rohkem vaimudele pühendunud, aga põhitõdesid tean ikka. Vaimud, Valvurid, Kuuhundid – nad kõik kuuluvad Vanasse Maailma. See on selline maailm, mis tekkis enne kui teie oma või enamik teisi. Vana Maailm on siinmail säilinud ainult üksikute olevuste kujul, aga nendegagi hakkama saamine on parajalt raske. Kunagi oli meid siin muidugi rohkem, aga kui inimesed endale ristiusu välja mõtlesid, lasi enamik meiesuguseid siit jalga. Need vähesed liigid, kes jäid, muutusid inimsilmale nähtamatuks, ja need vähesed inimesed, kes meid ka näevad, veedavad oma päevi hullumajades. Praeguseks on Vana Maailma liikidest siia jäänud ainult Vaimud, Mõõkhambulised Maod, Tulekerad, Kuuhundid ja kusagil on veel vist paar Amfiibinimest järel. Liigid hoiavad aga kõik rohkem omaette ja pole tihtipeale teineteise vastu just sõbralikult meelestatud. Selleks ongi vaja Valvureid. Nemad kannavad hoolt selle eest, et Vanas Maailmas säiliks rahu, et säiliks tasakaal Vana ja teie pärismaailma vahel. Ja…” ta tegi väikese pausi, „nad on ka ainsad, keda inimesed näevad, kuigi sedagi mitte alati. Inimesed näevad neid siis, kui nad on oma loomulikul kujul, aga kui nad võtavad mõne loodusseadustele vastu käiva kuju või lihtsalt ei taha nähtavad olla, muutuvad nad inimsilmale nähtamatuks. Aga samas…” ta peatus uuesti, et rõhutada seda, mis järgmiseks tulema pidi, „võivad nad oma tohutute maagiliste võimete abiga teha nii, et inimesed näeksid neid – ükskõik mis kujul nad parajasti on.”

      Vau! Oli veel nii palju asju, mida ma ei teadnud. Oli nii palju asju, mida terve inimkond ei teadnud ja mis eksisteerisid nende endi kõrval.

      Mu küsimused aga jätkusid:

      „Olgu, sa ütlesid, et tavainimesed ei näe Vana Maailma olendeid, aga MINA ju näen. Miks?”

      Ta ainult naeris selle peale vaikselt ja ütles:

      „Sa ei ole vist ikka veel aru saanud, et sa oled ka osake Vanast Maailmast. Sa ju rändasid ajas?”

      „Jaa.”

      „Sa näed Vaime ja Kuuhunte? Need on need mustad koerad.”

      „Jaa, aga…”

      „Pole siin mingit aga. Tavainimene ei rändaks ajas ega näeks meid kõiki.” Ta naeratas mulle СКАЧАТЬ