Iseenda laps. Airika Harrik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kelle suust õhkuv viinahais lõi mul hinge kinni.

      „Oot-oot! No, kuhu’s nüid! Tule ikkä me’ega! Siis on lõb’sam.” Mehe keel oli joomisest juba suhteliselt pehme, aga samas jätkus tal piisavalt kiirust möödumiskatsel mul randmest kinni haarata. Püüdsin rannet vabaks tõmmata, ent juba olid ligi tulnud ka kaks ülejäänud parmu.

      „Ise nii il’s tödruk ja äi taha n’d t’lla,” litsus üks pleekinud nokatsiga viinanina end veel lähemale. Sel hetkel õnnestus mul käsi vabaks rabeleda ja kinnihoidjale kõrvakiil anda.

      „Käi perse!” karjusin ma talle näkku. Juba üritasid teised kaks minust kinni haarata, aga ma sain jooksu. Suure meeltesegaduse tõttu tormasin vales suunas ja avastasin, et olen kooliõues tupikus. Vaatasin meeleheitlikult ringi, et leida mõnd lahtist akent, kust sisse ronida. Kõik olid kinni. Joodikud hakkasid mulle ropendades järele jõudma, kuid just siis märkasin ma mõrast keldriakent. Jooksin selle poole ja üritasin klaasi jalaga sisse lüüa, kuid esimesel katsel see ei õnnestunud.

      „Kus sä nüid sedäisi jooks’d, kull’ke!” Joodikud olid mulle järele jõudnud ja piirasid mu sisse. Tagusin täie hooga akent, kuhu järjest pragusid juurde tekkis.

      „Tulle-tulle nüid! Meil saab kendl’sti löbus ölema!”

      Andsin juba niigi katkisele aknale nii kõva hoobi, et klaas küll purunes, aga mu jalg jäi klaasiprakku kinni ja sai ilmselgelt viga. Üks jota haaras mu õlast kinni, aga üsna abitult vehkides tabasin teda rusikaga kõhtu ja lõin ta sellega tasakaalust välja. Seepeale üritasid teised kaks mind kaasa tirida, misjuures kolmas, kes oli nüüd tasakaalu tagasi saanud, mulle kättemaksuks lajatada üritas. See aga ei sobinud sama kahe ülejäänu plaanidega ja nad läksid hoopis omavahel kisklema.

      Kuni nad ropendades teineteist tagusid, üritasin ma ainsa vaba jala abiga rohkem klaasi purustada, et aknast sisse mahtuda. Viga saanud jalg oli kohutavalt valus! Mehed tagusid üksteist pooleldi tuikudes, ja nii juhtuski, et pärast ränka hoopi rindu kukkus üks mulle nii õnnetult otsa, et meie mõlema raskuse järsk pealetung purustas klaasi lõplikult. Karjatades vajusin jalgupidi keldrisse, aga lakkekrantsid, kellele ma nüüd järsku uuesti meelde tulin, haarasid mu kätest ja üritasid mind juba kas või lihtsalt suurest vihast ja põhimõtte pärast välja tirida. Mu keha valutas üleni, aga leidsin endas jõudu rabeleda, ning mul õnnestus üks käsi vabaks saada. Samas tundsin, et keegi tõmbab mind kõigest väest jalgadest hoopis sissepoole. Ma ei saanud küll vaadata, kes see oli, aga igal juhul olin valmis tema poolel olema. Peale paari hoobi jagamist olid mul mõlemad käed vabad ja ma sadasin alla keldripõrandale. Keha tuikas valust. Silme ees läks mustaks.

      „Sa tulid! Sa ikkagi tulid!” kostis kuskilt kahtlane ja olukorraga üldse mitte sobiv pomin, aga ma kujutasin seda endale kindlasti ette.

      „Appi!” oli viimane asi, mida ma suutsin pomiseda, enne kui ära minestasin.

      26. jaanuar 1993

      Kui uuesti meelemärkusele tulin, ei saanud ma esmapilgul aru, kus viibin. Koht ei tulnud tuttav ette ka järelemõtlemisel. Ruum, kus ma lamasin, oli pime, tolmune ja mulle täiesti võõras.

      Kui üritasin end istukile ajada, läbis valulaine mu jala. See meenutaski, mis täna juhtunud oli. Või oli see eile? Ah, keda huvitab! Hakkasin uurima ümbritsevat ruumi.

