Sissejuhatus filosoofiasse. Cyril Edwin Joad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ langevad kahte erinevasse liiki, mida ma nimetan muljeteks ja ideedeks. Erinevus nende vahel seisneb jõulisuse ja elavuse määras, millega nad põrkavad mõistuse vastu ning siirduvad meie mõtlemisse või teadvusse. Noid tajusid, mis sisenevad suurima jõulisuse ja ägedusega, võime nimetada muljeteks ja selle nimetuse alla ma mahutan kõik meie aistingud, kired ja emotsioonid, kui nad esimest korda saavad ilmseks hinges. Ja ideede all ma mõtlen tihedaid pilte muljetest meie mõtlemises ja arutlemises. Sellised on näiteks kõik tajud, mida on tekitanud käesolev jutt, välja arvatud ainult need, mis kerkivad esile nägemisest ja kompimisest, ja otsene häämeel või ebamugavus, mida see jutt võib põhjustada. Usun, et ei ole väga vajalik kasutada palju sõnu selle erinevuse seletamiseks. Igaüks ise taipab hõlpsasti vahet tundmise ja mõtlemise vahel. Nende tavalised astmed on kergesti eristatavad, kuigi pole muidugi võimatu, et eri juhtudel nad saavad olla väga lähedased teineteisele. Nõnda unes, palavikus, hullumeelsuses või igas väga ägedas hinge emotsioonis võivad meie ideed läheneda muljetele, nagu teiselt küljelt vahel juhtub, et meie muljed on nii tuhmid ja nõrgad, et me ei saa neid eristada oma ideedest. Aga hoolimata sellest mõnel juhul lähedasest sarnasusest on nad üldiselt nii väga erinevad, et ükski ei kõhkleks paigutada neid erinevate päälkirjade alla ja anda erinevuse tähistamiseks kummalegi eri nimetuse.”

      Võib tähele panna, et Hume eristab “muljed” ja “ideed” mitte kasutades selleks nende suhteid muude asjadega, näiteks nende asjadega, mis neid põhjustavad, vaid nende endasiseste omaduste varal. “Endasisene omadus” on omadus, mis asjal on iseenesest, sõltumata tema suhetest mis tahes muu asjaga või kõikide teiste asjadega.9 Lühidalt, see on omadus, mis tal on seetõttu, et ta on tema ise, nii et kui see puuduks, ta ei saaks olla tema ise. Nõnda on siis kulla endasiseseks omaduseks, et tal on raskus ja et ta on kollane. Aga kulla endasiseseks omaduseks pole asjaolu, et ta on väärtuslikum kui hõbe või et ta väärtus peab langema naelsterlingi alusel.

      Kuidas eristatakse ideid muljetest. Nüüd aga oleks harilik viis eristada “muljed” “ideedest” (tänapäeval nimetaksime neid vastavalt “aistinguteks” ja “kujutelmadeks”) mitte nende endasiseste omaduste varal, vaid nende suhete varal teiste asjadega. Ütleksime, et aistingul on põhjus välismaailmas ja ta on selle miski aisting, mis on põhjustanud teda. Nii, kui ma istun tule ääres, siis peaksime tõeks, et mu aistingute põhjustajaks on tule soojus ja et nad on selle soojuse aistingud, mis neid põhjustab. Kujutelmi, millised iganes nende lõplikud põhjused oleksidki, ei põhjusta esiteks kontakt väliste asjadega. Kui mul nüüd on näiteks kujutelm St. Pauli katedraalist, siis me ütleksime, et pole vajalik St. Pauli kiriku kättesaadavus mu meeltele, et põhjustada kujutelma. Kujutelma objekt mitte üksnes ei või olla ära, vaid, nagu enamik inimesi möönaks, kujutelmal ei tarvitse üldse olla mingit objekti. Näiteks võib mul joobnud olekus olla kujutelm kahest laternapostist, kuigi tegelikult on olemas ainult üks. Mul võib ka olla kujutelm oma töötoast lauaga hoopis teises otsas. Tegelikult ma võin, kui tahan, elada mõnd aega mingis kujuteldavas maailmas, mille sisul pole paarikut tegelikus maailmas, ja kui ma muutuksin nõdrameelseks, siis ei lahku ma võibolla iialgi oma kujuteldud maailmast. Nii ei teostu siis harilik meetod eristada kujutlusi aistingutest nendesamade endasiseste omaduste alusel, vaid arvestades välismaailmaga. Ütleksime, et aistinguil on väline suhtumus sellega, mis neid põhjustab; kujutelmadel ei tarvitse olla. Aga Hume, väites, et meie tunnetus käib vaid meie eneste mentaalsete olekute kohta, on küllalt selgenägelik taipama, et ta pole õigustatud mentaalseid olekuid eristama välisasjade varal, sest kui meil pole mingit otsest tunnetust välismaailma asjadest, siis pole meil õigust arvestada nendega selleks, et hankida võimalust eristada oma mentaalseid hoiakuid. Teisisõnu, Hume on hoolas vältima Locke’i representatsionalismi vigasust.

