Sissejuhatus filosoofiasse. Cyril Edwin Joad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mida ta vaatleb, alles pärast seda, kui valguslained on jõudnud ta silma. Seepärast tuleb sündmus, mis moodustab ta nägemise, sündmustesarja lõpul, mis rändavad vaadeldavast pääajust füsioloogi pääajju. Meie ei tohi, kui me ei taha olla kuidagi jaburalt katkelised, oletada, et füsioloogi taju, mis tuleb selle sarja lõpul, on kuskil mujal kui füsioloogi pääs.” Kui kujutleme, et ajavahemiku vältel, mida täidab selle sündmustesarja juhtumine, mis eelnesid füsioloogi nägemisele, patsiendi pääaju oleks võinud lakata eksisteerimast, siis muutub raskeks oletada, et füsioloog vaatleb tegelikult üht aju väljaspool ta enda oma.

      Kompimine ja haistmine. Kompimise abil saadud tajumine teeb asja veelgi lihtsamaks. Käsitlegem detailsemalt juhtu isikust, kes surub sõrmed vastu lauda. Teen seda nüüd kirjutades. Harilikult ütleksin, et toimus kokkupuude kahe materiaalse substantsi – minu sõrmede ja laua vahel. Moodne füüsika aga ei soosi kuidagimoodi seda vaadet. Mis juhtub füüsiku meelest, on see, et sõrme ja laua koetisaatomite vahel tekib elektriline eemaletõukamine. Mida kõvemini ma lauale surun, seda tugevamad on elektrijõud, mis tõukavad eemale mu sõrme. Ja need elektrijõud tekitavad mu sõrmeotstes asetsevates närvirakukestes voolu, mis jõuab ajju, ning selle tulemusena ma kogen laua kompimise aistingut. Tegelikult pole ma kokkupuutes mitte üheainsagi objektiga väljaspool enese keha ja kui mu närvisüsteemi vastavaid osi sobivalt ärritada, siis ma kogeksin sedasama laua kompimise aistingut, kuigi pole olemas lauda, mida kompida. Veelgi enam, võin koguni kogeda midagi, mis näib olevat nööpnõela torge mitteeksisteerivasse, amputeeritud sõrme, kui ainult vajalisel kombel käsitseda närviotsi mu käel.

      Nii nagu on nägemise ning kompimisega, nõnda ka haistmisega. Kahtlen väga, kas isegi “tervemõistus” oletab, et keha lõhn on midagi, mis tõepoolest kuulub keha juurde. Enamik inimesi arvatavasti nõustuks sellega, et asja lõhn vähemalt ei ole selsamal kohal, mida täidab asi. Nad ütleksid, et lõhn on midagi, mida asi annab välja – arvan, et enamik inimesi mõtleb lõhnast kui molekulidest koosnevast mingit liiki gaasist – ja üksnes siis, kui gaas jõuab kohta, kus kellegi ninasõõrmed ning lõhna koostismolekulid ärritavad tundlikke kudesid ninasõõrmetes, lähetatakse teatavaid närviimpulsse pääajju, mille tulemusena meil on haistmisaisting.6 Aga side selle “mingi” haistetava lõhna ning objekti vahel, mida arvatakse olnud lõhna tekitajaks, jääb ebamääraseks. Samuti on heliga. Lained liiguvad läbi atmosfääri ja põrkavad vastu kõrva trumminahka. Keerukad sündmused toimuvad välis-, kesk- ja sisekõrvas. Sisekõrvas näiteks asetseb merikarbikujuline luine vedelikuga täidetud mahuti cochlea. Kui luukeste ja membraanide võnkumine sisekõrvas ulatub cochlea’ni, hakkab vedelik lainetama. Vedeliku lainetus annab õõtsuva liikumise teatavaile pikkadele juuksekujulistele niidikestele, virvekarvadele, mis asetsevad ridamisi cochlea sees. Õõtsuvad virvekarvad saadavad närviimpulsse ajusse, mille tulemusena me kuuleme heli. Aga kui meilt peaks küsitama, kus või mis on see heli, mida kuuleme, oleks äärmiselt raske vastata.

      Eddingtoni idealistlik lõppotsustus. Füüsika ja füsioloogia õpetus taju mehhanismi suhtes näib viitavat otsustusele, et see, mida tegelikult tunnetame, kui meil on sensoorne kogemus, pole aine liikumised, vaid teatavad sündmused meis endis, mis on ühendatud nende liikumistega või on nende poolt tekitatud; pole objektid väljaspool meid endid, vaid valguskiirte, gaaside, õhulainete ja teiste neilt objektidelt meie kehadele siirduvate energiavormide tagasipõrke toimed.

      Järgmine tsitaat Sir Arthur Eddingtoni raamatust “Science and the Unseen World” näitab selgelt, kui suurt osa sellest, mida tunnetame välismaailmast, moodne füüsika (ja selles suhtes pole vähemalt Eddingtoni vaated mingis mõttes mitteesinduslikud) möönab olevat meie mõistuse imanduse tulemused selle asemel, et otseselt olla meie meelte tajud.