      Mäletasin justkui, et see ruum, mille aknast ma sisse olin kukkunud, nägi välja veidi teistsugune, aga ma võisin ka eksida. Mingit sisselöödud akent siin küll polnud, nii et see pidi olema teine koht. Kuidas ma siis siia olin saanud, ise teadvuseta ja haavatud jalaga? Järeldus – keegi oli mu siia vedanud.

      Nüüd tuli mulle meelde, et keegi oli mind jalgadest tõmmanud, kui parmudele vastu hakkasin. Küllap see oli sama „keegi”. Aga kes ta oli? Ja üldse… Kus ta oli?

      Ise ma püsti ei saanud, see oli selge. Pidin istuma siin, kuni jalg paraneb, või ootama, et keegi mind leiaks (ei tea mitu aastat selleks küll kulub?). Istusin mõnda aega ja proovisin siis end ikkagi püsti vinnata. Läbi suure valu sain end kuidagi põlvili.

      „Mina sinu asemel ei teeks seda, aga ega minu arvamus lähe ju kellelegi korda.”

      Vaatasin hääle suunas ja mul pidi ehmatusest hing kinni jääma! Seal seisis TEMA!

      Sinised juuksed, riietus, silmade värv – kõik klappis, ainult kaabu oli puudu. See oli poiss mu ema maalilt! Jäin teda suuril silmil vahtima ega saanud sõnagi suust. Poiss märkas, et ma teda jõllitan, mispeale ta vaatas üle oma õla seina poole. Seina peal oli selles kohas suur pragu ja see pani poisi muigama:

      „Tüüp pole enne seinapragu näinud!” Näis, et ta ei öelnud seda mulle, vaid pigem iseendale. Olin juba korra sellist endaga rääkimist näinud ja küsisin:

      „Kuule, sa oled vaim või?” Vaatasin talle otse silma, et ta näeks, et ma ikka temaga räägin. Ta jäi mulle jahmunult otsa vaatama.

      „Kuidas palun?” küsis ta ebalevalt.

      Niisiis ikkagi vaim. Kui kahju! Ta oleks olnud mu unistuste boyfriend.

      „Ma küsisin, kas sa oled vaim, aga vastata pole vaja. Ma näen niigi, et sa oled. Inimene saaks kohe aru, kui temaga räägitakse.”

      Poiss oli suhteliselt tummaks löödud, aga tegi siis lõpuks suu lahti:

      „Kes sa oled? Vaim sa kindlasti pole. Oled sa Valvur? Või näen isegi mina viirastusi?”

      „Ei, ja ma ei tea, kes need Valvurid üldse on.” See paistis teda segadusse ajavat.

      „Sa oled siis lihtsalt inimene?”

      „Nojah, kuigi ma olen viimastel päevadel päris palju müstilist läbi elanud.”

      „Tõesti või?” oli ta huvitatud. „Mida siis?”

      „See on päris pikk lugu.”

      „Oh, mul aega juba jätkub,” teatas ta säärase rahuga, nagu olnuks tal igavesti aega. Nojah, eks tal tegelikult oligi. Ta istus ühe puukasti peale ja andis mõista, et kuulab.

      „No hea küll, kuula siis…”

      Ma rääkisin talle kõigest, mis minuga viimastel päevadel juhtunud oli, sissemagamisest alates. Ta kuulas huvitatult, küsis mõnes kohas paar täpsustavat küsimust ja noogutas mõistvalt saadud vastuste peale. Näis, et tema jagab asjadest rohkem kui Raimond. See andis mulle lootust midagi lõpuks teada saada.

      Kui ma jõudsin kohani, kus must koer mind ehmatas, muutus ta murelikuks:

      „Kas sel koeral olid sellised pikemad, koonusekujulised kõrvad ja terav koon?”

      „Jah, mis siis?”

      „Lihtsalt. Ütleme nii, et see pole hea märk, et üks selline linnas ringi jookseb.”

      „Jah? Miks?”

      Ta ainult muigas mu kannatamatuse peale ja ütles:

      „Räägi enne oma lugu lõpuni, siis ma seletan sulle.”

      Kuna ta oli mu ainus lootus midagi teada saada ja nägi pealegi veel häbematult hea välja, siis rääkisin edasi. Kui olin oma jutuga lõpetanud, mõtles ta hetke järele ja küsis siis:

      „Oota, mis selle naise СКАЧАТЬ