      Hume’i kriteeriumi mittepiisavus. Jäänud ilma välise suhtumuse kriteeriumist, peab Hume paratamatult tagasi minema endasisese erinevuse kriteeriumi juurde ja leiab selle “elavuse astmes”. See pole rahuldav kriteerium ja, nagu Hume ise nõustub, see variseb kokku äärjuhtudel, mil kujutelmadel on sama kõrge elavuse ja ägeduse aste kui aistinguil. Et tsiteerida üht juhtu, mis on antud Bertrand Russelli poolt – Macbeth räägib “sellest nõuandest, mille hirmus pilt rebib lahti mu juuksed ja sunnib mu paigalistuva südame koputama ribide pihta, vastupidi loomulikule viisile”. On raske kujutella aistingut, mil oleks ägedam mõju kui Macbethi põueoda kujutelmal.

      Tähendab, lõppeks pole siin mingit rahuldavat eristamisvõimalust nende mentaalsete sisude vahel, mis Hume’i arvates moodustavad meie tunnetuse. Ta on öelnud meile, et kogemused on meil meie oma mentaalseist olekuist. Ühtesid, mis on ägedamad kui teised, kutsume muljeteks ja usume neil olevat välise põhjuse; aga me ei tunneta seda välist põhjust. Tähendab siis siiani Hume toetab esimest Berkeley kahest päämisest seisukohast, seda, mida nimetasime (A).

      Ideede assotsiatsioon. Hume tunnustab ka Berkeley teist seisukohta (B). Meie muljed ja ideed on, arvab ta, katkendlikud ja isoleeritud, nad pole seostatud, kui tulevad mõistusse, ja mõistus, mida ta ei pea aktiivseks, vaid passiivseks, ei seosta neid ise. “Kõik meie distinktsed tajud on distinktsed eksistentsid,” ütleb Hume ja jätkab, “mõistus iialgi ei taju mingit reaalset nidusust distinktsete eksistentside vahel.” Kuidas siis, võib nüüd küsida, tuleme üldse toime mõtlemisega, sest mõtlemine ilmselt eeldab mingisugust nidusust meie ideede vahel – nidusust, mille tõttu me võime moodustada arutlemise ahelikke? Seepärast, ütleb Hume, et mõned meie muljed tulevad habituaalselt koos. Näiteks magususe, nelinurksuse, kareduse ja valge värvuse muljed tulevad koos ja selle tulemusena me mõtleme suhkrust. Kuid pole midagi paratamatut selles “koostulekus”. Hume räägib “mingist ühendussidemest… mingist sidestavast omadusest, mille kaudu üks idee loomulikult toob kaasa teise”. Aga ühendav printsiip pole rohkem kui “tasane jõud, mis tavaliselt”, mitte universaalselt, “valitseb” ja ta on tingitud mõistuse tegevusest. Kõik, mis võime öelda, on, et mõned muljed kalduvad juba loomulikult tekkima sagarakaupa ja selle tulemusena meie kujundame idee füüsilisest asjast. Aga iga hetk võib valitsev sagarvorm lakata ja temale võib järgneda hoopis erinev. Kuna mõistus on täiesti passiivne, on ta abitu ses asjas ja tal pole mingit kontrolli sagarate üle, mis annavad meile meie ideed sellest, mida nimetatakse maailmaks.

      Selle doktriini, mis on tuntud “ideede assotsiatsioonina”, lõpptulemused on suure tähtsusega. Nende hulgas on põhjuse ja tulemuse seaduse nõndanimetatatud paratamatuse eitamine – seegi on Hume’i jaoks vaid “mõistuse piiritletus”, teatavate ideede assotsiatsiooni eriline juhtum, nimelt põhjuse ja tulemuse ideede, mis harilikult käivad koos, – ja Mina ühtsuse eitamine. Neid lõpptulemusi kirjeldatakse üksikasjalisemalt hilisemates päätükkides.10 Praegu pean rõhutama Hume’i tunnustust Berkeley teisele printsiibile (B), nimelt, et mida me tunnetame aistingutes, pole füüsiliste asjade muljed, vaid isoleeritud omaduste muljed. See tähendab, mitte suhkrutükkide ideed, vaid kareduse, kõvaduse, magususe ja valge värvuse muljed.

      Hume’i Mina analüüsi tulemus. Võib mõne sõna lisada Hume’i Mina analüüsi (mida hiljem detailsemalt arutletakse)11 tähtsuse kohta käesoleva diskussiooni teemale. Üldiselt rääkides selle analüüsi tulemuseks on Mina elimineerimine ja selle asendamine psühholoogiliste olekute järgnevusega, nimelt nendega, mida normaalselt loetakse kuuluvat Minale. Hume ei eita, et on olemas teadvuse vool, mis koosneb sellistest psühholoogilistest juhtumustest, nagu tujud, kartused, lootused, soovid, mõtted, ideed ja aistingud. See tähendab, et Hume’i jaoks pole enam mingit ühendavat, pidevat Mina, kellel oleksid tujud, kes kardaks, kes loodaks, kes sooviks, kes mõtleks ja kogeks ideid ja aistinguid.

      Mis järgneb siit? Pöördugem hetkeks tagasi kolme entiteedi juurde, mida postuleerib Locke’i tajumisteooria (vt. lk. 34): (M) tunnetav mõistus, (I) tunnetatavad ideed ja (O) objektid, mis põhjustavad ideid. Berkeley, nagu nägime, kõrvaldab (O), või pigem asendab (O) Jumala mõistusega. Aga nagu me juba oleme rõhutanud, Jumala mõistuse oletamine ei sobi eeldusega, et kogu meie tunnetus tuleb meeltekogemuse läbi, СКАЧАТЬ