      “Mõtelgem järele,” ütleb Sir Arthur Eddington, “kuidas oleme saavutanud selle oletatud tutvuse ainekamakaga. Mingi temast väljavoolav mõju kiusab ühe närvi otsa, alustades sellega rea füüsikalisi ja keemilisi muutusi, mis närvi mööda kanduvad edasi ühte ajurakku. Sääl sünnib midagi saladuslikku ja mõistuses kerkib pilt või aisting, mis ei saa pretendeerida sarnanemisele selle stiimuliga, mis teda virgutas. Kõik, mis on teada materiaalsest maailmast, peab mis tahes kombel olema imandatud neist närve pidi edasi läkitatud stiimulitest… Mõistus vastuvõtu keskjaamana loeb saabuvate närvisignaalide kriipse ja punkte. Välismaailma paljud saatejaamad saavad tuttavateks oma kutsesignaalide sagedase kordamise läbi. Hakkame tundma end päris omainimeselikult tuttavatena 2LO ja 5XX-ga. Aga raadiosaatejaam ei sarnane oma kutsesignaaliga; nende olemustes ei ole mingit ühismõõtsust. Niisamuti ka toolid ja lauad meie ümber, mis läkitavad meile lakkamatult meie nägemist ja kompimist mõjustavaid raadiosignaale, ei saa oma olemuselt sarnaneda nendele signaalidele või aistingutele, mida signaalid virgutavad oma teekonna lõpul… On hämmastav vägitükk dešifreerimise alal, et oleme üldse olnud suutelised imandama säärasest kaudsest ühendusest loodusetunnetuse korraliku skeemi.”

      Nendest kaalutlustest siirdub Sir Arthur Eddington tegema lõppotsustusi, mis, nagu lugeja näeb järgmises päätükis, on peaaegu eristatamatud idealistlike filosoofide omadest. Olles rõhutanud meie välismaailma tunnetamise kaudset ja imandatud iseloomu, siirdub ta seda vastandama meie endatunnetamise otsesuse ja vahetusega.

      “Selge on,” jätkab ta, “et on olemas üks liik tunnetust, mis ei saa läbida sääraseid kanaleid, nimelt selle osa endasisese olemuse tunnetamine, mis asub ühendusteede kaugel otsal.”

      See ei ole välisasjade tunnetus, imandatud nendest sõnumitest, mida nad läkitavad meile närviside telefonitraatide kaudu; see on miski tunnetamine nii, nagu see miski on iseendast. Ja see miski, nagu ta on iseendast, ainus asi, mida tunnetame otseselt nõnda, nagu ta reaalselt on, selgub olevat mentaalne; see on üks mõistus. “Mõistus,” ütleb Sir Arthur Eddington lõppotsustusena, “on meie kogemises esimene ja kõige otsesem asi; kõik muu on kauge imandus.” Ta lisab, et meie oleme tuttavad “iseeneste mentaalse ja spirituaalse olemusega, mida meie mõistused tunnetavad füüsika meetodeid ületava intiimse kokkupuute kaudu.”

      Teaduselt saadud lõppotsustuste tähtsus. Ma ei taha mõistutada, et ülaltoodud lõppotsustus on tingimata tõsi. Nagu näeme allpool (ptk. II, lk. 48), iga filosoofia, mis väidab, – nagu tegid subjektiivsed idealistid, – et esemed, mida tunnetame tajumises, eksisteerivad tajuja mõistuses või on koguni sellest sõltumuses, on takistatud kasutama millist tahes neist kaalutlusist, milledele tuginevad teadlase lõppotsustused. Paigutasin teaduse antud kirjelduse tajumisest siia, sest mul on praegu sihiks kuhjata kokku kaalutlusi (mis tahes allikast need oleksidki võetud), mis sõdivad vastu “tervemõistuslikule” vaatele, et välismaailm koosneb füüsilisist esemeist, milledel on omadused iseendast, mida mingit liiki jumalik ilmutus esitab mõistusele täpipäält nii, nagu nad on. Ükskõik kas rõhutame osa, mida mängib mõistus tajumisprotsessis või keha ning meeleorganite oma, näib ometi päris võimatu seista vastu vaatele, et meie tajutud maailma omadused väga suurel määral sõltuvad meist enestest. Sest võib ju küsida, kuidas teisiti saaksime seletada tõika, et tajud samast asjast erinevad. Kui X näeb nelki sinisena ja värvipime Y näeb teda rohelisena, on väga raske oletada, et nelk on ühtaegu nii roheline kui ka sinine. Teiselt küljelt ei paista olevat ühtki küllaldast alust kinnitamiseks, et ta on reaalselt sinine seepärast, et ta on sinine normaalsele nägemisele, ja et ta välisilme värvipimedale ei saa siis olla ta reaalne välisilme üksnes seepärast, et värvipimedad on vähemuses. Ilmne implikatsioon paistab olevat, et erinevus näivate värvuste vahel tuleneb kahe tajuja füsioloogilise aparatuuri erinemisest. Liiatigi, kui paneme silma santoniini, näeme kõike kollasena. Et meie ei saa oletada, et muutumine meie nägemisaparaadis on tootnud vastava muutuse välismaailmas, võime vaid järeldada, et kollasuse ilmumine on meie nägemisorganite ühe erilaadse olukorra tulemus. Aga kui see on tõsi kollasuse suhtes, ei ole mingit põhjust, miks see ei peaks olema tõsi kõikide värvide suhtes, mida tavaliselt usume end tajuvat välismaailmas.

      RUSSELL, BERTRAND. The Problem of Philosophy. Home University Library.

      Peatükid СКАЧАТЬ